Trichomonas gallinae ist ein flagellentragender Einzeller, der als Parasit vor allem Tauben, aber auch andere Vögel, befällt. Während eine Infektion bei erwachsenen Tauben oft ohne Symptome verläuft, kann Trichomonas gallinae bei jungen Tieren und anderen Vogelarten auch tödliche Erkrankungen hervorrufen, die als Trichomonadose bezeichnet werden. So wurde die Art als Ursache des Grünfinkensterbens in Deutschland 2009 erkannt.[1]
Trichomonas gallinae ist ein länglicher, elliptischer bis birnenförmiger Einzeller mit Ausmaßen von 5 bis 19 mal 2 bis 9 µm. Wie alle Trichomonas-Arten besitzt er vier nach vorne gerichtete Geißeln und eine nach hinten gerichtete Schleppgeißel, die vollständig durch eine Membran mit dem Zellkörper verbunden ist.
Trichomonas gallinae ist ein flagellentragender Einzeller, der als Parasit vor allem Tauben, aber auch andere Vögel, befällt. Während eine Infektion bei erwachsenen Tauben oft ohne Symptome verläuft, kann Trichomonas gallinae bei jungen Tieren und anderen Vogelarten auch tödliche Erkrankungen hervorrufen, die als Trichomonadose bezeichnet werden. So wurde die Art als Ursache des Grünfinkensterbens in Deutschland 2009 erkannt.
Trichomonas gallinae is a cosmopolitan parasite of birds including finches, pigeons, doves, turkeys, chickens, parrots, raptors (hawks, golden eagle, etc.). The condition in birds of prey is called frounce.[1] It is believed to be an ancient pathogen causing frounce-like symptoms in theropod dinosaurs.[2] The same condition in pigeons is commonly called canker.
The protozoa are small (5 to 20 µm size) oval or spherical flagellates with four free flagella found on the anterior aspect of the parasite. They also have an axostyle found on the posterior end as well as an undulating membrane on one side.[3] An important diagnostic feature is the lack of a free posterior flagellum.
T. gallinae is found in a motile trophozoite and nonmotile pseudocyst stage.[3] It is generally found in the oral-nasal cavity or anterior end of the digestive and respiratory tracts. The trichomonads multiply rapidly by simple division (binary fission), but do not form a resistant cyst. They therefore die quickly when passed out of the host.[1]
Transmission of the parasite from one bird to another occurs in one of three ways:
In 2005, Trichomonas gallinae was first recognized as a cause of disease in British finches, with greenfinch and chaffinch most affected, although a range of garden birds have been found to be susceptible to the parasite.[4][5] An outbreak in 2017 in Northern France concerned two species, the greenfinch and the goldfinch.[6] Studies have shown that up to a third of adult wood pigeons in Spain may carry the disease.[7]
In pigeons, transmission occurs when infected older birds (carriers) feed crop milk to newly hatched squabs. Adult birds, which may not show signs of disease, may carry the infection for a year or more and are a constant source of infection for their young.
Turkeys and chickens can become infected through drinking water or food contaminated with feces, saliva or crop secretions. Because the trichomonads do not survive for long outside the bird, transmission must occur rapidly. Newly introduced, unquarantined birds, as well as wild birds may be an important source of introducing the infection to domestic birds and vice versa.
The third method of transmission is more common to birds of prey. An infection may be established in a raptor that has fed on an infected prey bird.[1]
Avian trichomoniasis is principally a disease of young birds. T. gallinae varies greatly in its virulence. The severity of the disease depends on the susceptibility of the bird and on the pathogenic potential of the strain of the parasite. Adult birds that recover from the infection may still carry the parasite, but are resistant to reinfection. These birds do not show obvious signs of infection. Infection and mortality rates are not closely linked. The disease varies from a mild condition to a rapidly fatal one with death in 4–18 days post infection.[8]
In young birds, the early lesions appear as small white to yellowish areas in the mouth cavity, especially the soft palate. The lesions consist of inflammation and ulceration of the mucosal surface. The lesions increase in size and number and extend to the esophagus, crop and proventriculus. The lesions may develop into large, firm necrotic masses that may block the lumen. Occasionally, the disease may spread by penetrating the underlying tissues to involve the liver and other organs.
