Kasside leukeemiaviirus (FeLV) on retroviirus, mis nakatab kasse. FeLV kandub edasi nakatunud kassidelt uriini, sülje või nasaalsete sekretsioonide kaudu. Poegadele võib haigus üle kanduda ka emalt. Kui immuunsussüsteem ei suuda viirusest jagu saada, võib viirus viia surmavate haigusteni.
FeLV jaguneb nelja alagruppi: A,B,C ja T. Nakatunud kassil on FeLV-A, pluss ühe või mitme muu alarühma kombinatsioon.[1][2] Alarühm mõjutab sümtomeid, prognoosi ja ravi. [1]
Kasside leukeemia viirusega nakatumise tunnused ja sümptomid on üsna mitmekesised ja hõlmavad isukaotust, kehva karvkatte seisundit, anisokoriat (ebaühtlased pupillid), naha-, põie- ja hingamisteede infektsioone, suuhaigusi, krampe, lümfadenopaatiat (paistes lümfisõlmed), nahakahjustused, väsimust, palavikku, kaalulangust, stomatiiti, gingiviiti, pesakonna vältimist, pantsütopeeniat, korduvad bakteriaalseid ja viirushaiguseid, aneemiat, kõhulahtisust ja kollatõbi.
Leukeemial on mitmesuguseid mõjusi. Kass võib saada FeLV vastu immuunseks peale haigusega võitlemist, kass võib muutuda haigusekandjaks ise haigestumata või vahepealne juhtum, kus kassil on nõrgenenud immuunsussüsteem. Lünfosüümide arengut peetakse haiguse viimaseks staadiumiks. Ehkki arvatakse, et kasside lümfoomide esilekutsumiseks peab leiduma viirusevalku, näitavad uuemad tõendid, et kõrge protsent FeLV-antigeeni negatiivseid lümfoome sisaldavad FeLV-DNA-d, mis osutab viiruse poolt põhjustatud ‘’hit-and-run’’ kasvaja arengule.[3]
Kassi sisenenud leukeemiaviiruse saab jagada kuude staadiumi:
Kui kassi immuunsussüsteem ei suuda viirust tõrjuda, areneb see edasi järgmiselt:
FeLV-ga nakatunud kassid võivad olla FeLV-A nakkuse allikad.[2] Kassid saavad viirust edasi anda sülje ja tiheda kontakti kaudu nagu hammustamine ja (harva) läbi nakatunud kassi liivakasti või toidunõu.[4]
Juhul kui kass on nakatunud FeLV-A tüvega, võivad tekkida täiendavad originaalse FeLV-A viiruse muteerunud vormid, nagu ka FeLV alarühmad B, C ja T.
Lisaks kodukassidele ähvardab FeLV ka teisi Felidae liikmeid (nt. ilves ja Florida panter)[2]. Ülekaalukad epidermioloogilised tõendid viitavad sellele, et FeLV ei ole ülekantav ei inimestele[1] ega ka koertele.[5]
FeLV on üle maailma levinud infektsioon, umbes 1-2% kasside populatsioonist püsivalt nakkatud selle viirusega.[6] Ligikaudu 0,5% lemmikloomakassidest on püsivalt nakatunud FeLV-ga, kuid paljudel teistel lemmikloomakassidel (>35%) on spetsiifilised IgG antikehad, mis näitavad viirusega varasemat kokkupuudet ja sellele järgnevat immuunsuse kujunemist.[7][8]
Kassipojad võivad sündida FeLV-ga, kui nad on emakas sellega kokku puutunud.[4]
Nii hulkuvate kui ka omanduses olevate linnakasside seas on nakatumine palju suurem kui maapiirkonna kasside hulgas: see on täielikult tingitud sellest, kui palju kasse on üksteisega kontakstis.[9]
