Kibe piimalill (Euphorbia esula) on piimalilleliste sugukonda piimalille perekonda kuuluv rohttaim.
Looduslikult kasvab kibe piimalill suuremas osas Euraasiast alates Inglismaast kuni Himaalaja, Korea ja Ida-Siberini. Eestis kasvab ta hajusalt.
Taime kõrgus on kuni 1,2 m. Taime aluselt kasvab välja mitu vart. Vars on sile, karvutu või kergelt karvane. Lehed on piklikud, kuni 1 cm laiad ja 4–8,5 cm pikad, sirge või kergelt lainja servaga.
Õied on väikesed ja koondunud sarikasse. Õie all on ere kollakasroheline kandelehtede paar, mis meenutab õielehti. Need kandelehed ilmuvad taimele hiliskevadel, tegelik õitsemine algab alles varasuvel. Taim õitseb juunist septembrini.
Kibe piimalill paljuneb seemnetega, mis on suhteliselt eluvõimelised: külvamise korral on seemne idanemistõenäosus suur. Pinnases võib seeme jääda eluvõimeliseks vähemalt 7 aastaks. Kuprad avanevad plahvatuslikult ja paiskavad seemned kuni 5 m kaugusele emataimest. Seemned võivad edasi kanduda veevooluga, samuti võivad nad loomade karvastiku külge kinni jääda ja sel moel levida. Kibe piimalill suudab paljuneda ka vegetatiivselt: selleks on tal keeruline juurestik, mis võib ulatuda taimest kuni 5 m kaugusele ja 8 m sügavusele.
Taim eritab vigastamisel eritab mürgist valget piimmahla. Seda sisaldavad taime kõik osad ja loomad ei taha teda sellepärast süüa.
Taim kasvab kuivadel niitudel ja teeservadel.
USA-sse viidi kibe piimalill arvatavasti kogemata koos viljaseemnetega 19. sajandi algul. Esimesena täheldati teda Massachusettsis 1827. Ta levis kiiresti ja jõudis juba 80 aastaga Põhja-Dakotasse. Tänapäeval kasvab see enamuses USA põhjaosast. Kõige levinum on ta Dakotas, Montanas, Nebraskas ja Wyomingis. Ameerika Ühendriikide Põllumajandusministeerium on kibeda piimalille tunnistanud invasiivseks liigiks. Kanadas Albertas leiti see esimest korda 1933 ja ta on sisse viidud ka Lõuna-Ameerikasse.
Kibe piimalill kasvab eriti preerias. Ta tõrjub teisi taimi välja mitmel viisil: ta varjutab nende eest päikese, võtab oma tohutu juurestiku abil ära vee ja toitained ning endas leiduvate taimemürkide abil takistab enda läheduses teiste taimede kasvu. Ta võib suured maa-alad üksinda üle võtta.
Ühest juuretükist piisab, et taim uuesti kasvaks, sellepärast on teda raske välja juurida. Taimemürke on tema vastu välja töötatud ja need on ka mõjunud, kui neid kasutada õite ja seemnete arengu ajal juunis või siis septembri alguses, kui taim kogub oma juurtesse toitaineid. Mürgitamisele järgneval kevadel tuleb maapind põlema panna, et piimalill uuesti ei kasvaks, ja niimoodi mitu aastat järjest, sest tema seemned võivad mullas mitu aastat idanemisvõimelisena püsida. Kui kasvõi üks aasta vahele jätta, võib taim uuesti kasvada ja protseduuri tuleb algusest peale korrata. See teeb võitluse kibeda piimalillega väga tülikaks.
Bioloogiline võitlus on andnud paremaid tulemusi. Kõigepealt suudavad kodukitsed nähtavasti süüa kibedaid piimalilli ilma mürgitust saamata ja Idahos kasutatakse neid kergliiklusteede teepervede puhastamiseks kibedaist piimalilledest. USA põllumajandusministeerium on Euroopast sisse toonud ka kibeda piimalille looduslikke vaenlasi, näiteks mitmesuguseid poilasi, mille vastsed ja valmikud toituvad tema juurtest ja vartest. Esimesel aastal ei ole tulemused nii märgatavad kui taimemürkide kasutamisel, aga mõne aastaga, kui putukad paljunevad, on saavutatud muljetavaldavaid tulemusi.
Kibe piimalill (Euphorbia esula) on piimalilleliste sugukonda piimalille perekonda kuuluv rohttaim.
Looduslikult kasvab kibe piimalill suuremas osas Euraasiast alates Inglismaast kuni Himaalaja, Korea ja Ida-Siberini. Eestis kasvab ta hajusalt.
Taime kõrgus on kuni 1,2 m. Taime aluselt kasvab välja mitu vart. Vars on sile, karvutu või kergelt karvane. Lehed on piklikud, kuni 1 cm laiad ja 4–8,5 cm pikad, sirge või kergelt lainja servaga.
Õied on väikesed ja koondunud sarikasse. Õie all on ere kollakasroheline kandelehtede paar, mis meenutab õielehti. Need kandelehed ilmuvad taimele hiliskevadel, tegelik õitsemine algab alles varasuvel. Taim õitseb juunist septembrini.
Kibe piimalill paljuneb seemnetega, mis on suhteliselt eluvõimelised: külvamise korral on seemne idanemistõenäosus suur. Pinnases võib seeme jääda eluvõimeliseks vähemalt 7 aastaks. Kuprad avanevad plahvatuslikult ja paiskavad seemned kuni 5 m kaugusele emataimest. Seemned võivad edasi kanduda veevooluga, samuti võivad nad loomade karvastiku külge kinni jääda ja sel moel levida. Kibe piimalill suudab paljuneda ka vegetatiivselt: selleks on tal keeruline juurestik, mis võib ulatuda taimest kuni 5 m kaugusele ja 8 m sügavusele.
Taim eritab vigastamisel eritab mürgist valget piimmahla. Seda sisaldavad taime kõik osad ja loomad ei taha teda sellepärast süüa.
Taim kasvab kuivadel niitudel ja teeservadel.
