Hiidanakonda ehk anakonda ehk suur anakonda (Eunectes murinus) on boalaste sugukonda pärisboalaste alamsugukonda anakonda perekonda kuuluv maoliik.[1] Hiidanakondasid loetakse maailma suuremateks madudeks. Hiidanakonda puhul ei ole loomadele ohtlik mitte maohammustus vaid tema haardesse sattumine. Hiidanakonda on suurepärane ujuja ja võib kaua vee all viibida, kuid armastab samal ajal ka kallastel päikesevanne võtta.[2]
Perekonnanimi Eunectes pärineb vanakreeka sõnast, mis tähendab 'hea ujuja'. Liigiepiteet murinus tähendab 'hiire-, hiirte-'.
Tänapäeval tunnistatakse hiidanakondal kaht alamliiki[3]:
Madude elupaik on tänapäeval peamiselt Andidest idas asuvates riikides, ka Colombia, Venezuela, Guajaana, Ecuador, Peruu, Boliivia, Brasiilia ja Trinidadi saar.[4]
Nad elunevad eelistatult voolava mageda (vahel ka veidi soolaka) vee läheduses: soode, järvede, jõgede juures ja nende kallastel asuvates koobastes.[5]
Anakondasid loetakse üsna paigatruudeks loomadeks, kuigi nende elupaik võib ilmastikuoludest sõltuvalt aasta vältel muutuda, siis pöörduvad nad vihmade alates kodupaika uuesti tagasi.[6]
Eluiga sõltub suuresti elupaigast, kas looduslikes tingimustes ehk loomaaias ja/või koduses terraariumis aga ka indiviidist. Looduses elavate anakondade eluiga teatakse olevat 40–50 aastat.[7]
Hiidanakondasid loetakse üsna pikkadeks ning jämeda ja lihaselise kehaehitusega ja kaalult raskevõitu madudeks. Emased on isastest tavaliselt suuremad. On edastatud, valdavalt kinnitamata, teateid 10–12 meetri pikkustest anakondadest, kes võivad kaaluda kuni 250 kg.[8]
Anakondade haistmisel, mida nad vajavad saaklooma asukoha määramisel, paaritumisel ja keskkonnast saabuva info edastamisel, osalevad kaheharuline keel ja sahkluu-ninaelund ehk Jakobsoni elund, vähesel määral ninasõõrmed ja muidugi peaaju.[8]
Värvus (seljal) võib paikkonniti ja indiviiditi erineda, kuid rohelistel anakondadel on selgmised soomused rohekas-pruunikat, oliivi- ja/või hallikas-rohekat värvi.[9][10] Keha katavad pealt tumepruunid või mustad ovaalsed laigud. Hiidnakondade kõhualused soomused on kollakat või kreemjat värvi.[9]
Hiidanakondadel on tagakeha küljes, kloaagi läheduses paarilised väiksemõõtmelised vaagnakannused (Pelvic spurs), mis on neil kohati abiks kopulatsioonil.[11]
Hiidanakondadel on kaks kopsu, mida nad kasutavad hingamiseks.[11]
Anakondade hambad vahetuvad regulaarselt ja neil on oluline abistav roll lämmatatud saaklooma alla neelamisel, mürki neist hammastest teadlastel eraldada pole õnnestunud. Hiidanakonda tapab saagi rahulikult, saaklooma hingetõmmetega sünkroonis, lämmatades ja oletatakse, et ta võib ühe toidukorra ajal alla neelata oma kehakaaluga võrdse ja/või suurema koguse toitu.[12] Tõepärasena tunduvaid allikaid hiidanakondade saakloomade lämmatamise ning vee alla tõmbamisega seonduvalt avaldatud palju pole, ka kahtlevad madude uurijad kirjanduslikes kirjeldustes sarvedega loomade pea ees allaneelamisega seonduvas. Täiskasvanud hiidanakondad toituvad peamiselt vees elavatest selgroogsetest. Saakloomadeks võivad olla närilised, kalad, linnud, kilpkonnad, kaimanid, Odocoileus virginianus, Hydrochaeris hydrochaeris Jacana jacanad, Iguana iguanad, tiigerpüütonid.[8][13] Osad allikad loevad anakondat ka, täpsemaid asjaolusid toomata, kannibaliks, seetõttu loetakse, et anakonda hambad anakonda seede-elundkonnas võivad sinna sattuda loomuliku hammaste vahetumise protsessi käigus. Kirjanduslikes allikates mainitakse, et värskelt einestanud anakonda suu lehkab hirmuäratavalt.
Paaritumisaeg sõltub suuresti geograafilisest piirkonnast. Enamikul hiidanakondadel levinud seksuaalse käitumise vormiks on polüandria, emased anakondad paarituvad mitme isasega ning sündinud järglased kannavad edasi geene mitmelt kopulatsioonides osalenud isaselt.[8]
On täheldatud, et hiidanakondade alamliigi Eunectes murinus gigas'e (Latreille, 1801) paaritumine, keda kohalikud kutsuvad huilliaks, toimub detsembris–jaanuaris. Paaritumisel võivad ühe vastuvõtliku emase ümber koguneda üsna mitmed aktiivsed isased (12) anakondad moodustades "paaritumiskuhja" (inglise keeles breeding ball) ja võideldes paaritumisõiguse üle mitu nädalat.[14] Emase anakonda pojad (kuni 78 poega) sünnivad juulis–augustis.[2] Poegi, kes sünnivad 40–95 cm pikkustena, on väga raske kunstlikes tingimustes sööma meelitada.[2]
Anakondade käitumises saab eristada mitut kaitserefleksi. Nad võivad püüda ennast kaitsta, hammustades agressorit. Anakondal on teisigi kaitsestrateegiaid, näiteks lähedal asuvasse veekogusse liuglemine ja/või mutta peitumine aga ka kloaagi lähedal asuvate kloaaginäärmete eritiste väljutamine.[8]
Suurimaks ohuks anakondadele loetakse anakondadele vihmametsade äratarbimist ning ka inimesi, kes neid (erinevatel motiividel, ka tulusa müügiartiklina) kütivad.
Esimesel eluaastal võivad noored anakondad langeda teiste loomade saagiks. Täiskasvanud anakondad ei karda ühtegi kiskjat, isegi mitte võimsat kaimanit (Melanosuchus niger). Ohuks neile peetakse jaaguari (Panthera onca), kaimani (Caiman latirostris).[8]
Nii vabas looduses elavatel anakondadel kui ka kinnipeetavatel anakondadel on tuvastatud mitmeid parasiite, nagu:
Hiidanakonda ehk anakonda ehk suur anakonda (Eunectes murinus) on boalaste sugukonda pärisboalaste alamsugukonda anakonda perekonda kuuluv maoliik. Hiidanakondasid loetakse maailma suuremateks madudeks. Hiidanakonda puhul ei ole loomadele ohtlik mitte maohammustus vaid tema haardesse sattumine. Hiidanakonda on suurepärane ujuja ja võib kaua vee all viibida, kuid armastab samal ajal ka kallastel päikesevanne võtta.