The early lesions in the mouth are small, yellowish, circumscribed plaques on the mucosa. More velogenic (highly virulent) strains can cause caseated abscessation of the oropharynx. Eventually these space occupying lesions obstruct the esophagus and trachea resulting in emaciation and asphyxiation.
Although lesions are usually seen in the mouth and oropharynx in raptors, it can also affect other mucus membranes. Jessup reports one owl having eye lesions from infection spreading into the nasolacrimal duct. Bony involvement can occur after soft tissue destruction. The organism does not survive posterior to the proventriculus, except in pigeons. Unlike other birds infected with T. gallinae, pigeons are susceptible to secondary organ invasion by virulent strains of the parasite. The visceral form of the disease involves the liver and gastrointestinal tract, causing organ dysfunction.
When observed under a light microscope, samples can be seen rapidly moving in a circular jerky motion. They will appear to be small, translucent flagellates as individuals or in clusters. The undulating membrane may appear to exhibit wave-like motions when higher magnification is used.[3]
In acute cases, there may be little indication that the bird is infected, and death may occur quite suddenly. In other cases, infected birds may stop feeding, lose weight, look ruffled and dull, and be unable to stand or maintain their balance. Erosion of the papillae on the palatal flaps is a good sign of infection.[9] White, sticky plaques may form yellow, necrotic, cheese-like masses on the choana, tongue, or pharyngeal mucosa; there may also be moisture around the beak as well as a foul odor coming from the affected area.[10] Birds may have difficulty swallowing and breathing due to the cheese like deposits in the mouth lining and down the esophagus and trachea.[7]
Diarrhea may also occur. Death may occur within three weeks of infection. Greenish fluid or cheesy material may accumulate in the mouth and crop, and this material may exude from the beak. A pendulous crop may develop in turkey poults and chickens.
Diagnosis can be accomplished by clinical signs and direct exam or culture. Clinical signs of trichomoniasis include pronounced swallowing motions, excessive salivation and caseous-diphtheritic membranes of the mouth, crop and pharynx. Characteristic yellowish-white nodules in the oral cavity, esophagus and crop strongly suggest trichomoniasis. The infection is confirmed by finding the organism during microscopic examination of the greenish fluids, cheesy material or the lesion. Giemsa staining may aid in identifying the flagellate.
T. gallinae can be diagnosed by microscopic examination of a saline wet mount of oral excretions. The presence of a pear-shaped parasite with flagella is diagnostic. In psittacine birds, particularly in the early stages of infection, organisms often are not present on wet mounts of oral excretions.[10]
The nitroimidazole antibiotics (usually metronidazole) are the treatments of choice. Treatment usually is successful after 1–2 days with early diagnosis. A new culture system called InPouch has practical advantages over the usual in vitro system. There is a risk of uncontrolled bleeding if oral plaques are removed by forceps, holding open the beak can also suffocate the bird.[11]
Trichomoniasis can be controlled in a commercial/domestic flock by culling or treating carrier birds. Food and water sources, as well as bird baths, should be cleaned regularly and protected from contamination by wild birds.[7]
Generally parasitic trichomonads cannot survive drying out. Cleaning feeders and bird baths and leaving them dry for a week may help in decreasing spread of disease although natural infections probably occur in the wider environment. Some related trichomonads do form cysts resistant to drying.[7]
Bird diseases such as trichomoniasis rarely, if ever, affect people; but it is sensible to take care when handling bird feeders by good hand washing after tending the feeders, or wearing suitable disposable gloves. From the sources used, there have been no reports of Trichomonas gallinae infecting humans.[7]
T. gallinae is found all over the world except in Antarctica, Greenland, and the northern parts of North America, Europe, and Asia.[3]
Trichomonas gallinae is a cosmopolitan parasite of birds including finches, pigeons, doves, turkeys, chickens, parrots, raptors (hawks, golden eagle, etc.). The condition in birds of prey is called frounce. It is believed to be an ancient pathogen causing frounce-like symptoms in theropod dinosaurs. The same condition in pigeons is commonly called canker.
The protozoa are small (5 to 20 µm size) oval or spherical flagellates with four free flagella found on the anterior aspect of the parasite. They also have an axostyle found on the posterior end as well as an undulating membrane on one side. An important diagnostic feature is the lack of a free posterior flagellum.