FeLV testimine on võimalik ELISA(enzyme-linked immunosorbent assay) testidega, mis otsivad viiruse antigeene, vereringes leiduvaid vabu osakesi. ELISA testides kasutatakse kõige sagedamini vereproove, kuid võib ka kasutada sülge või silma eritisi. Proov lisatakse mahutisse või nõusse, mis sisaldab viiruse antigeeni. Kui proovis on antigeeni vastaseid antikehi, seonduvad nad omavahel ja indikaator muudab värvi. Need annavad lõpliku diagnoosi, kuid ei erista omavahel ägedat/akuutset või püsivat infektsiooni. Sellepärast soovitatakse teha kordustest kolm kuni neli kuud pärast positiivse tulemuse saamist, et teha kindlaks, kas viirus on organimist väljunud. Teine diagnoosimis võimalus on võrdluslabori testi abil, kasutades immunifluorestsentstesti (IFA-immunofluorescent antibody assay). IFA test kasutab vereproovi ja tuvastab viiruse olemasolu valgetes verelibledes, juhul kui viirus on jõudnud luuüdisse. IFA testid ei anna tulemusi mööduvate,esmaste infektsioonide puhul , vaid nakkus peab olema püsiv. Peale ELISA ja IFA testi võivad infektsioonile viitavaid muutusi näidata ka rutiinsed laboratoorsed veretööd, kuid neid ei saa kasutada lõpliku diagnoosina. Esineda võib vererakkude arvu muutusi, näiteks leukopeenia, väheneda hematokrit (PCV) ja üldvalgude (TP) tase tänu aneemiale. Oksendamine ja kõhulahtisus võivad tingida hüpoglükeemiat ja kõrget hemokonstetratsiooni, dehüdratsioon ja isutus põhjustavad elektrolüütide tasakaalutust ning korduvaid kuseteede infektsioone.[10] Muud diagnoosimiseks vajalikud protseduurid: hematoloogia (vere- ja veresoonkonna haigused), radiograafia, luuüdi aspiratsioon, oftalmoskoopia (silmapõhja vaatlus silmapeegliga).
ELISA testiga diagnoositud püsivalt nakatunud kassid võivad sutta mõne kuu jooksul või jääda pikemaks ajaks asümptomaatilisteks (sümptomiteta). Keskmine ellujäämisaeg pärast diagnoosi määramist on 2,5 aastat.[4]
FeLV liigitatakse nelja alarühma:[1]
Surmaga lõppenud haigusteks on leukeemiad, lümfoomid ja mitteregeneratiivsed aneemiad . Kuigi ei ole teadaolevat ravi leukeemiaviiruse vastu, kiitis Ameerika Ühendriikide põllumajandusministeerium 2006. aastal heaks lünfotsüütide T-raku immunomodulaatori FeLV ravis.
Kasside leukeemia vaktsiin on üks põhi vaktsiine, mis tähendab, et see on kohustuslik kõigile kassidele ja kassipoegadele. Saadavuses on kahte tüüpi kasside laukeemiaviiruse vaktsiini: adjuvandiga tapetud viiruse mitteinfektsioosne vaktsiin ja adjuveerimata kanaarilinnuliste rõugete viiruse vektoriga rekombinantne nakkusvaktsiin(QI066AA01 ja erinevate vaktsiinide kombinatsioonid), mitte ükski ei paku haiguse eest 100 protsendilist kaitset, sellepärast soovitatakse vaktsineerida ainult kõrge riskiga kasse.[13] Kõrge riskiga kasside hulka kuuluvad: kassid juurdepääsuga välja, kellel on võimalik kontakt haigestunud loomaga, metskassid, kassid kes elavad koos suure koguste teiste loomadega (loomade varjupaigad, hoiumajad), määramata staatusega kassid.[10]
Peale vaktsineerimist võib loom tunda end mõni tund kuni päev haigena, osadel võib tekkida allergiline reaktsioon ning kuna vaktsiinid pole 100% tõhusad võib tekkida ka väga minimaalset sorti lühikene haigestumine, kuid väga harva areneb sellest välja kliiniline haigus.
