See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Jojoobipõõsas (perekond) Jojoobipõõsas ehk jojoobi ehk simmondsia (Simmondsia chinensis) on jojoobipõõsa perekonda kuuluv tugevalt hargnev igihaljas põõsas, mis kasvab peamiselt kõrbetes. Jojoobipõõsa looduslik leviala on Põhja-Ameerika edelaosa. [1]
Jojoobipõõsast teatakse ja kasvatatakse tema seemnetest ekstraheeritava jojoobiõli tõttu, mis on oma olemuselt vedel vaha. [2]
Kuigi taime teaduslik nimi, Simmondsia chinensis, võiks viidata seosele Hiinaga, ei kasva siiski jojoobipõõsas Hiinas looduslikult. Sellise, küllalt eksitava nimetuse panemise taga on botaanik Johann Link , kes andis antud liigile nime Buxus chinensis, lugedes oma taimekollektsiooni sildilt valesti põõsa leiukoha nime. Tegelikult oleks pidanud jojoobi ladinakeelne nimetus viitama Californiale, kus Link tegelikult põõsast uuris.
Simmondsia on nimetatud botaaniku T.W. Simmondsi järgi (aastal 1805). Nimetus jojoobi, inglise keeles jojoba (hääldatakse "hohoba"), on tulnud Mehhiko hispaania keelest. Inglise keeles tuntakse taime ka nimetusega goat nut. [1]
Jojoobi looduslik leviala on USA Sonora kõrbest kuni Loode-Mehhikoni, mis hõlmab muuseas Mehhiko, California ja Arizona kõrbealasid. Farmaatsiatööstuse tarvis kasvatatakse jojoobipõõsast massiliselt Indias ja Iisraelis, kus on antud põõsa kasvatamiseks sobilikud tingimused (kõrge temperatuur, päikesekiirgus). [2]
Jojoobiõli väärtuslikkuse ja mitmekülgsuse avastasid indiaanlased, kes kasutasid jojoobiõli peamiselt kosmeetilistel eesmärkidel ja loomanahkade pehmendamisel. Kaheksateistkümnenda sajandi alguses uurisid jesuiitidest misjonärid indiaanlaste elukorraldust ja kombeid. Muuseas täheldati, et indiaanlased kuumutasid jojoobiseemneid, eesmärgiga muuta need pehmemaks. Seejärel valmistati pehmetest seemnetest uhmri ja uhmrinuia abil salvilaadset ainet, mida kasutati naha ja juuste tugevdamiseks ja tervendamiseks. Ühtlasi kasutati seda loomanahkade pehmendamiseks ja nende säilivuse parandamiseks. Rasedad indiaaninaised neelasid jojoobi seemneid tervelt, uskudes, et selline teguviis muudab sünnituse lihtsamaks. [3][1]
Jojoobipõõsas on igihaljas tugevasti harunev kõrbes kasvav põõsas, mille kõrgus on tavaliselt umbes 1–2 meetrit, kuid teatatud on ka ligi 3-meetristest isenditest. Isastaimed on reeglina suuremad ja kõrgemad kui emastaimed. Jojoobipõõsad võivad elada kuni 200 aasta vanuseks. [2]
Kuna antud põõsas kasvab sellistes kõrbepiirkondades, kus öised temperatuurid võivad langeda isegi kuni 0°C ja päevased temperatuurid küündivad 45°C, on taimele elutähtsad selle juured, mis ulatuvad kuni 4 meetri sügavusele maasse. Sealt saab taim juurte abil vett alumistest mullakihtidest, sest pealmistes kihtides ei leidu ekstreemsete kasvutingimuste tõttu piisavalt palju vett. [4]
Jojoobipõõsa vars on puitunud.Taime lehti iseloomustab vertikaalne asend võrreldes maapinnaga ja vastak leheseis – põõsa lehed paiknevad paarikaupa, kinnitudes varrele vastassuunaliselt. Vertikaalne asend on tingitud kõrbekliima fotosünteesi pärssivate kõrgete temperatuuridega kohanemisest. Vertikaalne asend võimaldab otsesel päikesekiirgusel langeda lehe fotosünteesivatele külgedele vaid varahommikuti ning hilisõhtuti, kuid mitte päeva kõige soojamal ajal.
