Jõulukaktus (Schlumbergera) ehk lülikaktus on nelgilaadsete seltsi kaktuseliste sugukonda kuuluv taimede perekond, millesse kuulub 6 liiki.
Teaduslikult kirjeldas jõulukaktust esimesena 1858 prantsuse botaanik Charles Antoine Lemaire (1801–1871). Tema andis perekonnale ka ladinakeelse nime, austades sellega oma kaasmaalast, kaktuste ja teiste sukulentide kogujat Frédéric Schlumbergerit (1823–1893).
Selle kaktuse esimene teadaolev ingliskeelne nimi oli Christmas cactus. Paljudes Euroopa keeltes on see jäänud tänapäevani põhinimeks: prantsuse keeles cactus de Noël, saksa keeles Weihnachtskaktus ja hispaania keeles cacto de Navidad. Kanadas nimetatakse neid jõulukaktuseks nagu Suurbritanniaski, aga mitte USA-s, kus neid müüakse kõige rohkem novembris tähistatava tänupüha aegu ja nimetatakse tänupüha kaktuseks (thanksgiving cactus), samuti krabikaktuseks (crab cactus), millega viidatakse sellele, et taime varred lõpevad küünisega. Uus-Meremaal nimetatakse neid ahelkaktusteks (chain cactus), kuid nõnda nimetatakse teistki kaktuseperekonda Hatiora. Perekonda Hatiora nimetatakse inglise keeles lihavõttekaktuseks (Easter cactus) ja kasutusele on võetud termin "pühadekaktus", millega ühendatakse mõlemad perekonnad.
Jõulukaktused kasvavad kas epifüütidena puudel või litofüütidena kaljudel. Jõulukaktuse varred on rikkalikult harunenud ja võivad moodustada üsna suure puhmase, mille kõrgus võib olla kuni 1,2 meetrit. Varred koosnevad lamedatest hambuliste servadega lülidest. Neil puuduvad looduslikud viisid varte kaitsmiseks ülekuumenemise eest. Suure õhuniiskuse tõttu looduslikus keskkonnas pole neil vaja vett kokku hoida nagu kõrbekaktustel. Vartel paiknevad õhujuurekesed on kohastunud õhust niiskuse püüdmiseks. Õied on ebasümmeetrilised, 6–8 cm pikkused, lillakaspunased. Igal õiel on 20–30 õielehte. Jõulukaktused õitsevad hilissügisel ja talvel.[1]
Jõulukaktused on levinud Brasiilia kaguosa mägedes Atlandi ookeani ääres São Paulo, Rio de Janeiro, Minas Geraisi ja Espírito Santo osariigis. Kaktused kasvavad 700 (harilik jõulukaktus) – 2780 meetri (S. microsphaerica) kõrgusel merepinnast niisketes metsades või kaljustel aladel. Jõulukaktused kasvavad üldiselt võrdlemisi jahedates, varjulistest ja niisketest kohtades.
Jõulukaktus kuulub Rhipsalideae triibusesse. Sellesse rühma kuuluvad kaktused kasvavad enamasti puude või kaljude peal. Pikka aega ei suudetud sellesse rühma kuuluvaid liike perekondadesse jagada. Lemaire paigutas perekonda ainult ühe liigi, milleks oli Schlumbergera epiphylloides.
Jõulukaktuse õisi tolmeldavad koolibrilased. Enamik liike vajavad seemnete levikuks risttolmlemist.
Jõulukaktused on populaarsed toataimed. Harilikku jõulukaktust hakati Euroopas kasvatama 1818. aastal. 1860. aastateks oli aretatud märkimisväärne arv eri värvides sorte. 20. sajandi alguseks oli taim muutunud vähem populaarseks ja paljud varasemad sordid olid kadunud. 1950. aastatel hakati jõulukaktust uuesti toataimena kasvatama. Toas kasvatatakse tegelikult jõulukaktuse hübriide, mis õitsevad rikkalikumalt, värvikirevamalt ja eri aegadel. Kõige levinumad on erelillakad õied, kuid värvus võib varieeruda oranžist sirelilillani, on ka valgete õietega jõulukaktusi.[1]
Jõulukaktusi on nimetatud haigustest ja parasiitidest märkimisväärsetelt vabadeks. Kaks peamist kahjurputukate rühma jõulukaktustel on lehetäid, kes söövad noori võrseid, pungi ja õisi, ning puudertäid, kes elavad maa all ja söövad juuri. Peale selle võivad juured ja varred hallitama minna. Hallitust põhjustavad seened, munasseened ja muud seesugused organismid. Nii putukate kui ka hallituse vastu võideldakse keemiliste ainete pihustamisega.
Selgrootud kahjurid võivad levitada viirusi. Viirushaiguste sümptomid olenevad neid tekitavast viirusest. Jõulukaktuste viirushaiguste vastu ei tunta ravi. Nakatunud taimed soovitatakse hävitada.
Perekonda kuulub kuus liiki. Lisaks on nimetatud neli hübriidi.
Jõulukaktus (Schlumbergera) ehk lülikaktus on nelgilaadsete seltsi kaktuseliste sugukonda kuuluv taimede perekond, millesse kuulub 6 liiki.
Teaduslikult kirjeldas jõulukaktust esimesena 1858 prantsuse botaanik Charles Antoine Lemaire (1801–1871). Tema andis perekonnale ka ladinakeelse nime, austades sellega oma kaasmaalast, kaktuste ja teiste sukulentide kogujat Frédéric Schlumbergerit (1823–1893).
Selle kaktuse esimene teadaolev ingliskeelne nimi oli Christmas cactus. Paljudes Euroopa keeltes on see jäänud tänapäevani põhinimeks: prantsuse keeles cactus de Noël, saksa keeles Weihnachtskaktus ja hispaania keeles cacto de Navidad. Kanadas nimetatakse neid jõulukaktuseks nagu Suurbritanniaski, aga mitte USA-s, kus neid müüakse kõige rohkem novembris tähistatava tänupüha aegu ja nimetatakse tänupüha kaktuseks (thanksgiving cactus), samuti krabikaktuseks (crab cactus), millega viidatakse sellele, et taime varred lõpevad küünisega. Uus-Meremaal nimetatakse neid ahelkaktusteks (chain cactus), kuid nõnda nimetatakse teistki kaktuseperekonda Hatiora. Perekonda Hatiora nimetatakse inglise keeles lihavõttekaktuseks (Easter cactus) ja kasutusele on võetud termin "pühadekaktus", millega ühendatakse mõlemad perekonnad.
_Bot._Mag._66._3717._1839.jpg)