Peale selle peetakse ka tõsiseid kõrvalnähte osaks FeLV vaktsiinist. Süstekohta tekib vähesel protsentil kassidest, kes on saanud adjuvandiga tapetud viiruse vaktsiini, sakroom (äge kasvaja)[14]. Sakroomide teket seostatakse vaktsiinides leiduvate alumiiniumi adjuventidega (abiained).[15]
Firma Merial toodab ka uutmoodi rekombinantset vaktsiini, mis koosneb kanaarilinnuliste rõugete viirusest, mis kannab FeLV gag ja env geene (Ameerika Ühendriikides müüakse kui PUREVAZ FeLV, Euroopas kui Eurifel FeLV). See vaktsiin on arvatud olevat vanast vaktsiinist ohutum kuna see ei vaja adjuvanti et tõhus olla, et see oleks võimalik on tegemist elusviirusega. Viirus pärineb aga linnuperemehest ja seetõttu ei paljune imetajates.[16]
DOI (immunoloogilise mälu kestus) on igal vaktsiinil oma moodi, kuid sarnaselt intervallidega: kassipojad tuleks vaktsineerida 9-10 elunädalal, peale seda 3 kuni 4 nädala pärast ja siis edasi iga aasta möödudes.
Samuti aitab kasside toas hoidmine, et lemmik ei puutuks kokku nakatunud loomadega. Kui tekib vajadus kasse välja lasta või on nad sellega harjunud, võiks väljaskäik toimuda järelvalve all.
Kuigi praegu ravimit selle haiguse vastu ei ole, on olemas medikamendid ja protseduurid, mis aitavad hoida kassi stabiilset seisundit. Näiteks vereülekanne võib olla vajalik aneemia korral, antibiootikumid bakteriaalsete infektsioonide korral, kemoteraapia on vajalik kasvajate ravimiseks, toidulisandid hea üldseisundi tagamiseks.
Ameerika Ühendriikides ja Euroopas on lubatud eri tüüpi ravi.
Ameerika Ühendriikide põllumajandusministeerium andis 2006 aastal välja tingimusliku loa uuele ravimeetmele miad nimetatakse lümfotsüütide T-raku immunomodulaatoriks (LTCI).[17] Seda ravimit toodav ja turustab T-Cyte Therapeutics, Inc.[18] Lümfotsüütide T-raku immunomodulaator on ette nähtud kasside leukeemiaviiruse (FeLV), kasside immuunpuudulikkuse viirusega (FIV) nakatunud kasside raviks ja lümfotsütopeenia, oportunistliku infektsiooni, aneemia, granulotsütopeenia või trombotsütopeeniaga seotud sümptomite raviks. Kõrvaltoimete puudumine mitmetel loomaliikidel viitab toote väga madalale toksilisuse profiilile.
LCTI on üheahelaline polüpeptiid, mis on tugevalt katioonne glükoproteiin ning mida puhastatakse katioonivahetusvaiguga. Veise päritolu stroomarakkude supernatantidest proteiini puhastades saadakse sisuliselt homogeenne tegur mis ei sisalda võõrkehi. Veiseproteiin on homoloogne teiste imetajaliikidega, selle isoelektriline punkt on 6,5. Valk on ette valmistatud lüofilitseeritud 1 mikrogrammisesse annusesse. Kui lahustada steriilses lahjendis saadakse nahaalune süstelahus.[18]
Euroopas müüakse ravimit Vibragen Omega (Interferon-ω), mida toodab Virbac. Kui seda on kasutatud FeLV nakatanud kasside raviks mitteterminaalsetes kliinilistes staadiumites (üle 9 nädala vanused kassipojad) on märgatav suremuse paranemine toimunud. Mitteaneemilistel kassidel langes suremus 50% pealt 20% peale.
