Douglas-fir ( Pseudotsuga menziesii ) is the state tree of Oregon.
Qaraçöhrəyarpaq yalançı tsuqa Şimali Amerika nın Sakit okean sahillərində yayılmışdır. Uzunluğu 2-3,5 sm, eni 1-1,5 mm, hamar, ensiz-neştərvari, ucu küt və ya biz, üstü parlaq-yaşıl, alt tərəfi açıq, içi göyümtül-ağ zolaqlı yarpaqları budaqlarda qeyri-bərabər, daraqvarı yerləşmişdir. Bu cins tez böyüyəndir, çox miqdarda yüksək keyfiyyətli oduncaq verir. Orta isti və rütubətli iqlimdə yaxşı bitir. Qışda sərt soyuqdan əziyyət çəkir. İşıqsevəndir, ancaq cavan yaşda xüsusilə kölgələnməyə ehtiyacı var. Dərin, yüngül gillicə və ya qumluca torpaqlarda yaxşı böyüyür, quru, qumlu, daşlıq və ya yaş torpaqlarda pis böyüyür. Bu bitki kiçik massivlərdə, qrup, alleya əkinləri və qazonda tək bitki kimi istifadə edilə bilər. Tək halda enli çətiri torpağın səthindən başlayaraq budaqlanır. Cavan yaşda təmiz meşələr yaradır. Təxminən 200 yaşında 50-115 m hündürlüyə və gövdəsinin diametri 120-450 sm-ə çatır. 1000 və daha çox il yaşayır. Bəzən budaqları qışda zədələnir, ancaq sonra yazda bərpa olunur. Böyümə sürətinə görə mülayim iqlimdə bitən bütün iynəyarpaqlı cinslərdən üstündür. Toxumları sentyabrın əvvəllərində yetişir. Azərbaycan da Gəncə , Lənkəran, Bakı şəhərlərinin yaşıllıqlarında təsadüf edilir.
Деревья и кустарники СССР. т.3.1954; Флора Азербайджана. т.5. 1954; Azərbaycanın ağac və kolları. III cild. 1970; Azərbaycanın “Qırmızı” və “Yaşıl Кitabları”na tövsiyə olunan bitki və bitki formasiyaları. 1996; Azərbaycan florasının konspekti. I-III cildlər. 2005; 2006; 2008.
Qaraçöhrəyarpaq yalançı tsuqa Şimali Amerika nın Sakit okean sahillərində yayılmışdır. Uzunluğu 2-3,5 sm, eni 1-1,5 mm, hamar, ensiz-neştərvari, ucu küt və ya biz, üstü parlaq-yaşıl, alt tərəfi açıq, içi göyümtül-ağ zolaqlı yarpaqları budaqlarda qeyri-bərabər, daraqvarı yerləşmişdir. Bu cins tez böyüyəndir, çox miqdarda yüksək keyfiyyətli oduncaq verir. Orta isti və rütubətli iqlimdə yaxşı bitir. Qışda sərt soyuqdan əziyyət çəkir. İşıqsevəndir, ancaq cavan yaşda xüsusilə kölgələnməyə ehtiyacı var. Dərin, yüngül gillicə və ya qumluca torpaqlarda yaxşı böyüyür, quru, qumlu, daşlıq və ya yaş torpaqlarda pis böyüyür. Bu bitki kiçik massivlərdə, qrup, alleya əkinləri və qazonda tək bitki kimi istifadə edilə bilər. Tək halda enli çətiri torpağın səthindən başlayaraq budaqlanır. Cavan yaşda təmiz meşələr yaradır. Təxminən 200 yaşında 50-115 m hündürlüyə və gövdəsinin diametri 120-450 sm-ə çatır. 1000 və daha çox il yaşayır. Bəzən budaqları qışda zədələnir, ancaq sonra yazda bərpa olunur. Böyümə sürətinə görə mülayim iqlimdə bitən bütün iynəyarpaqlı cinslərdən üstündür. Toxumları sentyabrın əvvəllərində yetişir. Azərbaycan da Gəncə , Lənkəran, Bakı şəhərlərinin yaşıllıqlarında təsadüf edilir.
