dcsimg

Karusvaablased ( Estonian )

provided by wikipedia ET

Karusvaablased (Cimbicidae) on kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsi ja pidevkehaliste (Symphyta) alamseltsi kuuluv putukate sugukond, keda võib leida peaaegu kõikjalt maailmast, välja arvatud Etioopiast ja Austraaliast.[1][2][3]. Sugukonna kõik liigid on laia kehaga ja võivad esmasel vaatlemisel meenutada karvutu tagakehaga mesilast, kes teeb lennates isegi sumisevat heli. Enamik liike on mustad või kollase- ja mustakirjud, mõned metalselt rohelised. Tundlatel on 5–7 lüli, viimased kaks moodustuvad nuia meenutava tipu.[2]

Karusvaablasi tuntakse pilkupüüdvast välimusest hoolimata vähe. Nende eluviiside kohta ei ole palju usaldusväärset teavet ning emaste ja isaste õige süstematiseerimine samasse liiki on problemaatiline, kuna sobivaid taksonoomilisi tunnuseid on vähe leitud. Tänaseks päevaks on kirjeldatud natuke vähem kui 170 liiki karusvaablasi.[3].

Kehaehitus

Täiskasvanud karusvaablased on 8–25 mm pikad. Rindmik ja tagakeha on laialt ning jäigalt ühendatud. Isased karusvaablased on emastest tavaliselt tumedamad.[3]

Pea küljes asuvad kaks suhteliselt pikka tundlat, mis koosnevad 3–7 segmendist – kolmas segment on pikenev. Tundlad on otsast jämenenud ja meenutavad nuia. Pea külge kinnituvad ka teised jätked – suised. Suised ümbritsevad suuava ning osalevad toidu hankimisel ja töötlemisel, lisaks kasutatakse neid sageli ka enesekaitseks.[2] Kõige ürgsemad on mälumis- ehk haukamissuised. Mõnedel karusvaablaste sugukonda kuulutvatel isastel on teravnenud suised. Neid kasutatakse omavaheliseks võitluseks, mille käigus nad teineteisele lihtsalt otsa lendavad. Pea külgedel paiknevad liitsilmad. Pead ühendab rindmikuga kael.[1]

Rindmikuga on seotud putukate liikumine. Rindmik koosneb kolmest plaadist: eesmine, keskmine ja tagumine. Kesk- ja tagarindmikule kinnituvad vastavalt ees- ja tagatiivad. Enamasti kolmnurkse kujuga tiivad koosnevad kahest lestmest, mida läbivad sooned, närvikiud ja trahheed. Tiibade tugevdamiseks on putukatel kujunenud mitmesugused sooned. Rindmikule kinnituvad ka kolm paari jalgu, igale rindmikulülile üks paar jäsemeid. Rindmik on enamikul liikidest karvadega kaetud.[2]

Tagakeha on putuka kolmas kehaosa. See on suhteliselt lihtsa ehitusega. Jätked enamasti puuduvad, lihased on nõrgalt arenenud. Ürgselt on tagakehas olnud 11 lüli. Karusvaablastel paiknevad nii emastel kui isastel putukatel suguelundid tagakehas. Emasel karusvaablasel on suguelundiks muneti, mis on tagakeha kaheksanda segmendi juurest välja ulatuv. Munetid on tugevad, suhteliselt peenikesed ja lühikesed. Isasel karusvaablasel asub saagjas genitaalkapsel tagakeha viimases segmendis ning on kitiinkestaga kaetud. Kõige efektiivsem on emaste karusvaablaste süstematiseerimine erinevatesse liikidesse tagakehas asuvate munetite ja isaste isendite puhul genitaalkapslite võrdlemise teel. Isased putukad ei ole võimelised nõelama, kuna neil puuduvad munetid. Selle asemel kasutavad nad enesekaitseks hammustamist.[2]

Meeleelundid on putukatel väga hästi välja arenenud. Meelerakud on ühenduses tundekarvakestega ja paiknevad laiali üle kogu keha. Lihtsad sensillid on tavaliselt haistmis-, maitsmis- ja kompimiselundite osaks. Nägemiselundid (fotoretseptorid) on lateraalselt paiknevad liitsilmad, mis sisaldavad osasilmi. Närvisüsteemiks on suurem närvirakkude kogumik, mis paikneb peakapslis olevas peaajus. Kõhtmine närvikett kulgeb rindmiku ja tagakehalülide kõhtmises osas ning vahendab vajalikku informatsiooni vastavate kehaosade retseptorite ja kesknärvisüsteemi vahel.[2]

Karusvaablaste sooltoru on avatud ning seedenäärmed puuduvad. Vereringesüsteem on avatud, süda toruja ehitusega ja paikneb selgmiselt tagakehas. Hingamiselunditeks on trahheed ning erituselunditeks Malpighi sooned.[2]

