Poilased (Chrysomelidae) on sugukond väikesi värvilisi mardikaid, kes sarnanevad pisut lepatriinulastega. Ka poilaste valmikud ja vastsed, nagu ka lepatriinud, ronivad taimede lehtedel, kartmata enda ärasöömist.
Paljud liigid eritavad kaitseks kehaliigestest mürgist vedelikku. Peaaegu eranditult kaitsevad poilased ennast aga mahakukkumise abil. Ohu korral tõmbavad nad tundlad ja jalad keha alla (sellest ka poilaste nimetus) ja pillavad ennast maha.
Enamik poilasi on silmapaistvalt punased, sinised, kollased, mõned on lausa vikerkaarevärvides helkivad. On ka tagasihoidliku tumeda või heleda värvusega poilasi. Näiteks vesiroosimardikad (alamsugukond: roomardiklased), kelle keha on rohekas, punkteeritud ülakülg helgib metalselt, keha alakülg on kaetud tihedalt paiknevate karvakestega ning paistab seetõttu valkjas pikk ja üsna sihvakas. Nii meenutavad nad välimuselt siklasi. Mõned poilased on üleni või osaliselt täpilised. Enamik poilasi on pikliku kehaga. Nad pole poolkerajad nagu lepatriinulased. Poilaste kõht on kumer, nende jalad ja tundlad on pikemad.
Kui lepatriinulased on röövtoidulised, siis poilased on taimetoidulised. Kui poilasi on palju, võivad nad taimede lehed rootsudeni paljaks närida (kartulimardikas).
Poilaste vastsed on jässaka ja kohmaka kehaga tõugud. Nad on väiksemate jalgade ja palju lühemate lõugadega kui lepatriinulaste tõugud. Nagu valmikud nii eritavad ka vastsed mürgist kehavedelikku. See on tõhus kaitse, mis võimaldab nendel aeglasevõitu õgarditel segamatult taimedel ronida.
Täimardikas Indiast
Kartulimardikas Leptinotarsa decemlineata
Timarcha sp.
Tavaline asperaaguse mardikas Crioceris asparagi
Mardikas alamsugukonnast Hispinae
Chrysochus auratus
Poilane
Poilased (Chrysomelidae) on sugukond väikesi värvilisi mardikaid, kes sarnanevad pisut lepatriinulastega. Ka poilaste valmikud ja vastsed, nagu ka lepatriinud, ronivad taimede lehtedel, kartmata enda ärasöömist.
Paljud liigid eritavad kaitseks kehaliigestest mürgist vedelikku. Peaaegu eranditult kaitsevad poilased ennast aga mahakukkumise abil. Ohu korral tõmbavad nad tundlad ja jalad keha alla (sellest ka poilaste nimetus) ja pillavad ennast maha.
Enamik poilasi on silmapaistvalt punased, sinised, kollased, mõned on lausa vikerkaarevärvides helkivad. On ka tagasihoidliku tumeda või heleda värvusega poilasi. Näiteks vesiroosimardikad (alamsugukond: roomardiklased), kelle keha on rohekas, punkteeritud ülakülg helgib metalselt, keha alakülg on kaetud tihedalt paiknevate karvakestega ning paistab seetõttu valkjas pikk ja üsna sihvakas. Nii meenutavad nad välimuselt siklasi. Mõned poilased on üleni või osaliselt täpilised. Enamik poilasi on pikliku kehaga. Nad pole poolkerajad nagu lepatriinulased. Poilaste kõht on kumer, nende jalad ja tundlad on pikemad.
Kui lepatriinulased on röövtoidulised, siis poilased on taimetoidulised. Kui poilasi on palju, võivad nad taimede lehed rootsudeni paljaks närida (kartulimardikas).
Poilaste vastsed on jässaka ja kohmaka kehaga tõugud. Nad on väiksemate jalgade ja palju lühemate lõugadega kui lepatriinulaste tõugud. Nagu valmikud nii eritavad ka vastsed mürgist kehavedelikku. See on tõhus kaitse, mis võimaldab nendel aeglasevõitu õgarditel segamatult taimedel ronida.