Kui teie kass on nakatunud, hoidke teda toas ning eemal teistest kassidest. Ka kass, kes on märgitud FeLV-positiivseks, kuid pole haige, kannab ikka viirust edasi.
Elades koos mitme kassiga, võib nakatunud kassi pidamine olla raske, kasutusele võetakse tihti meetodis nagu eutanaasia, uue kodu leidmine, kus pole teisi kasse või looma hoidmine teistest eraldi, koos eraldi söögi-, jooginõude ja liivakastiga.
Juhul kui kass sureb leukeemiaviirusesse, soovitatakse oodata vähemalt 30 päeva enne uue kassi koju toomist, lahkunud kassi asjadest tuleb kas lahti saada või desinfitseerida ja korralikult puhastada.
Kasside leukeemia viirus (FeLV) on RNA viiruse alamperekonnas Oncovirinae, mis kuulub Retroviridae perekonda. Viirus sisaldab 5'ja 3' LTR-i ja kolme geeni: Gag (struktuurne), Pol (ensüümid) ja Env (ümbris/kest ja transmembraanne); kogu genoom on umbes 9600 aluspaari. Kasside leukeemia viirus on horisontaalselt edastatav, eksogeenne retroviirus, sisaldab valgust ja ühest RNA ahelast koosnevat tuuma, mis on kaitstud lipoproteiinist kestaga.[19]
FeLV-d kirjeldati esmakordselt kassidel 1964. aastal. Haigust seostati alguses leukeemiaga, kuid hiljem mõisteti, et esmasteks haigusnähtudeks on üldiselt aneemia ja immunosupressioon.[20] Esimene diagnostiline test sa kättesaadavaks 1973. aastal, mis viis ‘’katsete ja elimineerimise’’ režiimile, vähendades dramaatiliselt nakatunud kasside arvu üldpopulatsioonis. Esimene vaktsiin tuli müüki 1986. aastal. [21]
FeLV-d ja kasside immuunpuudulikkuse viirust (FIV) ajatakse vahepeal omavahel segamini, kuigi viirused erinevaid üksteisest mitmeti. Ehkki FeLV ja FIV rühmitatakse mõlemad samasse retroviiruste alamsugukonda (ortoretrovirinae), klassifitseeritakse nad erinevatesse perekondadesse (FeLV on gamma-retroviirus ja FIV on lentiviirus nagu HIV-1). Nad on kujult üsna erinevad: FeLV on ringikujulisem ning FIV on piklik. Need viirused on ka geneetiliselt üsna erinevad ja nende valgukatted erinevad suuruselt ja koostiselt. Kuigi paljud FeLV-i ja FIV-i põhjustatud haigused on sarnased, erinevad ka need konkreetsete tekkimis viiside poolest. Kui kasside leukeemiaviirus võib põhjustada sümptomaatilist haigust haigestunud kassis, siis FIV-i haigestunud kass võib jääda koguks oma eluks täiesti asümptomaatiliseks.
1. https://www.ema.europa.eu/en/documents/overview/leucogen-epar-medicine-overview_et.pdf
2. https://www.royalcanin.com/ee/cats/kitten/cat-leukaemia
3. https://veterinarypartner.vin.com/default.aspx?pid=19239&id=4951934
Kasside leukeemiaviirus (FeLV) on retroviirus, mis nakatab kasse. FeLV kandub edasi nakatunud kassidelt uriini, sülje või nasaalsete sekretsioonide kaudu. Poegadele võib haigus üle kanduda ka emalt. Kui immuunsussüsteem ei suuda viirusest jagu saada, võib viirus viia surmavate haigusteni.
FeLV jaguneb nelja alagruppi: A,B,C ja T. Nakatunud kassil on FeLV-A, pluss ühe või mitme muu alarühma kombinatsioon. Alarühm mõjutab sümtomeid, prognoosi ja ravi.