Sigimine ja areng

Isased karusvaablased on haruldasemad kui emased. Tavapärasemalt sünnivad viljastamata munadest isasloomad ja viljastatud munadest emasloomad, kuid on ka liike, mille puhul on teada, et viljastamata munadest sünnivad emasloomad. Munade viljastamine toimub kopulatsiooni käigus kahe erisoolise karusvaablase vahel.[2]

Munemine ja munad

Karusvaablase munad on kujult ovaalsed, tavaliselt kergelt kumerad ja valkjad. Munad võivad olla puulehe pinnale laiali laotatud, paigutatud lehe äärtele või leherootsu kohale. Liigiti paigutavad karusvaablased oma munad osaliselt või terves ulatuses lehe sisse või kleebivad lehe pinnale. Üks liik paigutab nad ühte hunnikusse, kuid üldiselt laotatakse munad lehe peale laiali. Erandina on ka liike, kes paigutavad iga muna erineva lehe peale.[4] Paljud liigid asetavad munad leherootsule ühte või kahte ritta organiseeritult. Mõned hõõruvad tärkava lehepunga marraskile ning munevad munad tekitatud avausse. Punga munetud munad kasvavad rohkem kui kaks korda suuremaks, absorbeerides kasvamise käigus mõningaid taimemahlu. Sellest tulenevalt kumavad tihti lehe epidermikihi alla munetud munad läbi lehe pinna. Paljudel juhtudel tõmbuvad hõõrumisest tekkinud augu servad karusvaablase munadest eemale, elimineerides igasuguse kontakti. Emane karusvaablane jätab pärast munemist oma tulevased järglased maha.[2]

Vastsed

Karusvaablaste vastsetel on enamasti hästi arenenud pea ning 13 kehasegmenti, vastne on kõverdunud kehaga. Ebajalad on tagakeha segmentidel 2–8 ja 10, rindmikujalgu on kolm paari. Ebajalgu ei ole rohkem kui 8 paari, väljaarvatud juhul, kui tegemist on lehe sees koorunud vastsetega, sel juhul rindmikujalad puuduvad. Rindmikujalgade rohkus eristab karusvaablaste vastseid sadajalgsetest ja liblikavastsetest. Emaste ja isaste vastsete eristamine soo põhjal on välise määramise teel peaaegu võimatu.[1]

Vastsed paiknevad üldiselt puulehtedel kerra keerdununa, liikudes ringi väga harva. Karusvaablaste nooremad vastsed toituvad puulehtede pealmisest pinnast, lehtede äärtest, mõned liigid rohuliblede rootsudest. Täiskasvanud vastsed on võimelised ära sööma kogu lehe. Vastsete peamisteks peremeestaimedeks on puud perekondadest kaselised (Betulaceae), pajulised (Salicaceae) ja roosõielised (Rosaceae).[1]

Nukkumiseks valivad vastsed jõuliste taimede rootsud, pinnase või kasutavad auke, mis on mardikate poolt uuristatud. Nukkumine võib toimuda nii tihedas kestas ehk kookonis kui kookonita. Kookoniga nukkumise puhul võib ühes kookonis nukkuda ka kaks vastset. Sel juhul moodustab vastne kookoni juba nukkuva vastse ümber. Tekib kahekambriline kookon. Nukkumine on aeglane tegevus ning teatud liikide puhul võib võtta terve talve ja kesta kuni varasuveni.[3]

Ökoloogia

Elupaik

Karusvaablased elavad seal, kus kasvavad nende peremeestaimed, mis on enamasti puud. Enim võib karusvaablasi leida pajult, paplilt ja kaselt, põõsaste hulgas pihlakalt. Paljud liigid elavad põõsastikes ja hekkides. Selle tõttu on mõnede liikide arvukus ka vähenemas, kuna hekkide arv on vähenenud ja hekipügamismeetodid täienenud. Vastsed seevastu elavad ja nukkuvad kõige enam kuslapuul ja viirpuul.[2]

Toitumine

Vastsed on taimtoidulised, toitudes oma elupaiga peremeestaimede lehtedest, milleks on õis- või puittaimed. Valmikud toituvad vedelikest ja õietolmust.[2]

  • Cimbex luteus – vastsena toitub pajul ja harva ka paplil.
  • Abia sericea – vastsed toituvad peetrilehel (Succisa pratensis) ja harilikul äiataril (Knautia arvensis)
  • Zaraea lonicerae (= Abia lonicerae) – vastsena toitub harilikul kuslapuul.
  • Trichiosoma lucorum – vastsed toituvad kasel (Betula) ja Salix aurita.[2]

Karusvaablaste (Cimbicidae) liigid

Perekond Abia

Päris palju Karusvaablaste perekonna Abia esindajaid võib leida Euroopast ning Aasiast.

