Siberi lehis (Larix sibirica) on heitlehine okaspuuliik männiliste sugukonnast lehise perekonnast. Selle liigi sünonüümide hulka on arvatud ka vene lehis (Larix sukaczewii), mida vene autorid käsitlesid pärast II maailmasõda iseseisva liigina.[3]
Puu kasvab soodsatel tingimustel kuni 40, harva kuni 50 m kõrguseks. Tüve läbimõõt on kuni 1,2 m. Võrreldes euroopa lehisega on tüvi sirgem ja laasub paremini. Tüve koor on hallikaspruun ja pikisuunas lõhenenud. Vanemate puude korba paksus on 10–15, harva ka 20–30 cm.[3]
Juurestik on hästi arenenud ja tungib paksemates ja hästi vett läbilaskvates muldades küllalt sügavale. Soostunud piirkondades ja igikeltsa aladel moodustub aga maapinnalähedane juurestik.[4]
Võra on väga kahar võrreldes teiste lehistega ning tugevatel okstel on tihedalt pikkade okastega lühivõrseid.[3] Pungad on ümarad või koonilised, vaigused.[5] Võrsed on kollakad ja läikivad.[6]
Okkad on pehmed, tömbi tipuga ja lehiseliikide hulgas kõige pikemad – 3–5 (6) cm; nende pikkus suureneb võrse tipust aluse poole, lühivõrsetel on okkad 25–50 kaupa kimbus.[3]
Isasõisikud on kollakad ja ümarad, emasõisikud on punavioletjad, kahvaturohelised või valkjad. Valminud käbid on pruunid ning 2,5–5,5 cm pikkused.[3] Seemnesoomused on hele- kuni tumepruunid, munaja kujuga, nõrgalt üksteise vastu surutud, suhteliselt õhukesed, tihedalt karvadega kaetud. Kattesoomused on terava tipuga ning ei ulatu seemnesoomuste tagant välja.[6]
Seemnete kest on paks (moodustab 70% seemne massist), pruun, 3–7 mm pikkune, varustatud kestast umbes kaks korda pikema tiivakesega. 1000 seemne mass on 6–14 g.[3] Tõusmetel on tavaliselt 6–7 idulehte.[4]
Puu eluiga on tavaliselt 200–300 aastat, üksikpuud võivad elada ka kuni 500–600-aastaseks. Maksimaalne eluiga võib küündida ka 1300 aastani.[3]
Siberi lehise looduslik levila paikneb Siberi lääne-, kesk- ja lõunaosas, Ida-Euroopa lauskmaa põhja- ja kirdeosas. Idas ulatub levila Baikali järve taguste mägedeni, läänes kuni Äänisjärveni, põhjas kuni 70° 15'. Hajutatud populatsioonid kasvavad veel Tjan-Šani mäestiku idaosas ning Tarbagatai ja Mongoolia Altai mäestikus.[3] Levila Euroopa osas vähelevinud siberi lehis kasvab seal peamiselt koos kuuse, männiga, arukasega, siberi seedermänniga, dauuria lehisega jt.[4]
Kasvukohad on tundrast põhjas kuni kuivade steppideni lõunas. Puu on üsna valgusnõudlik ning valgusevajadus suureneb koos vanuse kasvuga. Parimad kasvukohad asuvad Altai ja teistes mägipiirkondades, kus puistute tagavara ulatub kuni 800–1000 m3/ha. Siberi lehisel igikeltsal kasvada eriti ei meeldi, ning seal asendab teda dauuria lehis.[7]
Siberi lehise poolt domineerivad metsad asuvad peamiselt Siberi lõunaosa mäestikes (Altai, Sajaanid, Tannu-Ola) kus puud tõusevad metsade levikupiirini, 1900–2400 m kõrguseni üle merepinna.[7]
Kasvukoha muldadeks võivad olla kuivadest liivmuldadest kuni veega küllastunud turvasmuldadeni. Parimad kasvukohad on väikse kaldega mäenõlvad ja jõeorud, kus kasvupinnasteks on parasniisked hästi vett läbilaskvad neutraalsed või happelised mullad.[7]
Siberi lehis on ühekojaline taim ja paljuneb seemnete abil. Käbikandvus algab valgusele avatud kasvukohtades 10–15, tihedamas puistus 25–30 aasta vanustel puudel. Väga head seemneaastad esinevad 4–5 aasta järel.[7]