Trichomonas gallinae estas protozoo de familio Trichomonadidae kaj kosmopolita parazito kio precipe infektas kolombojn, sed ankaŭ plagas meleagrojn, kokojn, rabobirdojn kaj kelkajn speciojn de fringoj. La parazito estigas tipon de ŝankro ĉefe trovitan en la buŝa-naza kavo. Ĝi krediĝis esti antikva patogeno kaŭzante ŝankro-kielajn simptomojn en dinosaŭroj.
Trichomonas gallinae on algloom, kosmopoliitne parasiit, mis nakatab peamiselt linnuliike tuvilaste sugukonnas. Samas võivad nakatuda ka teised linnud, näiteks metskalkunid ja kodukalkunid, kanad, erinevad röövlinnud (kullid, kaljukotkad jne). Trichomonas gallinae põhjustatud nakkushaigust nimetatakse trihhomonoosiks.
Esimest korda leiti Trichomonas gallinae 2005, kui uuriti Suurbritannia vintlaste haiguspõhjusi. Vintlaste seast olid haigusele enim vastuvõtlikud rohevindid ja metsvindid, kuid leiti ka, et osa aialindudest oli haigustekitajale vastuvõtlik.[1] 2006. aastal suri trihhomonoosi 35% Inglismaa rohevintidest, 2009. aastal hävitas haigus 47% rohevintide populatsioonist Soomes ja 20% Rootsis.[2]
Seltsi Trichomonadida esindajad on üherakulised organismid ühe tuumaga. Viburloomadel Trichomonadida seltsist puuduvad klassikalises mõttes mitokondrid, kus toimuks rakuhingamine. Nende asemel esinevad spetsialiseerunud organellid – hüdrogenosoomid, mille funktsiooniks on anaeroobsetes tingimustes ATP, molekulaarse vesiniku (H2), süsihappegaasi (CO2) ja atsetaadi tootmine, kasutades selleks metabolismis püruvaati ja malaati. Hüdrogenosoomides puudub mitokondrites esinev tsitraaditsükkel.[3][4]
T. gallinae'l on 4 anterioorset viburit ja ühel küljel lainetav membraan. Selle olemasolu võimaldab parasiidil paremini liikuda viskoossetes vedelikes, näiteks veres.[5] Üheks oluliseks tunnuseks diagnoosimisel on posterioorse vaba viburi puudumine.
Trichomonas gallinae on kehas enamasti leitav suu- ja ninaõõnes või seedekulgla ja hingamisteede ülemistes osades. Trihhomoonased paljunevad kiiresti lihtsa (binaarse) pooldumise teel. Resistentset tsüsti seejuures ei moodustu, seega sureb trihhomoonas kiiresti, kui satub peremeesorganismist väljaspool olevasse keskkonda.[6] T. gallinae elutsükkel on otsene, vaheperemeest ei kasutata.[7] In vitro sobilikel tingimustel elavad trihhomoonased trofosoidi ehk trofozoiidi staadiumis ning liiguvad viburi abil.
Trofozoiidi staadiumis varieeruvad trihhomoonased kuju poolest, olles muna- või pirnikujulised, ning suuruselt 7–11 μm. Munakujulise tuuma suurus on 2,5–3 μm. Viburitega staadiumil esinevad toitevakuoolid, hüdrogenosoomid, costa'likud struktuurid, glükogeenigraanulid. Lisaks esinevad sfääriline (spherical), viburiteta ja tsüsti staadiumid.[3]
T. gallinae ülekandumine ühelt linnult teisele võib toimuda kolmel viisil:
Vanemlinnult järglasele levib parasiit läbi väljapaisatud poolseeditud toidu. Täiskasvanud linnud, kes näiliselt tunduvad terved, võivad olla infektsioonikandjateks üks või mitu aastat ning seega on pikaajalisteks konstantseteks infektsiooniallikateks oma järglastele.
Kanadel ja kalkunitel toimub nakatumine tavaliselt, kui tarbitakse toitu või vett, mis on segatud väljaheidetega, süljega või pugu sekretsioonidega. Parasiidi ülekandumine peab toimuma kohe, enamasti ühiselt toituvate lindude vahel, kuna peremeesorganismist välja sattunud T. gallinae ei suuda kaua elus püsida.[6]
T. gallinae erinevad tüved varieeruvad oma patogeensuse astme poolest. Suurem osa T. gallinae tüvedest ei ole patogeensed või on osaliselt patogeensed oma lindudest peremeesorganismidele, kuid esineb ka mitmeid virulentseid tüvesid.[8] Haiguse ulatuslikkus sõltub konkreetse linnuliigi vastuvõtlikusest haigustekitajale ning parasiidi tüve patogeensusastmest.
