Punakas männivaablane (Neodiprion sertifer) on putuka liik.[1]
Punakas männivaablane on levinud Euroopas, (sh Eestis) ja Põhja-Ameerikas ning Jaapanis.
Punaka männivaablase ebaröövikud toituvad valdavalt männipuude eelmise aasta juurdekasvudest. Punakas männivaablane eelistab toiduks järgmisi männiliike: mägimänd, harilik mänd, vaigumänd, hall mänd, kalmumänd, torkav mänd. Kui aga läheduses on kasvamas valge mänd, must mänd, kollane mänd, siilmänd või pigimänd siis toituvad nad ka neist männiliikdest.[2]
Emased männivaablased teevad septembris-oktoobris vanemate männiokaste lõhedesse avad ja munevad sinna munad. Järgmise aasta mais kooruvad neist talvitunud munadest vastsed. Noored vastsed elavad seltsingutena koos ja toituvad juunis-juulis okaste pealmistest kihtidest.[3] Talvituvad nad mullas nukkudes. Sügisel ilmuvad valmikud aga söövad ära terve okka.[4]
Punaka männivaablase põlvkonnad levivad mitme aasta tagant, selle põhjuseks peetakse vastsete seas sageli levivat viirushaigust.
Punase männivaablase vastsed toituvad männikutes mändide eelmise aasta kasvudest. Tavaliselt jätavad nad noored võrsed puutumata ja sellistel juhtudel ei ole kahjustus männipuule eluohtlik.[5]
Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Neodiprion sertifer seisuga 31.01.2014.