Tolmlemine toimub aprilli lõpus või mais (levila põhjaosa karmis kliimas mõnikord ka juunis) ning kestab 5–10 ööpäeva. Seemned valmivad sama aasta augustis-septembris ning varisevad levila lõunaosas septembris-oktoobris, Euroopa-osas talve lõpust kuni juuni alguseni. Käbide vähese vaigusisalduse tõttu väljuvad seemned üsna kergelt.[4] Seemnete idanevus on 24–73%.[7]
Siberi lehise puidu mehaanilised omadused on väga head, ületades harilikku mändi ja teisi lehiseliike. Maltspuit on võrdlemisi kitsas, valkjas, nõrgalt pruunika varjundiga. Lülipuit on punakaspruun.[6] Sügispuidu osatähtsus aastarõngastes on 30–50%.[3] Tugev puit säilib hästi niiskes keskkonnas, üle 200 aasta sambla all olnud tüvedel on lülipuit olnud täiesti terve. Mädanemisele vastupidavat puitu kasutatakse sageli vesi- ja sillaehituses.[6] Puidus sisalduvast vaigust valmistatakse kõrgekvaliteedilist tärpentini ning koorest toodetakse tanniini ja värvaineid.[3]
Puidu kasutamisel võib arvestada, et välistingimustes maapinnaga kontaktis olev puit säilib keskmiselt 9–10 aastat, lageda taeva all olev puit 65 (40–90) aastat ja varjualuses olev puit 120 (90–150) aastat. Siberi lehise puit sisaldab 6–16% vaiku (rohkem kui männi- ja kuusepuidus) ning rohke vaigusisalduse tõttu eritab puit kuivamisel tugevat vaigulõhna.[9] Üldiselt sõltuvad lehise puidu säilivusomadused puu kasvukiirusest ja vanusest. Looduslikes metsades kasvanud ühtlaste aastarõngastega puit võib oluliselt erineda puidust, mis on saadud noorest metsakultuurist. Kiire kasv vähendab tõenäoliselt puidu mädanemiskindlust.[3]
Kuivamisel on puidu radiaalsuunaline kahanemine ligi 2,5 korda väiksem kui tangentsiaalsuunaline kahanemine, mistõttu puit hakkab lõhenema ja keerduma. Eriti palju kooldub puit, mis on saadud loogelistest ja paljude oksakohtadega tüvedest. Miinuseks on ka asjaolu, et lehise puidu kuivamine on männist ja kuusest 2–3 korda aeglasem. Puidu pikisuunalisel saagimisel tekivad lõikepinnale lahtised puidukiud, kuna erineva tihedusega kevad- ja sügispuit (hilispuit) eralduvad teineteisest kergesti.[3]
Eestis on siberi lehist kultiveeritud alates 18. sajandi lõpust. Koos euroopa lehisega on siberi lehis meil kõige levinum lehiseliik (vanemas kirjanduses ka vene lehise nime all).[10] Vanemad puistud kasvavad endise Vigala mõisa maadel, Sangaste lossi parkmetsas ja endistes Sangaste mõisa metsades. Puistutena kasvab siberi lehist veel Järvseljal, Antsla ja Õisu metskonnas jm.[3]
Siberi lehis õitseb meil aprilli lõpus või mai alguses. Okkad puhkevad euroopa lehisest umbes nädal aega varem. Mida karmimast kliimast pärineb puu, seda varem hakkavad okkad kolletuma ja varisema. Augustis-septembris valminud seemned varisevad peamiselt järgmisel kevadel – aprillis-mais. Seemnete täisteralisus on meil kasvavatel puudel 20–30%.[3]
Eestis kasvavaid nooremaid ja keskealisi lehiseid kahjustab kõige rohkem seenhaigus lehisevähk, mida tekitab kottseente hulka kuuluv Lachnellula willkommii. See patogeen levib puu vigastuskohtade ja lühivõrsete lehearmide kaudu ning tekitab okstele ja tüvele järjest suurenevaid haavandeid. Haigus võib aastate jooksul põhjustada puu hukkumist. Nakatumist soodustavad rasked savimullad ja veega küllastunud mullad.[3]
Siberi lehis (Larix sibirica) on heitlehine okaspuuliik männiliste sugukonnast lehise perekonnast. Selle liigi sünonüümide hulka on arvatud ka vene lehis (Larix sukaczewii), mida vene autorid käsitlesid pärast II maailmasõda iseseisva liigina.
