Ämblikulised (Araneae) ehk rahvapäraselt ämblikud on ämblikulaadsete selts, kus on üle 42 000 liigi[1], neist Eestis üle 520 liigi. Teadusharu, mis uurib ämblikke, nimetatakse arahnoloogiaks, vastavat eriteadlast aga arahnoloogiks.
Ämblike keha on 0,4–90 millimeetri pikkune ja koosneb väliselt lülistumata pearindmikust ja tagakehast. Ämblikel on kaheksa jalga, putukatel neist erinevalt on kuus jalga. Ämblike tagakeha ei ole sklerotiseerunud, see võimaldab neil rohkesti varuaineid säilitada.
Ämblikele on iseloomulik kehaväline seedimine. Ämblikud viivad koos mürgiga oma ohvri kehasse seedemahlu mis lagundab ohvri koed, hiljem tühjendades ohvri söödava sisemuse. Ämblike tagakehas on kesksool tugevasti harunenud, mis võimaldab toiduvarude säilitamist kehas. Ämblikel on madal ainevahetuse tase. Lisaks sellele on näidatud, et ainevahetuse taseme languse juures ei pruugi ämblike aktiivsus oluliselt langeda.[viide?]
Paljud ämblikud on võimelised püüdma suhteliselt suuri ja ka mürgiseid saakloomi tänu võimele mässida saakloom võrku ilma vahetu kontaktita. Ämblikud ei ole toidu suhtes eriti valivad ja enamik neist toitub ükskõik mis liiki saakloomadest, kes võrku satuvad. Ämblikuvõrke on palju tüüpe. Sagedased on ratasvõrgud, mida teevad näiteks võrkurlaste hulka kuuluvad ristämblikud. Mõned Lääne-Eestis ja saartel esinevad lehterämblikud koovad lehterjaid võrke. Need asuvad madalal rohustus, sobides maa ligi liikuvate saakloomade püüdmiseks.
Osa ämblikke võrku ei koo, vaid varitseb saaki. Tihti mähivad ka võrku mittekuduvad ämblikud oma saagi võrguniitidesse. Krabiämblikud varitsevad saaki tavaliselt õitel. Seejuures on nad sageli taustaga sarnast värvi. Suhteliselt väike ämblik võib püüda endast mitu korda suuremat, sageli ohtlikku saaki.
Nii eestlastel kui teistel rahvastel on levinud kujutlus ämblikust kui õnneloomast, kelle kahjustamine võtaks inimeselt õnne. Kui sa omas majas ämbliku näed, siis on sul õnn majas; tapad sa aga ämbliku, siis kaob õnn su majast. Ämblik on õnnelind (Jüri, 1895).[2]
Andrus Saareste sõnaraamatus (1962: 269) on järgmised ämblike rahvakeelsed nimetused:[2]
Eri aegade ja kultuuride lõikes on ämblikul mitmeid tähendusi ja rolle.
Ämblik võib olla kannatlikkuse ja loovuse sümbol – võrgu kudumine on aeganõudev ja loominguline tegevus, seepärast esineb ämblik ka loomismüütides kui abistaja või looja, nt Hopi indiaanlaste Ämbliknaine, Koyangwuti.[3]
Vana-Egiptuses seostus ämblik jahi- ja sõjajumalanna Neithiga kui saatuse kuduja.
Ämblik kui õeluse sümbol võib seostuda sellega, et ämblik tapab aeglaselt surmava mürgiga.
Aafrika folklooris on ämblik isikustatud kui vembutajate jumal Anansi ning ta omab olulist kohta Lääne-Aafrika ja Kariibi folklooris. Siuu rahvaste jaoks on Ämblik (Iktomi) kudunud võrgu, milles maailm ripub ja on ka inimkeele jm keerukate oskuste leiutaja.
Mõistujutt Arachnest on Rooma lisandus klassikalisele Kreeka mütoloogiale. Arachne nimi tähendab ämblikku (vanakreeka keeles ἀράχνη), ta oli kuulsa Lüüdiast pärineva villavärvali Idmoni tütar ja õppis kudumist Athena juures. Arachne oli andekas kuduja, ent muutus uhkeks ja kuulutas, et ta on parem kui Athena, tarkuse, sõjakunsti ja kudumise jumalanna. Isegi Athena tunnistas, et Arachne töö oli laitmatu, kuid nördimusest, et inimene julgeb jumalanna endaga võistlema kutsuda, muutis ta Arachne ämblikuks.
Ämblikulised (Araneae) ehk rahvapäraselt ämblikud on ämblikulaadsete selts, kus on üle 42 000 liigi, neist Eestis üle 520 liigi. Teadusharu, mis uurib ämblikke, nimetatakse arahnoloogiaks, vastavat eriteadlast aga arahnoloogiks.