Lehed on kujult ovaalsed, 2–4 cm pikad ja 1,5-3 cm laiad ning võrdlemisi paksud. Ühtlasi katab lehti vahajas kiht ning värvuselt näivad need nii emastel kui isastel taimedel hallikasrohelised või sinakasrohelised. [3][4]
Jojoobi õied on üldiselt väikesed ja rohekaskollased, kusjuures õitsevad nii isased kui ka emased isendid. Emase isendi õied on pigem rohelised ja üksikud, isase õied kollakad ning kasvavad kobaras. Tuultolmlejale iseloomulikult on õied üpris tagasihoidlikud. Põõsas õitseb tavaliselt märtsist maini, kuid nähtavale ilmuvad juba talveperioodil.
Kui emastaime õis on tuule abil isastaimede õites valminud õietolmu poolt viljastunud, moodustub emastaime õie ümber kõva kest, milles sisaldub tavaliselt üks seeme. Kõvas kestas kasvav seeme täidab selle, samal ajal muutub ka ümbris üha paksemaks. Pidev päikesekiirgus kuivatab seemne ümbert kesta ning lõpuks see lõheneb ja avaneb. Kestast kukub välja valminud seeme. [3]
Jojoobipõõsa viljad on pähklitaolised, sisaldades ühte seemet. Nendest seemnetest saadud vaha kasutasid isiklikuks tarbeks juba indiaanlased, kuid ka tänapäeval leiab nimetatud vaha kasutust kosmeetikatööstuses, farmaatsiatööstuses kui ka toiduainetetööstuses (kasutatakse kohvi asendaja valmistamiseks). Seemnetes leidub vaha umbes 50 %.[2]
Jojoobi seeme meenutab välimuselt kohviuba, kuid lähemal vaatlusel nähtuvad mõningad erinevused. Näiteks on need kohviubadest tunduvalt suuremad ning nende kuju ja suurus võib olla väga erinev. [3]
Jojoobi seemnetest ekstraheeritav vaha (Simmondsiae cera liquida) on omapärane oma vedela agregaatoleku tõttu ning sarnaneb seejuures kašeloti- ehk vaalavaha ehk spermatseediga. Vaha tootmine algab seemnete külmpressimisega, millele järgneb filtrimine. Saadud vedel vaha on värvuselt kollane ning ei lagune kuumutamisel, säilitades oma omadused isegi kuni kolmesaja kraadini kuumutamisel. Jojoobiõli lõhn ja maitse on meeldivad. See vaha võib muuseas asendada ka kallimaid, palmidelt saadud vaha ja mesilasvaha, sest vesinikuga töötlemisel muutub vedel taimevaha tahkeks ja valgeks. [2]
Simmondsia vaha kasutatakse välispidiselt: määritakse nahale ekseemide, psoriaasi, vinnide, koeranaelte, haavade, põletuste ja kriimustuste korral. Farmaatsiatööstuses on see vaha kasutusel abiainena ravimite valmistamisel ning eeterlike õlide lahustina. Ühtlasi sobib jojoobi vaha vitamiin A lahustiks, kaitstes seda muuseas oksüdeerumise eest. Tuleb meeles pidada, et antud vaha pole mõeldud seespidiseks kasutamiseks, sest see väljub organismist pea imendumata. Väike osa siiski imendub peensooles ja talletub maksa. [2][1]
Kosmeetikatööstuses kasutatakse jojoobivaha mitmete nahahooldustoodete valmistamisel. Ühtlasi valmistatakse jojoobi seemnetest kohvi asendajat ning tööstuses asendatakse sellega spermatseeti.[2] Jojoobipõõsast kui taime kasvatatakse mõningates piirkondades ka erosiooni kontrollimiseks ja kõrbete taimestikku edendamiseks või taastamiseks. [1]
Jojoobipõõsas ehk jojoobi ehk simmondsia (Simmondsia chinensis) on jojoobipõõsa perekonda kuuluv tugevalt hargnev igihaljas põõsas, mis kasvab peamiselt kõrbetes. Jojoobipõõsa looduslik leviala on Põhja-Ameerika edelaosa.
Jojoobipõõsast teatakse ja kasvatatakse tema seemnetest ekstraheeritava jojoobiõli tõttu, mis on oma olemuselt vedel vaha.
.gif)
