Kuning-kärbseseen (Amanita regalis; sünonüümid Amanita muscaria var. regalis, Amanita muscaria var. umbrina) on kärbseseene perekonda kuuluv seeneliik.
Esmakordselt kirjeldasid seda liiki 1821. aastal Rootsi mükoloog Elias Magnus Fries ja 1903. aastal Saksa mükoloog Edmund Michael.
Kuning-kärbseseen on leitav Põhja- ja Ida-Euroopas, Koreas ning Alaskal.
Viljakeha sarnaneb punase kärbseseene viljakehaga, mistõttu on kuning-kärbseseent varasematel aegadel peetud punase kärbseseene teisendiks.
Seen sisaldab psühhoaktiivset ainet mustsimooli, mida on leitud ka punasest kärbseseenest.[1][2]
Kuning-kärbseseen kasvab okas- ja segametsades juulist oktoobrini, Eestis esineb harva. [3]
Euroopas leidub kuning-kärbseseent valdavalt Põhja-Euroopas. Lõuna- ja Lääne-Euroopast ei ole teateid seene esinemisest. Skandinaavia maades on kuning-kärbseseen üpris tavaline, seda on leitud ka Saksamaalt, Ungarist, Lätist, Venemaalt, Slovakkiast ja Koreast. Põhja-Ameerikas leidub seda ainult Alaska osariigis, kus ta kasvab tavaliselt puude kasvupiirist kõrgemal.
Kuning-kärbseeen on sümbioosis teatud puuliikidega. Peenike maa-alune seeneniidistik (mütseel) on põimunud puujuurtega ning varustab puud vajalike mineraalide, jääkelementide ja veega pinnasest. Puu varustab seent toitainetega, mida tekib fotosünteesi käigus. Eksperimentaalselt on tõestatud, et kuning-kärbseseen moodustab mükoriisa kase-, männi- ja kuusepuuga.[4][5] Seene viljakehad võivad moodustada nõiaringe.[6]
Kuning-kärbseseene kübar on kollakas- või ookerpruun, keskelt tumepruun, vanemalt võib kollakaks pleekida, tihedalt kaetud kollakate paksude ebemetega, mis võivad osaliselt kaduda, serv rihveljas, noorelt poolkerajas, hiljem lame, läbimõõt kuni 25 cm. Eoslehekesed valged, serv tihti kollakas, vabad. Jalg valge või kollakashall, kuiv, ebemeline, muguljas, rõngaga, tupega, kuni 25 × 3 × 4 cm. Rõngas valkjas, serv tihti kollase ebemeline, rippuv, lai, ülakülg sile, kaua püsiv. Tupp valge või kollakas, jalale liibunud, moodustab jala muguljale osale ebemelisi kontsentrilisi ringe. Seeneliha valge, kübaranaha all tumekollane, lõhnata. Eospulber valge. Eosed lai-ellipsoidsed, pole amüloidsed, 9–12 × 6–8 µm.[7]
Kärbseseenemürgistuse toimeained: iboteenhape, muskasoon, mustsimool; need ei hävi kupatamisel ega kuivatamisel, samuti mitte ühelgi muul seente kulinaarse töötlemise ega hoidistamise viisil.
Peiteaeg: pool kuni kolm tundi.
Sümptomid: joobenähud (nagu alkoholi puhul), elevus, eufooria, düsfooria, rahutus üleliigse liikumistarbega, meelepetted; suukuivus, nägemishäired, pupillide laienemine; pulsi- ja hingamissageduse ning vererõhu tõus, südamerütmihäired, krambid, südameseiskus; võib järgneda surm. Ägedas mürgistuspsühhoosis võib mürgistatu toime panna enesele või teistele ohtliku teo.[8][9]
Kuning-kärbseseen omastab raskmetalli vanaadiumi (seda nähtust täheldati esmakordselt punasel kärbseseenel 1931. aastal[10]). Skandinaavias kasvavatel isenditel tehtud uuringud näitavad vanaadiumi sisalduseks 38 mg kuni 169 mg kilogrammi kuiva seenemassi kohta (keskmiselt 119 mg/kg).[11] Teistel seentel on vanaadiumi kontsentratsioon tavaliselt alla 2 mg/kg.[12]
Sarnastest liikidest tuleb kindlasti esile tuua kahte kärbseseent: panter-kärbseseenega äravahetamiseni sarnane roosa kärbseseen (Amanita rubescens) ja hall kärbseseen (Amanita excelsa, sünonüüm Amanita spissa). Mõlemad on värskelt mürgised, hemolüütilise toimega (lagundavad punaseid vereliblesid). Kupatatult on nad aga söödavad, sest hemolüütilised mürkained lagunevad keevas vees. [13]
Mõlemaid liike peetakse mõnedes raamatutes ka mittesöödavateks, näiteks Soomes [14], eriti kehtib see halli kärbseseene kohta. Soovitatava mittesöödavuse põhjus on ilmselt ärasegamise oht väga mürgise panter-kärbseseenega. Igal juhul pole tegemist jäävalt mürgiste seentega.
Kuning-kärbseseen (Amanita regalis; sünonüümid Amanita muscaria var. regalis, Amanita muscaria var. umbrina) on kärbseseene perekonda kuuluv seeneliik.
Esmakordselt kirjeldasid seda liiki 1821. aastal Rootsi mükoloog Elias Magnus Fries ja 1903. aastal Saksa mükoloog Edmund Michael.
Kuning-kärbseseen on leitav Põhja- ja Ida-Euroopas, Koreas ning Alaskal.
Viljakeha sarnaneb punase kärbseseene viljakehaga, mistõttu on kuning-kärbseseent varasematel aegadel peetud punase kärbseseene teisendiks.
Seen sisaldab psühhoaktiivset ainet mustsimooli, mida on leitud ka punasest kärbseseenest.