  • Abia aenea (Klug, 1829)
  • Abia akebiae (Takeuchi, 1931)
  • Abia alutacea (Malaise, 1939)
  • Abia americana (Cresson, 1880)
  • Abia antennata (Kangas, 1946)
  • Abia aurata (Takeuchi, 1931)
  • Abia aurulenta (Sichel, 1856)
  • Abia berezowskii (Semenov, 1896)
  • Abia bifida (Thomson, 1871)
  • Abia (Aenoabia) bigens (Kangas, 1946)
  • Abia brevicornis (Leach, 1817)
  • Abia candens (Konow, 1887)
  • Abia (Abia) candens forma subopaca (Kangas, 1946)
  • Abia caprifolium (Norton, 1867)
  • Abia dorsalis (Costa, 1859)
  • Abia fasciata (Linnaeus, 1758)
  • Abia formosa (Takeuchi, 1927)
  • Abia fulgens (Zaddach, 1863)
  • Abia Gribodoi (Konow, 1895)
  • Abia (Zaraea) Gussakovskii (Semenov, 1935)
  • Abia gyirongensis (G. Xiao & Zhou, 1987)
  • Abia hainanense (X. Huang, 1992)
  • Abia hungarica ( Mocsáry, 1883)
  • Abia imperialis (W.F. Kirby, 1882)
  • Abia inflata (Norton, 1861)
  • Abia jakowlewi (Semenov, 1891)
  • Abia Kennicotti (Norton, 1867)
  • Abia kozhevnikovi (Zhelochovtsev, 1924)
  • Abia lewisii (Cameron, 1887)
  • Abia lonicerae (Linnaeus, 1758)
  • Abia maculosa (J. Zhang, 1989)
  • Abia mandalensis (M.S. Saini & Thind, 1992)
  • Abia marginata (Mocsáry, 1909)
  • Abia melanocera (Cameron, 1899)
  • Abia melanoceros (Konow, 1905)
  • Abia metallica (Mocsáry, 1909)
  • Abia mutica (C. G. Thomson, 1871)
  • Abia nigricornis (Leach, 1817)
  • Abia nitens (Linnaeus, 1758
  • Abia niui (Wei & Deng, 1999)])
  • Abia paurocephala (J. Zhang, 1989)
  • Abia plana [Benson, 1954)
  • Abia pulcherrima (Mallach, 1930)
  • Abia rossica (Semenov, 1896)
  • Abia semenovi (Kuznetzov-Ugamskij, 1927)
  • Abia semenoviana (Gussakovskij, 1947)
  • Abia sericata (Zhelochovtsev, 1935)
  • Abia sericea (Linnaeus, 1767)
  • Abia sibirica (Mocsáry, 1883)
  • Abia skorikovi (Semenov, 1935)
  • Abia spissicornis (Konow, 1902)
  • Abia (Abia) symballophthalma (Semenov, 1892)
  • Abia zirngiebli (Forsius, 1936)
  • Abia tenuicornis (W.F. Kirby, 1882)
  • Abia (Zaraea) tsherskii (Semenov, 1935)
  • Abia vitalisi (R.E. Turner, 1920)
  • Cimbex cuprea (Aichinger, 1870)
  • Cimbex splendida (Klug, 1820)
  • Procimbex shandongense (Hong & Wang, 1985)
  • Procimbex shanwangensis (=Abia shanwangensis) (Hong, 1984)
  • Tenthredo fasciata (Linnaeus, 1758)
  • Tenthredo lonicerae (Linnaeus, 1758)
  • Tenthredo nitens (Linnaeus, 1758)
  • Zaraea akebii (Takeuchi, 1931)
  • Zaraea alutacea (Malaise, 1939)
  • Zaraea americana (Cresson, 1880)
  • Zaraea aurata (Takeuchi, 1931)
  • Zarea inflata (Norton, 1861)
  • Zaraea lacourti (Chevin, 1988)
  • Zaraea lewisii var. matsumurai (Takeuchi, 1931)
  • Zaraea markamensis (G. Xiao & X. Huang, 1987)
  • Zaraea triangularis (Takeuchi, 1931)
  • Zaraea zhelochovtzevi (Gussakovskij, 1947)[3]

Perekond Allabia

  • Abia infernalis (= Allabia infernalis) (Semenov, 1896)
  • Allabia malaisei (Semenov & Gussakovskij, 1937)[3]

Perekond Orientabia

  • Abia bantaizana (Matsumura, 1912)
  • Abia coreana (Takeuchi, 1927)
  • Abia egregia (= Orientabia egregia) (Kuznetzov-Ugamskij, 1927)
  • Abia iridescens (Marlatt, 1898)
  • Abia japonica (Cameron, 1887)
  • Abia pilosa (Konow, 1896)
  • Abia relativa (Rohwer, 1910)
  • Orientabia dubiosa (Gussakovskij, 1947)
  • Orientabia magna (Takeuchi, 1939)[3]

Perekond Agenocimbex

  • Agenocimbex elmina (Li & Wu, 2003)
  • Agenocimbex eoa (Semenov, 1935)
  • Agenocimbex esakii (Takeuchi, 1939)
  • Agenocimbex malaisei (Gussakovskij, 1947)
  • Agenocimbex ulmusvora (Yang, 1996)
  • Cimbex jucunda (= Corynis jucunda) (Klug, 1834)
  • Cimbex maculata (= Agenocimbex maculatus) (Marlatt, 1898)[3]