T. gallinae elutegevuse käigus tekivad linnu organismi haiguskolded esmalt limaskesta pinnale suhu, neelu, söögitorusse ja pugusse, koosnedes kreemjasvalgest märjast ja kleepuvast eritisest. Haiguskolded arenevad väikesteks silmale kergemini märgatavateks kollakasvalgeteks haavanditeks. Mõnede virulentsete tüvede puhul liiguvad trihhomoonased ülemistest hingamis- ja seedetrakti osadest maksa, tekitades seal juustjaid haiguskoldeid ning rindmiku- ja kõhuõõnsuse organitesse (kopsudesse, südamesse, maksa ja pankreasse).[9][8] Lisaks võivad trihhomoonased liikuda koljuõõnde, tungides sealt aju ja silmade piirkondadesse.[3]
T. gallinae kui trihhomonoosi põhjustaja on veterinaarmeditsiinilisest ja majanduslikust aspektist oluline organism. Teated trihhomonoosi juhtumitest pärinevad erinevatelt kontinentidelt ning see on üheks põhilistest haigustest mitmetele linnuliikidele, peamiselt tuviliste (Columbiformes) ja kulliliste (Falconiformes) seas. T. gallinae primaarseks peremeheks peetakse kaljutuvi (Columba livia), kelle kaudu haigustekitaja levis teistele liikidele. Lisaks aitasid T. gallinae ülemaailmsele levimisele kaasa teised liigid tuvilaste (Columbidae) sugukonnast, näiteks kaelus-turteltuvi (Streptopelia decaocto) ja kaelustuvi (Columba palumbus).[3]
Trihhomonoos on peamiselt noortel lindudel esinev haigus. Täiskasvanud isendid, kes haigusest tervenevad, võivad jääda infektsioonikandjateks, kuid tänu omandatud resistentsusele uuesti ei nakatu.
Haiguspuhangud on ulatuslikumad perioodil augustist kuni oktoobrini, kuna sellel ajal hoiavad linnud toitumisalade lähedusse.[1]
Nakatunud lindudel esineb mitmeid haigustunnuseid: peamiselt haiguslik loidus, kõhulahtisus, kohev sulestik külmetamise tõttu, pundumine kaela ümber, rohelist värvi väljaheited, süljejooks, toidu kleepumine noka külge. Linnu söömine ja joomine on takistatud, kuna surnud viburloomad tekitavad söögitorusse ummistuse. Nälgiv lind üritab süüa, sirutades neelamisel kaela välja, kuid toit ei mahu söögitorust läbi ning ta oksendab toidu välja. Haigusega kaasneb pidev kehamassi langemine. Isendi surma põhjustab lõpuks kas lämbumine hingetorutõkestuse tõttu, lämbumine söögitoru ummistuse tõttu, surnuks külmumine või haiguslik uni.[9] [10]
Haige lind on käitumiselt passiivne, tihti raputab pead, et kinnijäänud toitu kurgust kätte saada. Lisaks võib suure ilaerituse tõttu olla märg pea ja toiduga määrdunud nokk, kõhulahtisuse tõttu võib tagakeha olla määrdunud.[10]
T. gallinae kindlaks identifitseerimiseks on vaja teha mikroskoopilisi ja molekulaarseid uuringuid, kuna T. gallinae`ga nakatunud linnu puhul esinevad tunnused võivad viidata ka muudele patoloogiatele, näiteks nakatumisele poksviirustega, seenhaigusele seente perekondadest Candidida ja Aspergillus, nakatumisele ümarussidega perekonnast Capillaria, A-vitamiini defitsiidile.[3]
Esimesed teated trihhomonoosi jõudmisest Eestisse pärinevad Sõrve linnujaamast 2009. aastal, kus kahe kuu jooksul suri haigusse 49 lindu, nendest 47 rohevinti. Peagi tuli teateid Elvast, Kadrinast, Kuressaarest, Kärdlast, Palamuselt, Põlvast, Tallinnast ja Tartust.[9]
Haigestumise ärahoidmiseks on soovitatav toidu- ja jooginõusid regulaarselt pesta ja korralikult kuivatada, kuna T. gallinae ei suuda kuivas keskkonnas kaua elada. On leitud, et haiguse levikut soodustab lindude toitmine päevalilleseemnetega, kuna see meelitab palju linde väikesele alale ning seetõttu tõenäosus haiguse ülekandumiseks tervetele lindudele läbi ilaga segatud või väljapaisatud toidu on suurem.[11]
Praegusel ajal laialt kasutatavaks ravimiks on 2-amino-5-nitrodiasool, mis on efektiivne ning resistentsust sellele ei ole T. gallinae puhul täheldatud. Lisaks kasutatakse protistide vastaseid aineid (antiprotosoidid) dimetridasool ja metronidasool.[9] Ravimi mõjumiseks kulub tavaliselt 1–2 päeva.
