Mammutipuu ehk hiidsekvoia (Sequoiadendron giganteum) on igihaljas okaspuuliik, perekonna Sequoiadendron ainuliik. Koos ranniksekvoia (Sequoia sempervirens) ja metasekvoiaga (Metasequoia glyptostroboides) kuulub mammutipuu küpressiliste sugukonna alamsugukonda Sequoioideae.
Väidetavalt said kõik kolm liiki oma nime tšerokii silptähestiku looja Sequoyah' järgi.
Kohalikud indiaanlased tundsid mammutipuud juba ammu. Eurooplased mainisid teda esmakordselt 1833. aastal.
Mammutipuu on maailma kogukaim puu. Keskmiselt kasvab puu 50–85 meetri kõrguseks. Tüve läbimõõt võib ulatuda 6–8 meetrini. Kõrgeima teadaoleva mammutipuu kõrguseks mõõdeti 94,8 meetrit, jämedaima läbimõõt ulatus aga 17 meetrini. Vanim teadaolev puu on umbes 3500-aastane.
Mammutipuu nõeljad okkad on 3–6 millimeetri pikkused ning kinnituvad spiraalselt. Mammutipuu tolmleb aprillis-mais. Käbid on 4–7 sentimeetri pikkused ning valmivad 18–20 kuuga. Puu hakkab käbisid looma 12–20-aastaselt. Ühes käbis on keskmiselt 230 seemet. Seeme on tumepruun, 4–5 millimeetri pikkune, kahe heledama tiivakesega. Käbid jäävad tavaliselt aastateks suletuks, vabastades seemneid üksnes väga kuiva suve, tulekahjude või putukkahjustuste toimel. Suurel puul on korraga peal umbes 11 000 käbi, ning täiskasvanud puu levitab 300 000–400 000 seemet aastas. Seemned võivad tuulega kanduda kuni 180 meetri kaugusele.
Mammutipuu paljuneb seemnete abil, kuigi kuni 20 aasta vanused puud võivad ka vigastusejärgseid juurevõsusid ajada.
Mammutipuu koor on paks ja kiuline, selle paksus võib tüve tüükaosas ulatuda 90 sentimeetrini. Koor annab puule tõhusa kaitse tule vastu.
Varjulises metsas kipuvad puud alt laasuma, vanematel kui 100-aastastel puudel püsivad kuivanud oksad küljes. Tavaliselt on alumine tüveosa 20–50 meetri kõrguseni ilma oksteta. Lagedal kasvavatel puudel püsivad ka alumised oksad elus.
Looduslikult kasvab mammutipuu ainult Sierra Nevada mäestiku lääneosas Californias. Mammutipuud kasvavad üksikute hajutatud saludena kokku umbes 14 416 hektaril.
Mammutipuu eelistab kuivade suvede ja lumiste talvedega niisket kliimat. Ta kasvab eelkõige põhjapoolsete mägede lõunanõlvadel ja lõunapoolsete mägede põhjanõlvadel. Looduslik levila on merepinnast 1400–2150 meetri kõrgusel.
Mammutipuu kaitseks on loodud mitu rahvusparki, sealhulgas Sekvoia rahvuspark, Kings Canyoni rahvuspark ja Suure sekvoia rahvusmonument.
Tänu kaitsvale koorele elavad mammutipuud väiksemad metsatulekahjud edukalt üle, söestudes vaid pinnalt. Samal ajal hävitab tuli neid ümbritsevad taimed, kes nendega ressursside pärast võistlevad. Ka seemnete idanemiseks vajatakse regulaarseid tulekahjusid, mis kuivanud okkakihi maapinnalt eemaldaksid. Kuumus sunnib ka käbid avanema ning seemnekülv satub tulejärgsele viljakale pinnasele. Spontaansed pisitulekahjud aitasid ka putukate arvukust kontrolli all hoida. Kui aga järelevalvet tõhustama hakati, tuli enam eriti ei puhkenud ning maapinnale kogunes palju kergestisüttivat materjali, mille tõttu harvad tulekahjud olid seda metsikumad. Seetõttu hakati 1970. aastatel ise piiratud tulekahjusid süütama.
Mammutipuu kasvab sageli okaspuu segametsades koos halli nulu, suhkrumänni, Jeffrey männi, kollase männi, hariliku ebatsuuga, kalifornia lõhnaseedri, kalifornia tammega.
Loomariigis on suhteliselt vähe liike, kes oma elutegevuses mammutipuust kasu saavad. Tüveõõnsusi asustavad kuld-kollarähn ja puukoristaja. Leitud on üle 30 linnuliigi, kes toituvad lehestikus ja tüvel.
Imetajatest jagavad mammutipuuga asuala teiste hulgas vöötorav, karihiir, koiott, must karu, mustsaba-pampahirv. On ka erinevaid roomajaid. Osa oravlasi sööb rohelisi käbisid; üks näriline võib süüa üle 3000 käbi aastas.
Mammutipuud kasutab oma elutegevuses ühel või teisel viisil 151 putukaliiki ja 37 ämblikuliste liiki. Üle kahe aasta vanust puud ei suuda nad üldjuhul kahjustada.
Leitud on üheksa erinevat seenhaigust, mis puud otseselt ei kahjusta, kuid võivad kaasa aidata juure või tüve nõrgenemisele.
Õhusaaste ja happevihmad ning inimeste loodud teed ja ehitised mõjuvad pärssivalt juurte kasvule.
Teadaolevalt raiuti mammutipuud vähemalt 1850. aastatest kuni 1950. aastate keskpaigani. Noore puu puit on väärtuslik ning muu hulgas hea mädanemiskindlusega. Vananedes muutub puit hapraks ja kaotab oma tugevuslikud omadused. Sageli purunes habras tüvi juba langetamise käigus kasutuskõlbmatuks. Traditsiooniliselt valmistati mammutipuu puidust näiteks aiaposte, viinamarjatugesid, sindleid, aiamööblit, tuletikke ja pliiatseid.
Veel 1980. aastatel raiuti üksikuid mammutipuid. Üldsuse hukkamõist sellele tõi kaasa suurema tähelepanu kaitsealade loomisele.
Praegu on mammutipuusalud peamiselt turismiobjektiks. Mammutipuid kasutatakse ka haljastuses ning jõulupuudena.
Mammutipuud kasvatatakse ilupuuna muuhulgas Lõuna- ja Lääne-Euroopas, USA ja Kanada läänerannikul, Kagu-Austraalias, Uus-Meremaal ja Tšiilis. Haljastuse tarbeks on Euroopas aretatud mitmesuguseid erivorme. Taimi saab ka Eesti puukoolidest.
Mammutipuu ehk hiidsekvoia (Sequoiadendron giganteum) on igihaljas okaspuuliik, perekonna Sequoiadendron ainuliik. Koos ranniksekvoia (Sequoia sempervirens) ja metasekvoiaga (Metasequoia glyptostroboides) kuulub mammutipuu küpressiliste sugukonna alamsugukonda Sequoioideae.
Väidetavalt said kõik kolm liiki oma nime tšerokii silptähestiku looja Sequoyah' järgi.
Kohalikud indiaanlased tundsid mammutipuud juba ammu. Eurooplased mainisid teda esmakordselt 1833. aastal.