Perekond Cenocimbex

  • Cenocimbex menatensis (Nel, 2005)[3]

Perekond Cimbex

  • Agenocimbex crataegum (X. Huang & Zhou, 1997)
  • Allocimbex obscura (= Cimbex americanus) (Leach, 1817)
  • Cimbex alni (Zaddach, 1863)
  • Cimbex Americana (Leach, 1817)
  • Cimbex americana var. alba (Norton, 1867)
  • Cimbex americana var. nortoni (MacGillivray, 1916)
  • Cimbex amurensis (Forsius, 1930)
  • Cimbex betulae (Zaddach, 1863)
  • Cimbex betulae var. feminae flavo-maculata (Zaddach, 1863)
  • Cimbex betulae var. feminae lutescens (Zaddach, 1863)
  • Cimbex betulae var. nigra (Zaddach, 1863)
  • Cimbex betulae var. pulla (Zaddach, 1863)
  • Cimbex Biguetina (Lepeletier, 1834)
  • Cimbex brevispina (Thomson, 1871)
  • Cimbex capreae (Konow, 1897)
  • Cimbex carinulata (= Cimbex carinulatus) (Konow, 1897)
  • Cimbex castanea (Matsumura & Uchida, 1927)
  • Cimbex chromptera (J. Zhang, 1989)
  • Cimbex connatus (Schrank, 1776)
  • Cimbex connatus tricolor (Hara & Shinohara, 2000)
  • Cimbex Dahlbomii (Guérin, 1844)
  • Cimbex decem-maculata (Leach, 1817)
  • Cimbex Europaea (Leach, 1817)
  • Cimbex fagi (Zaddach, 1863)
  • Cimbex femorata ab. flavitegula (Stroganova, 1973)
  • Cimbex femorata ab. fuscescens (Stroganova, 1973)
  • Cimbex femorata ab. lucidus (Stroganova, 1973)
  • Cimbex femorata ab. nigroscutellum (Stroganova, 1973
  • Cimbex femorata forma apicenotata (Kapuściński, 1963)
  • Cimbex femorata forma bazyluki (Kapuściński, 1963)
  • Cimbex femorata forma coeruleomicans (Kapuściński, 1963)
  • Cimbex femorata forma mongolica (Kapuściński, 1963)
  • Cimbex femorata forma nowakowskii (Kapuściński, 1963)
  • Cimbex femorata forma rubricollis (Kapuściński, 1963
  • Cimbex femorata forma rubromaculata (Kapuściński, 1963)
  • Cimbex femorata forma silvicola (Kapuściński, 1963)
  • Cimbex femorata forma subabdominalis (Kapuściński, 1963)
  • Cimbex femorata var. abdominalis (Enslin, 1917)
  • Cimbex femorata var. coreana (Uchida, 1927)
  • Cimbex femorata var. ornata (= Cimbex ornata Serville)(= Cimbex connatus connatus)(= Crabro uchidai) (Schrank, 1776)
  • Cimbex femorata var. unicolor (Enslin, 1917)
  • Cimbex femoratus (Linnaeus, 1758)
  • Cimbex Griffinii (Leach, 1817)
  • Cimbex hudsonica (W.F. Kirby, 1882)
  • Cimbex Humboldtii (Ratzeburg, 1844
  • Crabro humeralis (Geoffroy, 1785)
  • Cimbex japonica (W.F. Kirby, 1882)
  • Cimbex Kirbyi (Brullé, 1846)
  • Cimbex La Portei (Lepeletier, 1834)
  • Cimbex lateralis (Guérin, 1834)
  • Cimbex luctifera (Klug, 1820)
  • Cimbex lutea var. testacea (Konow, 1890)
  • Cimbex luteola (Serville, 1823)
  • Cimbex luteus (= Tenthredo lutea) (Linnaeus, 1761)
  • Cimbex miocenica (Riou, 1992)
  • Cimbex nomurae (Marlatt, 1898)
  • Cimbex ornata (Serville, 1823)
  • Cimbex pacifica (Cresson, 1880)
  • Cimbex pallens (= Cimbex pallens Serville)(=Cimbex femoratus) (Lepeletier, 1823)
  • Cimbex pallida (Stephens, 1835)
  • Cimbex pallidus (Stephens, 1829)
  • Cimbex quadrimaculata (= Cimbex quadrimaculatus) (O.F. Müller, 1766)
  • Cimbex quadrimaculata var. sachalinensis (Uchida, 1927)
  • Cimbex quadrimaculatus (= Crabro humeralis) (O. F. Müller, 1766)
  • Cimbex rubida (Cresson, 1880)
  • Cimbex saliceti (Zaddach, 1863)
  • Cimbex saliceti var. β testacea (Zaddach, 1863)
  • Cimbex saliceti var. testacea (Dalla Torre, 1894)
  • Cimbex variabilis salicis (Zaddach, 1863)
  • Cimbex variabilis salicis capreae (Zaddach, 1863)
  • Cimbex sapporensis (Matsumura, 1912)
  • Cimbex scapularis (J.P.E.F.Stein, 1876)
  • Cimbex schaefferi (= Cimbex schaefferi Serville)(= Cimbex femoratus) (Lepeletier, 1823)
  • Cimbex semidea (Cresson, 1880)
  • Cimbex sibirica (W.F. Kirby, 1882)
  • Cimbex suzukii (Matsumura, 1912)
  • Cimbex taucushiensis (Konow, 1905)
  • Cimbex taukushi (Marlatt, 1898)
  • Cimbex tonnaitchana (Matsumura, 1911)
  • Cimbex turoliana (Riou, 1992)
  • Cimbex variabilis (Klug, 1820)
  • Cimbex variabilis var. nigro-violacea (Eversmann, 1847)
  • Cimbex varians (Leach, 1817)
  • Cimbex vetusculus (Cockerell, 1922)
  • Cimbex violacea (Lepeletier, 1823)
  • Cimbex violascens (Thomson, 1871)
  • Cimbex Viardi (Lepeletier, 1834)
  • Cimbex venusta (Perty, 1833)
  • Cimbex Ulmi (T.W. Harris, 1841)
  • Crabro americana var. rubrosa (Ross, 1932)
  • Crabro annulatus (Geoffroy, 1785)
  • Crabro lunulatus (Geoffroy, 1785)
  • Neocimbex taukushi var. carbonaria (Malaise, 1939)
  • Tenthredo axillaris (Panzer, 1801)
  • Tenthredo connata (Schrank, 1776)
  • Tenthredo femorata (Linnaeus, 1758)
  • Tenthredo quadrimaculata (O.F. Müller, 1766)
  • Tenthredo montana (= Macrophya (Macrophya) montana) (Scopoli, 1763)
  • Tenthredo russa (Klug, 1820)
  • Tenthredo sylvarum (Fabricius, 1793)
  • Tenthredo tristis (Fabricius, 1779)[3]

