Vääneljalalised ehk vääneljalgsed (Cirripedia) on vähkide hõimkonda (või alamhõimkonda) kuuluv üksnes mereloomade klass. Uuemais süstemaatikais paigutatakse nad aerjalgsete (Maxillopoda) klassi, andes neile siis alamklassi staatuse.
"Loomade elu" arvab nad lülijalgsete hõimkonda lõpuslülijalgsete alamhõimkonda vähkide ehk koorikloomade klassi aerjalgsete alamklassi.[1]
Eesti rannikuvetes elab üks selle taksoni esindaja: riimvettki taluv harilik tõruvähk (Balanus improvisus). Troopilistes ja subtroopilistes meredes on ühed tavalisimad nuivähi (Lepas) perekonna esindajad.
Väliselt ei meenuta vääneljalalised üldse vähke. Täiskasvanud isendid on kinnitunud kõikmõeldavate veealuste esemete külge. Vääneljalalise keha ümbritseb tugev lubikoda. See koosneb plaatidest, millest osa on omavahel liikuvalt ühendatud. Vähk saab neid laiali ajada ja tekkinud pilust välja sirutada rindmikujalgu, millega toitu haarab.[2]
Tugev lubikoda ja kinnistunud eluviis tekitasid pikka aega segadust vääneljalaliste süstemaatilise kuuluvuse määramisel. Cuvier paigutas nad limuste hulka. Lamarck käsitles neid üleminekurühmana usside ja limuste vahel. Nende kuuluvus vähkide hulka tõestati alles 1830. aastail, kui õpiti tundma vääneljalaliste vastseid, kes sarnanevad teiste vähkide vastsetega. [2]
Vääneljalalised ehk vääneljalgsed (Cirripedia) on vähkide hõimkonda (või alamhõimkonda) kuuluv üksnes mereloomade klass. Uuemais süstemaatikais paigutatakse nad aerjalgsete (Maxillopoda) klassi, andes neile siis alamklassi staatuse.
"Loomade elu" arvab nad lülijalgsete hõimkonda lõpuslülijalgsete alamhõimkonda vähkide ehk koorikloomade klassi aerjalgsete alamklassi.
Eesti rannikuvetes elab üks selle taksoni esindaja: riimvettki taluv harilik tõruvähk (Balanus improvisus). Troopilistes ja subtroopilistes meredes on ühed tavalisimad nuivähi (Lepas) perekonna esindajad.
Väliselt ei meenuta vääneljalalised üldse vähke. Täiskasvanud isendid on kinnitunud kõikmõeldavate veealuste esemete külge. Vääneljalalise keha ümbritseb tugev lubikoda. See koosneb plaatidest, millest osa on omavahel liikuvalt ühendatud. Vähk saab neid laiali ajada ja tekkinud pilust välja sirutada rindmikujalgu, millega toitu haarab.
Tugev lubikoda ja kinnistunud eluviis tekitasid pikka aega segadust vääneljalaliste süstemaatilise kuuluvuse määramisel. Cuvier paigutas nad limuste hulka. Lamarck käsitles neid üleminekurühmana usside ja limuste vahel. Nende kuuluvus vähkide hulka tõestati alles 1830. aastail, kui õpiti tundma vääneljalaliste vastseid, kes sarnanevad teiste vähkide vastsetega.