L'avet de Douglas o pi d'Oregon[1] (Pseudotsuga menziesii) és una espècie de conífera de fullatge persistent nativa de l'oest d'America del nord. La varietat botànica Pseudotsuga menziesii var. menziesii, també es coneix com a coast Douglas-fir (avet de Douglas de la costa) creix en les regions costaneres des de la Colúmbia Britànica central del Canadà fins a la Califòrnia central.[2] Es presenta des de prop del nivell del mar fins a 1.800 m. I més a l'interior i creix una altra varietat: P. menziesii var. glauca.
L'epítet específic és pel botànic Archibald Menzies rival de David Douglas.
L'avet Douglas de la costa es considera els segon arbre més alt del món. Fa de 60 a 75 m i són comuns diàmetres del tronc d'1,5 a 2 m. L'espècimen viu més alt fa 99,4 m. Normalment viuen més de 500 anys.[3]
Els brots són marrons a verd oliva i es tornen marró gris quan envelleixen, són finament pubescents. Els borrons tenen una forma cònica estreta distintiva de 4 a 8 mm de llarg. Les fulles estan disposades espiralment, són aciculars de 2 a,5 cm de llarg.
Les pinyes madures pengen, fan de 5 a 11 cm de llarg i de 2 a 3 cm d'ample. Maduren a la tardor. Cada pinya té de 25 a 50 pinyons, les llavors fan de 5 a 6 mm de llarg i de 3 4mm d'ample amb una ala.
La producció apreciable de pinyons triga entre 20 i 30 anys i la producció és irregular.
Produeix més fusta que qualsevol altre arbre d'Amèrica del Nord. La fusta té moltes utilitats com a fusta de construcció, mineria, paper, etc. També en jardineria i com arbre de Nadal. Els hawaians en feien canoes dels troncs d'arbres que arribaven a la costa.[4]
Aquest arbre és el símbol de les sèries de televisió Twin Peaks i després de The X-Files.
L'avet de Douglas o pi d'Oregon (Pseudotsuga menziesii) és una espècie de conífera de fullatge persistent nativa de l'oest d'America del nord. La varietat botànica Pseudotsuga menziesii var. menziesii, també es coneix com a coast Douglas-fir (avet de Douglas de la costa) creix en les regions costaneres des de la Colúmbia Britànica central del Canadà fins a la Califòrnia central. Es presenta des de prop del nivell del mar fins a 1.800 m. I més a l'interior i creix una altra varietat: P. menziesii var. glauca.
L'epítet específic és pel botànic Archibald Menzies rival de David Douglas.
Coeden fytholwyrdd sydd i'w chanfod yn Hemisffer y Gogledd yw Ffynidwydden Douglas sy'n enw benywaidd. Mae'n perthyn i'r teulu Pinaceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw Pseudotsuga menziesii a'r enw Saesneg yw Douglas fir.[1] Ceir enwau Cymraeg eraill ar y planhigyn hwn gan gynnwys Ffynidwydden Douglas.
Yn yr un teulu ceir y Sbriwsen, y binwydden, y llarwydden, cegid (hemlog) a'r gedrwydden. Mae'r dail (y nodwyddau) wedi'u gosod mewn sbeiral ac yn hir a phigog. Oddi fewn i'r moch coed benywaidd ceir hadau, ac maent yn eitha coediog ac yn fwy na'r rhai gwryw, sydd yn cwympo bron yn syth wedi'r peillio.
Coeden fytholwyrdd sydd i'w chanfod yn Hemisffer y Gogledd yw Ffynidwydden Douglas sy'n enw benywaidd. Mae'n perthyn i'r teulu Pinaceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw Pseudotsuga menziesii a'r enw Saesneg yw Douglas fir. Ceir enwau Cymraeg eraill ar y planhigyn hwn gan gynnwys Ffynidwydden Douglas.