Perekond Eopachylosticta

  • Amasis byrami (= Eopachylosticta byrami) (Cockerell, 1925)[3]

Perekond Leptocimbex

  • Cimbex ariana (W.F. Kirby, 1882)
  • Cimbex jorufuensis (Konow, 1905)
  • Cimbex yorofui (Marlatt, 1898)
  • Cimbicisoma dendrobii (= Leptocimbex dendrobii) (Rohwer, 1915)
  • Clavellaria allantiformis (Mocsáry, 1909)
  • Clavellaria formosana (= Leptocimbex formosanus) (Enslin, 1911)
  • Clavellaria gracilenta (Mocsáry, 1904)
  • Clavellaria Konowi (Mocsáry, 1904)
  • Clavellaria (Euclavellaria) marginata (R.E. Turner, 1920)
  • Clavellaria Tonkinensis (Konow, 1902)
  • Leptocimbex bicinctata (Wei & Deng, 2002)
  • Leptocimbex constricta (Wei & Nie, 1998)
  • Leptocimbex divergens (Wei & Deng, 2002)
  • Leptocimbex forsiusi (M.S. Saini & Thind, 1992)
  • Leptocimbex fulvocincta (Malaise, 1939)
  • Leptocimbex fulvocincta var. bifasciata (Malaise, 1939)
  • Leptocimbex funiushana (Wei & Deng, 1999)
  • Leptocimbex grahami (Malaise, 1939)
  • Leptocimbex linealis (Wei & Deng, 1999)
  • Leptocimbex malaisei (Takeuchi, 1939)
  • Leptocimbex mocsaryi (Malaise, 1939)
  • Leptocimbex nigropropodea (Wei & Deng, 2002)
  • Leptocimbex petri-magni (Malaise, 1931)
  • Leptocimbex potanini (Semenov, 1896)
  • Leptocimbex potanini var. sinobirmanica (Malaise, 1939)
  • Leptocimbex rufo-niger (Malaise, 1939)
  • Leptocimbex zhongi (Wei, 2008)
  • Leptocimbex tenuicincta (Malaise, 1939)
  • Leptocimbex terrifica (Malaise, 1931)
  • Leptocimbex tuberculata (Malaise, 1939)
  • Leptocimbex venusta (Semenov, 1896)
  • Okamotonius kurisuei (= Leptocimbex gracilentus) (Mocsáry, 1904)[3]

Perekond Odontocimbex

  • Odontocimbex svenhedini (Malaise, 1934)[3]

Perekond Phenacoperga

  • Perga coloradensis (= Phenacoperga coloradensis) (Cockerell, 1907)[3]

Perekond Praia

  • Praia taczanowskii (Wankowicz, 1880)
  • Praia ussuriensis (Malaise, 1939)[3]

Perekond Pseudocimbex

  • Pseudocimbex clavatus (Rohwer, 1908)[3]