T. gallinae tuvastamiseks ja infektsiooni diagnoosimisel kasutatakse mikroskoopi, millega uuritakse kas otse linnu suust või pugust saadud proove või kasvatatakse T. gallinae rakke eelnevalt in vitro tingimustel sobivas toitekeskkonnas. Lisaks mikroskoopiale on kasutusele võetud molekulaarsed meetodid. Erineva virulentsusega T. gallinae tüvede genotüüpide kirjeldamiseks kasutatakse näiteks polümeraasi ahelreaktsiooni (PCR), restriktsiooni fragmendi pikkuse polümorfismi (RFLP) ja 5,8S rRNA geeni sekveneerimist koos ITS1 ja ITS2 regioonidega.[12]
Trichomonas gallinae on algloom, kosmopoliitne parasiit, mis nakatab peamiselt linnuliike tuvilaste sugukonnas. Samas võivad nakatuda ka teised linnud, näiteks metskalkunid ja kodukalkunid, kanad, erinevad röövlinnud (kullid, kaljukotkad jne). Trichomonas gallinae põhjustatud nakkushaigust nimetatakse trihhomonoosiks.
Esimest korda leiti Trichomonas gallinae 2005, kui uuriti Suurbritannia vintlaste haiguspõhjusi. Vintlaste seast olid haigusele enim vastuvõtlikud rohevindid ja metsvindid, kuid leiti ka, et osa aialindudest oli haigustekitajale vastuvõtlik. 2006. aastal suri trihhomonoosi 35% Inglismaa rohevintidest, 2009. aastal hävitas haigus 47% rohevintide populatsioonist Soomes ja 20% Rootsis.
Trichomonas gallinae est une espèce de flagellés, parasite des oiseaux. D'abord connu pour affecter essentiellement les colombidés (pigeons et tourterelles), et à un moindre degré la volaille et un certain nombre d'espèces sauvages parmi lesquelles les rapaces, il s'est récemment révélé être une redoutable cause de mortalité pour certains fringillidés (pinsons et verdiers notamment) ; pour cette raison, cette trichomonase aviaire est considérée comme un syndrome émergent[1],[2]. Des parasitoses du même type auraient pu affecter les Tyrannosaurus[3].
Trichomonas gallinae est une espèce de flagellés, parasite des oiseaux. D'abord connu pour affecter essentiellement les colombidés (pigeons et tourterelles), et à un moindre degré la volaille et un certain nombre d'espèces sauvages parmi lesquelles les rapaces, il s'est récemment révélé être une redoutable cause de mortalité pour certains fringillidés (pinsons et verdiers notamment) ; pour cette raison, cette trichomonase aviaire est considérée comme un syndrome émergent,. Des parasitoses du même type auraient pu affecter les Tyrannosaurus.
Trichomonas gallinae é uma espécie de protozoário capaz de causar lesões graves na parte inferior dos bicos de aves de rapina hoje o protozoário causa várias lesões no bico e na garganta e faz com que eles morram de fome e que, acredita-se, existira desde a época dos dinossauros, quando teria sido capaz de contaminar grandes répteis como o Tiranossauro rex.[1]
Trichomonas gallinae é uma espécie de protozoário capaz de causar lesões graves na parte inferior dos bicos de aves de rapina hoje o protozoário causa várias lesões no bico e na garganta e faz com que eles morram de fome e que, acredita-se, existira desde a época dos dinossauros, quando teria sido capaz de contaminar grandes répteis como o Tiranossauro rex.
