Harikrokodill (Crocodylus porosus) on India idaosas, Sri Lankal, Kagu-Aasias ja Austraalia põhjaosas elav suur roomaja. Massi poolest on ta praegu elavatest roomajatest kõige suurem. Täiskasvanud isase pikkus on tavaliselt 4,8–5 m, aga ta võib kasvada isegi 7 meetri pikkuseks. Emased on väiksemad, pikkusega 2,7–3,1 m. Harikrokodill võib elada merekeskkonnas, peamiselt elab ta aga jõgede suudmealadel ja soodes. Harikrokodill on üks inimesele ohtlikumaid krokodillilisi.
Harikrokodill on levinud India idarannikul. Ta on üks kolmest Indias elavast krokodillilisest. Kunagi asustasid nad kogu Sri Lanka saart, kuid praegu elavad seal vaid kaitsealadel. Austraalias põhjaosas on suur harikrokodillide populatsioon. Arvatakse, et seal on 100 000 kuni 200 000 täiskasvanud isendit. Harikrokodille leidub veel mõnes Indoneesia ja Malaisia piirkonnas ning Uus-Guineal, Vanuatul ja Saalomoni saartel.
Võrreldes teiste krokodillilistega on harikrokodilli nina laiem ja lõuad jõulisemad. Pea on väga suur. Suurim teadaolev kolju pärineb Kambodžast leitud krokodillilt: selle pikkus on 76 cm, alalõua pikkus 98,3 cm ja kolju laius kõige laiemast kohast 48 cm. Kolju suuruse põhjal arvatakse, et see isend oli umbes 7 m pikkune. Kuigi harikrokodill on suurim praegu elav roomaja, võib mõnel liigil, näiteks gaavialil, pea olla suurem. Harikrokodillil on kaelal vähem soomuseid kui teistel krokodillilistel.
Täiskasvanud isase pikkus on tavaliselt 4,8–5 m (kehamass umbes 408–522 kg), aga ta võib kasvada isegi 7 m pikkuseks. Kõige suuremad isendid kaaluvad kuni 1000–1200 kg. Emased on väiksemad, pikkusega 2,7–3,1 ja kehamassiga umbes 76–103 kg.
Teistest krokodillilistest erinevalt võib harikrokodill ujuda meres. Pikkade vahemaade läbimiseks kasutab ta ookeanis hoovuste abi. Nii võib harikrokodill liikuda oma esialgsest elukohast palju kaugemale.
Harikrokodillid on territoriaalsed. Isased jagavad oma territooriumi emastega, kuid ajavad teised isased eemale.
Harikrokodillide toiduvalik sõltub paljuski nende elupaigast. Nende toiduvalik on väga lai, sest nad on tippkiskjad ega ole toidu suhtes nõudlikud. Nende toiduks on mitmesugused teised loomad, näiteks krabid, kilpkonnad, maod, linnud, pühvlid, ahvid ja veised. Noored krokodillid söövad väikseid kalu, roomajaid, putukaid ja kahepaikseid.
Harikrokodillid paarituvad vihmahooajal. Austraalias kogunevad isasloomad ja emasloomad paaritumiseks septembris ja oktoobris. Igal aastal munevad emasloomad novembrist märtsini. Kuigi harikrokodillid munevad igal aastal, on olnud juhtumeid, kus nad munesid igal teisel aastal või munesid lausa kaks pesakonda ühel vihmahooajal. Emased saavad suguküpseks 10–12 aastaselt, nende pikkus ulatub siis 2,2–2,5 meetrini. Isased saavad suguküpseks alles 16 aastaselt, ulatudes 3,2 meetrini. Emasloom muneb tavaliselt pessa 40–60 muna, kuid munade arv võib ulatuda ka 90-ni.
Harikrokodillide pesad asuvad üllatavalt tihti avatud kohtades, pesakoha valib emasloom. Pesa kujutab endast muda ja taimejäänuste valli, mis on tavaliselt 175 cm pikk, 53 cm kõrge ning sissepääs läbimõõduga 160 cm. Lagunenud taimed absorbeerivad niiskust ja hoiavad pidevat temperatuuri umbes +32 °C. Emasloomad valvavad kiivalt oma pesa 80–98 päeva (mõnedel juhtudel 75–106 päeva). Paljud munad hukkuvad kiskjate (suurte sisalike, varaanide, metssigade, koerte, inimeste) ja üleujutuste tõttu. Munade haudumise temperatuurist sõltub, mis soost krokodillid neis arenevad: temperatuuril +30°–+32°C – isased (tõenäosusega 86%); alla +30°C või üle +33°C emased (tõenäosusega 84%).
Nagu kõikidel krokodillilistel, on harikrokodillidel arenenud lõimetishoole. Kui pojad hakkavad munade sees häält tegema, hammustab emasloom õrnalt munakoore katki ning viib nad kohe vette. Vaatamata nende hoolele langevad paljud noored krokodillid kiskjaliste ja teiste krokodillide ohvriks. Ainult ligikaudu 1% vastkoorunutest saavad täiskasvanuks. Harikrokodillid on teineteise suhtes erakordselt agressiivsed ning hakkavad tihti omavahel võitlema kohe pärast vette jõudmist.
Harikrokodillid on kõikide krokodilliliste hulgas kõige ohtlikumad. Krokodillide rünnakute ohvriks langevad tavaliselt inimesed, kes on pahaaimamatult eksinud nende territooriumile. Krokodilli jõu, suuruse ning kiiruse tõttu on ellujäämisvõimalus rünnaku korral väga väike. Teave krokodillide rünnakute kohta väljaspool Austraaliat on puudulik. Austraalias leiab aset 1 või 2 inimese surmaga lõppevat rünnakut aastas. Aastatel 1971–2013 registreeriti Austraalias 106 inimese surmaga lõppenud harikrokodilli rünnakut. Rünnakute väike arv tuleb peamiselt sellest, et looduskaitsjad on pannud veekogude juurde palju hoiatusmärke. Austraalia põhjaosas on inimesi rünnanud harikrokodille püütud ümberasustada, kuid krokodillid on leidnud tagasitee algsesse elukohta. 67–78% inimesi rünnanud krokodillidest on isased.
Harikrokodill (Crocodylus porosus) on India idaosas, Sri Lankal, Kagu-Aasias ja Austraalia põhjaosas elav suur roomaja. Massi poolest on ta praegu elavatest roomajatest kõige suurem. Täiskasvanud isase pikkus on tavaliselt 4,8–5 m, aga ta võib kasvada isegi 7 meetri pikkuseks. Emased on väiksemad, pikkusega 2,7–3,1 m. Harikrokodill võib elada merekeskkonnas, peamiselt elab ta aga jõgede suudmealadel ja soodes. Harikrokodill on üks inimesele ohtlikumaid krokodillilisi.