Perekond Pseudoclavellaria

  • Cimbex saliceti (= Cimbex luteus) (Sasaki, 1902)
  • Clavellaria autochthona (J. Zhang, 1989)
  • Clavellaria beijingensis (X. Huang, 1992)
  • Clavellaria bicolor (J. Zhang, 1989)
  • Clavellaria longiclava (J. Zhang, 1989)
  • Clavellaria molpa (Sun & X. Zhang, 1994)
  • Clavellaria nitobei (Matsumura, 1912)
  • Clavellaria semenovi (Gussakovskij, 1947)
  • Pseudoclavellaria amerinae (= Tenthredo amerinae) (Linnaeus, 1758)
  • Tenthredo 4-fasciata (Degeer, 1773)
  • Tenthredo marginata (Linnaeus, 1767)
  • Tenthredo rufa (Retzius, 1783)
  • Trichosoma albopilosum (Matsumura, 1912)[3]

Perekond Trichiosoma

  • Abia Cerasi (Fitch, 1857)
  • Cimbex betuleti (Klug, 1834)
  • Cimbex crataegi (Zaddach, 1863)
  • Cimbex trichiosoma (Lepeletier, 1823)
  • Cimbex villosus (Motschulsky, 1860)
  • Cynips Betulae (Strøm, 1762)
  • Praia neimonggunensis (X. Huang & Zhou, 1997)
  • Tenthredo Crataegi (=Tenthredo (Allantus) crataegi)(= Hoplocampa crataegi) (Klug, 1816)
  • Tenthredo vitellina (Linnaeus, 1760)
  • Trichiosoma aenescens (Gussakovskij, 1947)
  • Trichiosoma anthracina (Forsius, 1930)
  • Trichiosoma arcticum (= Trichiosoma arctica)(= Trichiosoma crassum) (W.F. Kirby, 1882)
  • Trichiosoma asachalinense (Verzhutskii, 1973)
  • Trichiosoma bicolor (Norton, 1861)
  • Trichiosoma bilineata (Malaise, 1931)
  • Trichiosoma biverrucatum (Stephens, 1835)
  • Trichiosoma bombiforme (Takeuchi, 1939)
  • Trichiosoma boreale (Gussakovskij, 1947)
  • Trichiosoma confundum (MacGillivray, 1923)
  • Trichiosoma confusum (MacGillivray, 1916)
  • Trichiosoma crassum (W. F. Kirby, 1882)
  • Trichiosoma fennicum (Saarinen, 1947)
  • Trichiosoma fennicum ab. atra (Saarinen, 1947)
  • Trichiosoma fennicum ab. luteovillosa (Saarinen, 1947)
  • Trichiosoma fennicum ab. variabilis (Saarinen, 1947)
  • Trichiosoma gangroui (M.S. Saini & Thind, 1992)
  • Trichiosoma grönblomi (Saarinen, 1947)
  • Trichiosoma (Asitrichiosoma) himalayana (Malaise, 1939)
  • Trichiosoma hirtellum (Gussakovskij, 1947)
  • Trichiosoma jakovleffi (= Trichiosoma arctica) (Konow, 1905)
  • Trichiosoma jakovlevi var. tinctipennis (Enslin, 1919)
  • Trichiosoma jozankeanum (Matsumura, 1912)
  • Trichiosoma kontuniemii (Saarinen, 1950)
  • Trichiosoma lanuginosa (Norton, 1867)
  • Trichiosoma laterale (Leach, 1817)
  • Trichiosoma latreillii (Leach, 1817)
  • Trichiosoma lucorum (= Tenthredo lucorum) (Linnaeus, 1758)
  • Trichiosoma malaisei (Saarinen, 1950)
  • Trichiosoma manii (M.S. Saini & Thind, 1992)
  • Trichiosoma marginale (Leach, 1817)
  • Trichiosoma melanopyga (Zhelochovtsev, 1968)
  • Trichiosoma nanae (Vikberg & Viitasaari, 1991)
  • Trichiosoma nigricoma (Konow, 1906)
  • Trichiosoma nigripes (Gussakovskij, 1947)
  • Trichiosoma opaca (Konow, 1906)
  • Trichiosoma Oxyacanthae (Morley, 1907)
  • Trichiosoma pubescens (Jakowlew, 1891)
  • Trichiosoma pusillum (Stephens, 1835)
  • Trichiosoma pseudosorbi (X. Huang, 1992)
  • Trichiosoma relictum (Saarinen, 1950)
  • Trichiosoma sachalinense (Matsumura, 1911)
  • Trichiosoma Salicis (Hartig, 1840)
  • Trichiosoma scalesii (Leach, 1817)
  • Trichiosoma sericea (Konow, 1903)
  • Trichiosoma sericeum (Konow, 1903)
  • Trichiosoma shojaensis (M.S. Saini & Thind, 1992)
  • Trichiosoma sibiricum (Gussakovskij, 1947)
  • Trichiosoma sikkimensis (= Trichiosoma sikkimense) (Konow, 1897)
  • Trichiosoma sorbi (Hartig, 1840)
  • Trichiosoma spicatum (MacGillivray, 1916)
  • Trichiosoma sylvaticum (Leach, 1817)
  • Trichiosoma silvaticum ab. albicincta (Lindqvist, 1943)
  • Trichiosoma zaraeoides (Malaise, 1939)
  • Trichiosoma Taylori (Provancher, 1886)
  • Trichiosoma tibiale (Stephens, 1835)
  • Trichiosoma triangulum (W. Kirby, 1837)
  • Trichiosoma triangulum var. aleutiana (Cresson, 1880)
  • Trichiosoma unidentatum (Leach, 1817)
  • Trichiosoma villosum (Motschulsky, 1859)
  • Trichiosoma vitellina (Linnaeus, 1761)
  • Trichiosoma uncinatum (Zombori, 1985)
  • Trichiosoma ushinskii (Ermolenko, 1973)[3]

