See artikkel räägib harilikust leesikast; perekonna kohta vaata artiklit Leesikas (perekond). Harilik leesikas (Arctostaphylos uva-ursi) on kanarbikuliste sugukonda, leesika perekonda kuuluv pohlasarnane puhmastaim.
Hariliku leesika rahvapärased nimetused on jahumari, karumari, leesikesed, leesikpohl, seapohl, tsiamarja ja tuhkpohl.[1] Ladinakeelse nime mõlemad pooled tähendavad karu viinamarjakobarat.[2] Nimi tuleb arvatavasti asjaolust, et karu on üks väheseid loomi, kes sööb leesika jahuse maitsega marju.[1]
Harilik leesikas on suhteliselt laialt levinud metsatundra- ja parasvöötmes. Teda leidub nii Euroopas, Siberis, Põhja Aasias, Kaug-Idas , Põhja-Ameerikas ja Jaapanis.[3] Põhjalas on leesikas laialt levinud. Teda ei ole ainult Ölandil, Taani saartel ja Ahvenamaal ja Skärgårdshaveti saartel Soomes, mägedes ja kaugel põhjas. Taimi on aga mõnikord leitud isegi, 1840 meetri kõrgusel Norra mägedest.[4]
Eestis on leesikas levinud paiguti. Rohkem on leesikat Kagu-Eestis ja ranniku lähedal valgusrikastes, kuivades männikutes, nõmmedel ja luidetel. Kesk-Eestis haruldane.[2] Leesikas ei kuulu Eestis kaitse alla.[5]
Leesikas on igihaljas puhmastaim. Moodustab metsades tihedaid 5–10 (15) cm kõrguseid vaibataolisi platse. Varte tipud võivad asuda juurekaelast kuni paari meetri kaugusel. Puhmad võivad elada mitukümmend aastat.[2]
Igihalja leesika lehed on enamasti kaheaastased. Nad on 1–3 cm pikkused ja 0,4–1 cm laiad. Leesikalehed on lihtlehed, mis on nahkjad, talbjad või äraspidimunajad. Servad on terved ja kergelt alla rullunud. Lehtede pealmine pool on tumeroheline ja läikiv, alumine pool aga heledam (tihti valkjas- või mõnikord ka kollakasroheline). Mõlemal lehepinnal silmatorkav võrkroodumus. Lehel on lühikesed rootsud (2–5 mm) ja hästi nähtavad rood. Leesikaleht laieneb tipu suunas. Kõige laiem koht on ülalpool lehelaba keskosa. Lehed asetsevad tihedalt ja vahelduvalt tumepruuni koorega võrsetel.[2][5][6]
Leesika õied on värvuselt roosakad valged. Õietupp on punane ja valgete kilejate servadega samas õielehed on roosad või valged. Õietupp on püsiv samas kui õiekroon variseb pärast õitsemist. Kaheli õiekate – nii kroon- kui tupplehed. Õis on ka viietine ehk viiekordne. Kroon on kellukese kujuga ja seest karvane. Õied on koondunud tihedasse kobarasse, kus õisi on 3–10. Kobar ripub 5 mm pikkustel raagudel. Tolmukatel on harunevad jätked. Leesikas õitseb mais. Putuktolmleja, kuid võimalik on ka isetolmlemine.[2][5]
Leesika viljad meenutavad pohla marju. Mõlemad on punased ja läikivad. Tegelikult ei ole leesika viljaks botaanilises mõttes mari vaid viie seemnega luuvili. Viljad on 5–8(10) mm pikkused ja külgedelt lapiku luuga. Luuviljal on jahukas maitse ja suured seemned. Eestis pole teada olevalt toiduks kasutatud. Seda ütleb ka leesika üks rahvapäraseid nimetusi - seapohl. Marjataolised luuviljad valmivad septembris.[2][6][7]
Leesikas on võimeline paljunema kahel moel: vegetatiivselt ja seemnetega. Vegetatiivne on peamine paljunemise viis ja toimub risoomiharudega. Seemnetega paljunemine on harvem. Leesikal on kõvad seemned. Idanemiseks soodustab linnu/looma seedekulgla läbimine või ka mõõdukas pinnasetuli. Taime tolmeldavad kiletiivalised, peamiselt kimalased.[5][6]
Leesikas kasvab metsatundra aladel, kus on oluliseks toiteallikaks, kuna marjad püsivad vartel ka pärast lumesulamist. Seda kasutavad ära talveunest ärganud karud, aga ka teised linnud ja loomad. Leesikalehed on mõru maitsega ja üldiselt loomad neid ei söö. Mõnikord talvel võivad aga põdrad ja kitsed neid veidi näksida.[2]
Indiaanlased kuivatasid ja peenestasid leesika marju. Saadud jahu kasutati toidu valmistamisel. Marjadest tehti ka kääritatud jooki. Ameerika põlisrahvad kutsusid leesikat ja leesikalehtedest valmistatud "tubakat" kinnikinnick'iks. See "tubakas" ei olnud tihti mitte ainult leesikalehtedest, vaid pigem erinevate taimelehtede segu, kus põhikomponent oli leesikaleht. Segusse pandi kontpuu, sumahhi ja punapaju lehtesid ja koort. Ida-Ameerikas kasutati rahupiipudes puhast tubakat, Lääne-Ameerikas oli aga rahupiipudes mitmete taimelehtede, seal hulgas ka leesika, segu. Indiaanlased kasutasid leesikat põiepõletiku ja põiekivide vastast toimet. Pulbristatud leesikalehti raputati haavadele. Rasvumise vastu kasutati marjadest valmistatud teed.
