Lumelammas ehk pakssarv (ladina keeles Ovis canadensis) on üks kahest mägilamba liigist. Teine mägilamba liik on Dalli lammas. Nende lammaste taksonoomiline kuuluvus pole veel teadlaste poolt täpselt kindlaks tehtud.
Lumelammas on levinud Ida-Siberist kuni Kaug-Ida põhja- ja keskosani. Põhja-Ameerikas elavad lumelambad mandri lääneosa mägedes Alaskast Põhja-Mehhikoni.
Lumelambaid on sageli võrreldud mägilammastega, kellega nad ka suuresti sarnanevad. Lumelambad on mägilambatest raskepärasema kehaehitusega. Lumelammastel puudub kaelal ja rinnal lakk. Sarved on rasked ja jämedad, laia eespinnaga, kuid üsna lühikesed. Isaste loomade tüvepikkus 148-182 cm, õlakõrgus 95-115 cm, kaaluvad 70-140 kilogrammi. Emasloomad on mõõtmetelt väiksemad.
Lumelambad eelistavad asustada raskesti läbipääsetavaid ja kaljuseid mäenõlvu. Mõnes paigas elavad nad paikselt, toiduvaesemates piirkondades sooritavad regulaarseid rändeid. Lumelambad toituvad peamiselt rohttaimedest, eelistades kõrrelisi ja liblikõielisi; söövad ka seeni ja samblikke.
Jooksuaeg kestab tavaliselt novembri keskpaigast jaanuari alguseni. Lumelambad elavad sel ajal segakarjades. Poegimine toimub mais-juunis. Emasloom sünnitab tavaliselt ühe järglase, on täheldatud ka kahte. Emased lumelambad saavad suguküpseks teisel eluaastal, isased kolmandal eluaastal.
Lumelammaste peamiseks vaenlaseks on hunt, talledele on ohtlikuim ahm.
Lumelammaste eluiga on paikkonniti erinev: Põhja-Ameerikas on looduslikes tingimustes keskmine eluiga 12-14 aastat, Jakuutias aga isegi 18-20 või rohkem.
Lumelammas ehk pakssarv (ladina keeles Ovis canadensis) on üks kahest mägilamba liigist. Teine mägilamba liik on Dalli lammas. Nende lammaste taksonoomiline kuuluvus pole veel teadlaste poolt täpselt kindlaks tehtud.