Perekond Cornys

Karusvaablaste perekonna Corynis esindajaid leidub Euraasias, eriti Vahemere maades.

  • Abia mutabilis (Tischbein, 1852)
  • Amasis atricapilla (Mocsáry, 1886)
  • Amasis bleyli (Muche, 1964)
  • Amasis caspica (Konow, 1886)
  • Amasis caucasica (Mocsáry, 1886)
  • Amasis citrina (Pérez, 1895)
  • Amasis concinna (J.P.E.F. Stein, 1876)
  • Amasis crassicornis var. nigriventris (Soldanski, 1916)
  • Amasis Dusmeti (Konow, 1905)
  • Amasis enslini (Maidl, 1923)
  • Amasis frontina (Konow, 1905)
  • Amasis helvetica (Konow, 1886)
  • Amasis Krüperi (J.P.E.F. Stein, 1876)
  • Amasis lateralis (Brullé, 1832)
  • Amasis lateralis sibirica (Kuznetzov-Ugamskij, 1925)
  • Amasis mauritanica (Gussakovskij, 1947)
  • Amasis meridionalis (Konow, 1886)
  • Amasis Moricei (Konow, 1898)
  • Amasis obscura var. adusta (Zirngiebl, 1953)
  • Amasis orientalis (Konow, 1898)
  • Amasis sanguinea (Snellen van Vollenhoven, 1878)
  • Amasis sarta (Kuznetzov-Ugamskij, 1925)
  • Amasis similis (Mocsáry, 1880)
  • Amasis Valkanovi (Vassilev, 1969)
  • Corynis amoena (Klug, 1834)
  • Corynis amoena forma nigridorsis (Ermolenko, 1972)
  • Corynis atricapilla (Mocsáry, 1886)
  • Corynis caucasica (Mocsáry, 1886)
  • Corynis chosrovica (Ermolenko, 2001)
  • Corynis crassicornis'(= Cimbex jurinae)' (Rossi, 1790)
  • Corynis dominiquei (Chevin, 1988)
  • Corynis dusmeti (Konow, 1905)
  • Corynis frontina (Konow, 1905)
  • Corynis fulvicrus (Benson, 1954)
  • Corynis haematica (Benson, 1968)
  • Corynis hispanica (Llorente, 1989)
  • Corynis italica (Lepeletier, 1823)
  • Corynis jucunda (Klug, 1834)
  • Corynis krueperi (J. P. E. F. Stein, 1876)
  • Corynis lateralis (Brullé, 1832)
  • Corynis lateralis forma ruficornis (Ermolenko, 1972)
  • Corynis mauritanica (Gussakovskij, 1947)
  • Corynis mutabilis (Tischbein, 1852)
  • Corynis obscura (Fabricius, 1775)
  • Cimbex Olivieri (Lepeletier, 1823)
  • Corynis ovicula (Zhelochovtsev, 1968)
  • Corynis reticulata (Benson, 1954)
  • Corynis sanguinea (Snellen van Vollenhoven, 1878)
  • Corynis sanguinea var. reducta (Forsius, 1937)
  • Corynis similis (Mocsáry, 1880)
  • Cimbex sylvatica (Olivier, 1791)
  • Tenthredo crassicornis (Rossi, 1790)
  • Tenthredo laeta (Fabricius, 1798)
  • Tenthredo obscura (= Corynis obscura) (Fabricius, 1775)
  • Tenthredo Ranunculi (Panzer, 1804)[3]

Perekond Brasilabia

  • Pseudabia clypealba (= Brasilabia clypealba) (Conde, 1932)[3]

Perekond Lopesiana

  • Lopesia thomasi (= Lopesiana thomasi) (Conde, 1937)[3]

Perekond Pachylosticta

Perekonna Pachylosticta karusvaablasi on leitud Brasiiliast, Põhja-Argentinast ja Paraguayst.

