Harilik pirnipuu (Pyrus communis) on roosõieliste sugukonda pirnipuu perekonda kuuluv viljapuu.
Liik on pärismaine Kagu-Euroopas ja Edela-Aasias. Temast on aretatud suur hulk kultiveeritavaid sorte. Pirnipuu kuulub kõige tähtsamate parasvöötmes kasvatatavate viljapuude hulka.
Pirinipuu kasvab 20, harva 30 m kõrgeks. Ta elab 200, harva 300 aastat vanaks.[1]
Pirnipuude vilju nimetatakse pirnideks.
Pirnipuu puidu tihedus on 690 kg/m³[2].
Pirnipuu diploidne kromosoomiarv on 34.[3]
Pirnipuu ei ole nii külmakindel kui õunapuu, aga ei jää sellest ka palju maha. Viljade saamiseks vajavad puud talvist jahedamat perioodi.
Pirnide jäänuseid on leitud juba noorema kiviaja ja pronksiaja asulapaikadest Euroopas. Kuid seda, millal pirnipuid kasvatama hakati, on väga keeruline kindlaks teha, sest metsikuid pirne korjati ja söödi juba ammu enne nende kultiveerimist. "A ja O" andmetel kodustati pirnipuu 3 tuhat aastat tagasi Kreekas[4]. Esimesed usaldusväärsed allikad pirnipuude kasvatamise kohta pärinevad antiikaja kirjanike teostest. Theophrastos, Cato vanem ja Plinius vanem pakuvad kõik teavet pirnipuude kasvatamise ja pookimise kohta.
Tänapäevased pirnisordid on aretatud mets-pirnipuust. Tänapäevased pirnisordid ristuvad üldjuhul mets-pirnipuudega vabalt, mistõttu mets-pirnipuu ei ole omaette liik.
Kõige kvaliteetsemate viljade saamiseks korjatakse pirne puu otsast siis, kui nad on saavutanud täissuuruse, aga ei ole veel küpsed. Niisuguses olekus taluvad nad säilitamist ja transportimist hästi, kui neid vaid jahedas hoida. Hiljem viljad järelküpsevad. Aretatud on isegi selliseid sorte, mis küpsemiseks vajavadki vahepealset jahutamist.
Kui pirnil puu otsas küpseda lasta, võib ta kergesti enne korjamist ise alla kukkuda. Igal juhul on sellist vilja keeruline korjata ilma seda kriimustamata ja niisugune vili kipub riknema.
Eestis kasvatatakse pirnipuid peamiselt koduaedades, nende suhtelise külmaõrnuse tõttu ei tasu äriaed end meie kliimas sageli ära. Pirnipuud on tugevama kasvuga kui õunapuud. Koduaedades edenevad hästi suvi- ja sügispirnipuud, mille viljad on suhteliselt lühikese säilivusajaga, kuid meeldiva magusa maitsega ja mahlased. Pirnipuud saab vääristada niinimetatud perepirnipuuks.
Eestis aretatud vanematest sortidest on tuntud näiteks 'Tervishoiunõunik' ja 'Kägi bergamott'.
Amandus Adamson on tuntud pirnipuust valmistatud skulptuuride poolest.
Lääneranna vallas Metskülas on mitukümmend Jüri Kägi aretatud pirnipuud, mis võeti 1959 looduskaitse alla. Neid nimetatakse Kägi pirnipuudeks.
Harilik pirnipuu (Pyrus communis) on roosõieliste sugukonda pirnipuu perekonda kuuluv viljapuu.
Liik on pärismaine Kagu-Euroopas ja Edela-Aasias. Temast on aretatud suur hulk kultiveeritavaid sorte. Pirnipuu kuulub kõige tähtsamate parasvöötmes kasvatatavate viljapuude hulka.
Pirinipuu kasvab 20, harva 30 m kõrgeks. Ta elab 200, harva 300 aastat vanaks.
Pirnipuude vilju nimetatakse pirnideks.
Pirnipuu puidu tihedus on 690 kg/m³.
Pirnipuu diploidne kromosoomiarv on 34.
Pirnipuu ei ole nii külmakindel kui õunapuu, aga ei jää sellest ka palju maha. Viljade saamiseks vajavad puud talvist jahedamat perioodi.
Pirnide jäänuseid on leitud juba noorema kiviaja ja pronksiaja asulapaikadest Euroopas. Kuid seda, millal pirnipuid kasvatama hakati, on väga keeruline kindlaks teha, sest metsikuid pirne korjati ja söödi juba ammu enne nende kultiveerimist. "A ja O" andmetel kodustati pirnipuu 3 tuhat aastat tagasi Kreekas. Esimesed usaldusväärsed allikad pirnipuude kasvatamise kohta pärinevad antiikaja kirjanike teostest. Theophrastos, Cato vanem ja Plinius vanem pakuvad kõik teavet pirnipuude kasvatamise ja pookimise kohta.
Tänapäevased pirnisordid on aretatud mets-pirnipuust. Tänapäevased pirnisordid ristuvad üldjuhul mets-pirnipuudega vabalt, mistõttu mets-pirnipuu ei ole omaette liik.
Kõige kvaliteetsemate viljade saamiseks korjatakse pirne puu otsast siis, kui nad on saavutanud täissuuruse, aga ei ole veel küpsed. Niisuguses olekus taluvad nad säilitamist ja transportimist hästi, kui neid vaid jahedas hoida. Hiljem viljad järelküpsevad. Aretatud on isegi selliseid sorte, mis küpsemiseks vajavadki vahepealset jahutamist.
Kui pirnil puu otsas küpseda lasta, võib ta kergesti enne korjamist ise alla kukkuda. Igal juhul on sellist vilja keeruline korjata ilma seda kriimustamata ja niisugune vili kipub riknema.
