Sahhalini nulg (Abies sachalinensis) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu. Ta on väga lähedane sugulane jaapani nuluga (Abies veitchii).
Sahhalini nulu avastas eurooplaste jaoks 1866 saksa botaanik Carl Friedrich Schmidt (1811–1890) Sahhalinil, kuid ta ei toonud sellest taimest näidiseid Euroopasse. 1877 avastas taime teisena inglise taimekoguja Charles Marles Jaapanis Honshū saarel Aomori lähedal, pidades seda esmalt jaapani nulu teisendiks.[3]
Sahhalini nulul eristatakse nelja teisendit:[1]
Sahhalini nulg sarnaneb jaapani ja siberi nuluga ning võib elada 180–200, harva kuni 250 aasta vanuseks.[4]
Puu kasvab tavaliselt 25–27, soodsates tingimustes kuni 40 m kõrguseks. Tüve läbimõõt on tavaliselt 0,5–0,7 (1,0) m. Võra on tihe ja koonusja-kuhikja kujuga. Tüve koor on pruunikashall ja sile, vanematel puudel pikirõmeline ja rohkete vaigumuhkudega.[5]
Puuoksad on suunatud kergelt ülespoole. Okstel kasvavad käbid samuti alati ülespoole.
Pungad on 3–5 cm pikkused, punased või pruunikad, karvadega kaetud, keskmiselt või tugevalt vaigused. Võrsed on tihedalt karvadega kaetud.[6]
Okkad on 2–4 cm pikkused, pehmed ja läikivad, sirged, kinnituvad võrsetele tihedalt ja on võrse tipu poole suunatud, pealt tumerohelised. Alumisel küljel on neil kaks 5–7-realist õhulõheriba kahe vaigukäiguga. Okka tipp on tömp ja madala sisselõikega.[5]
Isasõisikud on 10–15 mm pikkused ja punased[6]. Käbi pikkus on 5–9 cm, läbimõõt 2 (3) cm, kujult silinderjad kuni ellipsoidne-silinderjas, värvilt tumepruun kuni mustjassinakas. Kattesoomused on seemnesoomustest veidi pikemad. Seemned on pruunid, 5–6 mm pikkused, seemnetiivad on sama pikkusega ja pruunikaslillad. Seemne mass on 11–13 mg.[5] Idulehti on 4–5[6].
Sahhalini nulg kasvab Ida-Aasia saartel 20–1650 m kõrgusel merepinnast. Piirkonnas valitseb niiske mussoonkliima, keskmine sademete hulk aastas on 1000–1500 mm. Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus –2...+7 °C. Kasvupinnastest on levinuim viljakas pruunmuld, mille lähtekivimiks on andesiit, kilt, liivakivi või konglomeraat.[7]
Puu kasvab kiiresti ja elab 150–180 aastat. Ta on külmakindel, õhuniiskuse ja pinnase suhtes nõudlik, aga varju talub hästi.
Looduslikus levilas õitseb ta mais-juunis, käbid valmivad septembris-oktoobris.[7]
Sahhalini saarel moodustab sahhalini nulg segapuistuid ajaani kuusega, Sahhalini lõunaosas kasvab ta kohati segus Mayri ja Wilsoni nuluga. Jaapanis kasvab ta mägedes okaspuu- ja segametsades.[5] Puhaspuistuid moodustab ta harva. Sahhalini nulu metsades on esindatud peamiselt järgmised puu- ja põõsaliigid:[7]
Sahhalini nulu metsades võib kohata järgmisi loomaliike: tähnikhirv (Cervus nippon), pruunkaru (Ursus arctos), kährik ((Nyctereutes procyonoides), punarebane (Vulpes vulpes), jaapani metsnugis (Martes melampus), kärp (Mustela erminea), soobel (Martes zibellina), mink (Mustela vison) jt. Lindudest võib kohata musträhni (Dryocopus martius), jaapani punarindu (Erithacus akahige), jaapani raati (Prunella rubida), leevike (Pyrrhula pyrrhula), pöialpoissi (Regulus regulus), sinisaba (Tarsiger cyanurus) jt.[7]
Sahhalini nulg annab head saematerjali. Puit on helekollane ja kergesti töödeldav, selles puuduvad vaigukäigud. Sahhalini nulust aetakse ka tärpentini.
Noortest okstest ja käbidest valmistatakse veeauruga utmise teel nuluõli, mis omakorda on kampri tooraine.[8]
Nulu kooremuhkudes sisaldub nulupalsamit. Selle hankimiseks torgatakse kooremuhud läbi ja seejärel neid muljutakse. Pärast töötlemist kasutatakse nulupalsamit meditsiinis mitme preparaadi valmistamiseks ja optikas optiliste süsteemide elementide kokkuliimimiseks.[8]
Sahhalini nulg on väga dekoratiivne puu ning sellepärast kasutatakse teda haljastuses ja iluaianduses. Kultuuris kasvatatakse alates 1878. aastast.[9]
Eestis ei ole sahhalini nulg levinud. Teda võib leida Järvseljal, Tartu Ülikooli Botaanikaaias ja Tallinna Botaanikaaias. Ta on osutunud meil küllalt külmakindlaks liigiks ja talub talvel külma kuni −29...−34 °C, kuid varase puhkemise tõttu võivad teda kevadel hiliskülmad kahjustada. Kuna Sahhalini nulg kasvab saartel, siis eelistab ta merelisele kliimale iseloomulikku niisket õhku ja sooja suve. Kasvupinnastest eelistab ta värskeid liivsavi- ja saviliivmuldasid. Põhiteisendist mõnevõrra enam on meil kasvatatud Mayri nulgu (Räpina pargis kasvab 25 m kõrgune puu)[10].
Soomes kasvatatakse sahhalini nulgu edukalt Mustilas, Punkaharjus, Aulankos, Solböles ja Ruotsinkyläs.[5]
|date= (juhend) 
Sahhalini nulg (Abies sachalinensis) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu. Ta on väga lähedane sugulane jaapani nuluga (Abies veitchii).
Sahhalini nulu avastas eurooplaste jaoks 1866 saksa botaanik Carl Friedrich Schmidt (1811–1890) Sahhalinil, kuid ta ei toonud sellest taimest näidiseid Euroopasse. 1877 avastas taime teisena inglise taimekoguja Charles Marles Jaapanis Honshū saarel Aomori lähedal, pidades seda esmalt jaapani nulu teisendiks.