  • Pachylosticta albiventris (Klug, 1824
  • Pachylosticta chalybea (Perty, 1833)
  • Pachylosticta plaumanni (Malaise, 1939)
  • Pachylosticta tibialis (Klug, 1824)
  • Pachylosticta violacea (Klug, 1824)
  • Plagiocera apicalis (Westwood, 1835)
  • Plagiocera Leachii (Spinola, 1840)
  • Plagiocera thoracica (=Pachylosticta violacea) (Klug, 1834)[3]

Perekond Pseudabia

  • Enslinia holmbergi (=Pseudabia fusca) (Jörgensen, 1913)[3]

Perekond Pseudopachylosticta

  • Amasis brasiliensis (Mocsáry, 1909)
  • Amasis neotropica (Mocsáry, 1909)
  • Amasis subflavata (W.F. Kirby, 1882)
  • Pseudopachylosticta brunnescens (Mallach, 1929)
  • Pseudopachylosticta leucogaster (= Pseudopachylosticta subflavata) (Mallach, 1929)[3]

Ebakindla paigutusega karusvaablased

Liigid, mis on ebakindla paigutusega (incertae sedis):

  • Cimbex fuscipennis (Leach, 1817)
  • Cimbex Klugii (Leach, 1817)
  • Cimbex Macleayi (Leach, 1817)
  • Cimbex mammifera (W. Kirby, 1828)
  • Plagiocera Klugii (Brullé, 1846)

Perekonnad Sinocimbex ja Trichiosomites on alamsugukonda liigitamata.

Perekond Sinocimbex

  • Sinocimbex pellucida (= Sinocimbex pellucidus) (J. Zhang, 1994)
  • Sinocimbex silacea (J. Zhang, 1994)

Perekond Trichiosomites

  • Trichiosomites obliviosus (Brues, 1908)[3]

Eestis elavad liigid

  • Abia aenea (Klug, 1829)
  • Abia candens (Konow, 1887)
  • Abia fasciata (Linnaeus, 1758)
  • Abia mutica (C. G. Thomson, 1871)
  • Abia sericea (Linnaeus, 1767)
  • Cimbex connatus (Schrank, 1776)
  • Cimbex femoratus (Linnaeus, 1758)
  • Cimbex luteus (= Tenthredo lutea) (Linnaeus, 1761)
  • Praia taczanowskii (Wankowicz, 1880)
  • Pseudoclavellaria amerinae (= Tenthredo amerinae) (Linnaeus, 1758)
  • Trichiosoma aenescens (Gussakovskij, 1947)
  • Trichiosoma kontuniemii (Saarinen, 1950)
  • Trichiosoma laterale (Leach, 1817)
  • Trichiosoma lucorum (= Tenthredo lucorum) (Linnaeus, 1758)
  • Trichiosoma malaisei (Saarinen, 1950)
  • Trichiosoma sibiricum (Gussakovskij, 1947)
  • Trichiosoma sorbi (Hartig, 1840)
  • Trichiosoma tibiale (Stephens, 1835)
  • Trichiosoma villosum (Motschulsky, 1859)
  • Trichiosoma vitellina (Linnaeus, 1761)
  • Corynis obscura (Fabricius, 1775)[5]

Vaata ka

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Matti Viitasaari. Sawflies 5. Argidae, Blasticotomidae and Cimbicidae, Helsingi: University of Helsinki, Department of Agricultural and Forest Zoology, 1990. ISBN 951-45-5167-2
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Matti Viitasaari. Sawflies (Hymenoptera, Symphyta) I, Helsingi: Gummerus Printing, 2002. ISBN 952-5274-01-2
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 3,21 3,22 3,23 3,24 Andreas Taeger, Stephan M. Blank, Andrew D. Liston. World Catalog of Symphyta (Hymenoptera), Zootaxa, Auckland,New Zealand: Magnolia Press, 2010. ISSN 1175-5334
  4. Reuben Percy, John Timbs. The Mirror of literature, amusement, and instruction, Volume XXIII, London: J.Limbrid, 1834
  5. Otsing: Cimbicidae andmebaasist eElurikkus (lisa eElurikkuse id Vikiandmete lehele)
license
cc-by-sa-3.0
copyright
Vikipeedia autorid ja toimetajad
original
visit source
partner site
wikipedia ET

Karusvaablased: Brief Summary ( Estonian )

provided by wikipedia ET

Karusvaablased (Cimbicidae) on kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsi ja pidevkehaliste (Symphyta) alamseltsi kuuluv putukate sugukond, keda võib leida peaaegu kõikjalt maailmast, välja arvatud Etioopiast ja Austraaliast.. Sugukonna kõik liigid on laia kehaga ja võivad esmasel vaatlemisel meenutada karvutu tagakehaga mesilast, kes teeb lennates isegi sumisevat heli. Enamik liike on mustad või kollase- ja mustakirjud, mõned metalselt rohelised. Tundlatel on 5–7 lüli, viimased kaks moodustuvad nuia meenutava tipu.

Karusvaablasi tuntakse pilkupüüdvast välimusest hoolimata vähe. Nende eluviiside kohta ei ole palju usaldusväärset teavet ning emaste ja isaste õige süstematiseerimine samasse liiki on problemaatiline, kuna sobivaid taksonoomilisi tunnuseid on vähe leitud. Tänaseks päevaks on kirjeldatud natuke vähem kui 170 liiki karusvaablasi..

license
cc-by-sa-3.0
copyright
Vikipeedia autorid ja toimetajad
original
visit source
partner site
wikipedia ET