Arvatakse, et hiinlased tutvustasid leesikat ja selle toimeid Marco Polole, kes tõi need teadmised Euroopasse. Esimest korda mainitakse leesikat kui ravimtaime 13. sajandi Walesis. Üksikud arstid ja botaanikud kirjeldasid taime raviomadusi 17. ja 18. sajandil. Ametlikult sai leesikast ravimtaim 1788. aastal, kui leesikas lisati Londoni farmakopöasse .[1][2]
Leesikalehtedest tee ja tõmmis on uroantiseptilise toimega. Põhitoimeaine 10–15% hüdrokinooni glükosiidi arbutiini (kutsutakse ka erikoliiniks). Leesika lehed sisaldavad metüülarbutiini, vaba hüdrokinooni ning 2-O- ja 6-O-galloüülarbutiini, fenoolglükosiid pitseosiidi, gallushapet, ellaaghapet, p-kumaarhapet ja kokku 14 fenoolhapet. Lehtedes on ka erinevaid flavonoide: kvertsetiin, müritsetiin. Lisaks veel flavonoidide glükosiidid: hüperosiid, kvertsitriin, isokvertsitriin, müritsitriin. 20–40% ulatuses hüdrolüüsuvaid tanniine, iridoide.[8]
Leesikaleheteed kasutatakse kuseteedehaiguste ja põiepõletiku korral. Soodustab uriinieritust ja desinfitseerib kuseteid. Toimib tõhusalt Klebsiella ja Escherichia coli bakterite vastu. Leesikalehtedest keedetud tõmmist võetakse 5–6 korda päevast 1 supilusikatäis korraga. Teed, mis on lahjem kui tõmmis, võib juua suuremates kogustes. Püsiv toime saabub 1–2 päeva jooksul. Hetkeline kergendus võib saabuda, aga juba poole tunni jooksul. Tõmmise tarbimisel võib uriin värvuda rohekast kuni pruunini ja hakata ebameeldivalt lõhnama. Põletiku lõppedes need nähud mööduvad. Toimet avaldab hüdrokinoon, mis vabaneb arbutiinist ensüüm beeta-glükosidaasi (leesika puhul mõnikord nimetatud arburtaasiks) toimel. Mida aluselisem on uriin, seda rohkem hüdrokinooni vabaneb. Soovitatav koos teega tarvitada uriini leeliselist reaktsiooni suurendavaid jooke (nt mineraalvett) ja toite.[8]
Vastunäidustatud on nii rasedus kui ka imetamine. Teed ei anta alla 12-aastastele lastele. Leesikalehtedest tehtud teed ei tohiks kasutada kauem kui 7 päeva. Katsed laboriloomadel on näidanud, et pikaajalisel arbutiini manustamisel tekkivad loomadel maksakahjustused ja hakkavad arenema mõned vähitüübid. Liiga suure kontsentratsiooniga leesikaekstraktide kasutamine võib põhjustada maovaevusi, oksendamist, kõhulahtisust ja isegi deliiriumi.[2][3]
Leesikalehtede ükshaaval korjamine on aeganõudev töö. Selle asemel lõigatakse maha võrsed, mis kuivatatakse ja millelt hiljem eemaldatakse lehed. Leesikas on aeglase kasvuga. Kui lõigata rohkem kui kolmandik võrsest, ei suuda taim ennast taastada. Võrseid saab uuesti samalt taimelt korjata alles 2–3 aasta pärast. Keelatud on leesika juurtega maa seest välja kiskumine, kuna ta paljuneb vegetatiivselt ehk just juurtega. Lõigatud võrsed kuivatatakse kiiresti, soojas, varjulises ruumis. Juba kuivanud võrsetelt eemaldatakse lehed. Kui lehti hoida õhukindlas anumas, püsivad nende raviomadused mitu aastat.[2][7] Lehti korjatakse sügisel pärast esimesi öökülmasid (september-oktoober) või kevadel enne õitsemist. Suvel korjatud lehed muutuvad mustaks ja kaotavad oma kaubandusliku välimuse. Korjamisel peab olema kuiv ilm, muidu lähevad lehed hallitama.
Parkaineid sisaldavaid leesikalehti kasutatakse ka nahkade parkimisel. Lehtedega saab värvida villaseid materjale (ka puuvillaseid ja linaseid, aga värvuvad nõrgalt). Peitsainena kasutatakse maarjajääd, vaskvitrioli või raudvitrioli, mis lisatakse värvilahusele 40 kraadi juures. Keedetakse 15–20 minutit, aegajalt segades, kuni peitsaine on sulanud. Materjal tõstetakse värvilahusesse ja keedetakse veel 45 minutit. Materjali loputatakse mitu korda sooja veega, kuni see enam vett ei värvi.[6]
Leesikat peetakse ka heaks liiva kinnistavaks taimeks düünidel ja teda soovitatakse kasutada pärast maavarade kaevandamist taastaimestamiseks. Leesikat saab paljundada pistikutega, aga tavalises aiamullas ei ole võimalik teda kasvatada.[2][7]
Harilik leesikas (Arctostaphylos uva-ursi) on kanarbikuliste sugukonda, leesika perekonda kuuluv pohlasarnane puhmastaim.
_(8232797222).jpg)
