Tulikalised (Ranunculaceae) on õistaimede sugukond, mis hõlmab üle 2000 liigi[1]. Paljud neist on laialt levinud külma ja mõõduka kliimaga maades, mõned aga kasvavad troopilistel aladel.
Tulikalistel on sageli taimkattes tähtis osa, eriti niisketel niitudel ja metsades. Peamiseks eluvormiks on mitmeaastased rohttaimed, mis talvituvad risoomide ja mugulatena, harvem väikesed põõsad või liaanid. Puitunud vartega liigid on sekundaarse päritoluga, arvatavasti on nad tekkinud rohtsetest vormidest.
Lehed on tavaliselt abilehtedeta, lihtsad, jagused või lõhised, paiknevad vahelduvalt või vastakult.
Õied on väga mitmesuguse ehitusega. Õite mitmekesisus tuleb sellest, et sugukonnaks ühendatud perekonnad on mitmesugusel arenguastmel. Ühtedel on õite ehituses hulgaviljalistele omaseid primitiivseid tunnuseid: lihtne õiekate, õieosade ebakindel arv ja spiraalne asetus, nektaariumide puudumine (perekond kullerkupp, sinilill, ülane, varsakabi). Teistel on seoses putuktolmlemisega õie ehituses kõrgelt spetsialiseerunud tunnuseid: kannus (kurekell, varesjalg), sügomorfne õiekate (käoking, varesjalg).
Mõned perekonnad on kohastunud tuultolmlemiseks, neil on õied taandarenenud (ängelhein). Järelikult on perekondade eristamisel õie ehitusel esmajärguline tähtsus.
Viljad on enamasti koguviljad (koosnevad kukkurviljadest või pähklikestest) või marjad. Tulikalised sisaldavad sageli mürgiseid alkaloide, kariloomad tulikalisi ei söö, mistõttu nad on heina- ja karjamaadel soovimatu komponent. Enamasti on tulikalised dekoratiiv- ja ravimtaimed.
Tulikalised (Ranunculaceae) on õistaimede sugukond, mis hõlmab üle 2000 liigi. Paljud neist on laialt levinud külma ja mõõduka kliimaga maades, mõned aga kasvavad troopilistel aladel.
Tulikalistel on sageli taimkattes tähtis osa, eriti niisketel niitudel ja metsades. Peamiseks eluvormiks on mitmeaastased rohttaimed, mis talvituvad risoomide ja mugulatena, harvem väikesed põõsad või liaanid. Puitunud vartega liigid on sekundaarse päritoluga, arvatavasti on nad tekkinud rohtsetest vormidest.