Yn yr un teulu ceir y Sbriwsen, y binwydden, y llarwydden, cegid (hemlog) a'r gedrwydden. Mae'r dail (y nodwyddau) wedi'u gosod mewn sbeiral ac yn hir a phigog. Oddi fewn i'r moch coed benywaidd ceir hadau, ac maent yn eitha coediog ac yn fwy na'r rhai gwryw, sydd yn cwympo bron yn syth wedi'r peillio.
Douglaska tisolistá (Pseudotsuga menziesii var. menziesii, synonyma: Abies menziesii, Pseudotsuga douglasii, Pseudotsuga taxifolia) je stálezelený rychle rostoucí jehličnan. Byl původně rozšířen od pobřežních oblastí na západu Severní Ameriky a od západu centrální Britské Kolumbie, přes Kanadu na jih do střední Kalifornie, Oregonu a Washingtonu. Její rozšíření pokračuje od Cascade Range hřebenu na západ až k Pacifiku. V Kalifornii douglasku můžeme nalézt v Klamath Mountains a na Pacifickém pobřeží. Najdeme ji i na jihu pohoří Santa Cruz, v Sierra Nevada a dále na jihu v oblasti Yosemite. Tam se vyskytuje od pobřeží nedalekého moře až do 1800 m n. m. Hlouběji ve vnitrozemí douglasku tisolistou nahrazuje příbuzná Pseudotsuga menziesii var. Glauca. V Evropě se pěstuje od roku 1827, kdy její semena do Skotska přivezl David Douglas.
Druhové jméno, menziesii, je po Archibaldu Menziesovi, skotském lékaři, rivalu Davida Douglase, jehož příjmení se objevuje v českém názvu. Menzies první zdokumentoval strom (Pseudotsuga mensiesii) na Vancouver Island v roce 1791.
Douglaska je jehličnan podobný smrkům a jedlím, od kterých se liší jemnějším vzhledem. Má široce kuželovitou, měkce, ale pravidelně stavěnou korunu, vystoupavé, ve stáří ve spodní části koruny víceméně vodorovné větve a rovný silný kmen.
Douglaska tisolistá je velmi vysoký, rychle rostoucí strom, druhý nejvyšší jehličnan na světě (po sekvoji vždyzelené). Stromy dorůstají výšky 60–75 m a více. Ve starých porostech jsou časté stromy o průměru 1,5–2 m. Maximální výška bývá 100–120 m s průměrem 4,5–6 m, což jsou nejvyšší zdokumentované hodnoty.[2][pozn. 1] Jiný zdroj uvádí, že nejvyšší objevená douglaska byla poražena a měřila 133 metrů a byla tak nejvyšším nalezeným vzpřímeně rostoucím stromem vůbec.[4] Nejvyšším žijícím exemplářem je 99,4 m vysoká "Doerner Fir" na východě Fork Brummit Creek v Coos County, nejzavalitější je "Queets Fir" o průměru 4,85 m, v údolí Queets River Olympijského národního parku ve státě Washington. Douglaska běžně žije více než 500 let a někdy více než 1000 let.[5] Ve stáří vytváří široce rozevřenou kuželovitou korunu. Douglaska je nejvyšším žijícím stromem i v České republice, a to u Vlastiboře na Jablonecku, kde dosahuje dle měření z roku 2014 výšku 64,1 m.[6]
Kmen je výrazným okrasným prvkem u starých exemplářů. V mládí ho pokrývá hladká zelenošedá kůra s pryskyřnatými puchýři. Ve stáří se mění v červenohnědou, tlustou, hluboce rozbrázděnou borku s korkovými vložkami, která pomáhá stromu přežít lesní požáry.[L 1]
Výhony jsou žlutozelené až červenavě žluté, ojediněle s krátkými chlupy. Pupeny má douglaska červenohnědé, vřetenovité, ostře zašpičatělé. Koncový pupen bývá 6–10 mm velký. Šupiny jsou přilehlé, bazální, většinou kýlnaté.
Jehlice (I - XII) jsou zploštělé, měkké, 15–35 mm dlouhé, jen 1 až 1,5 mm široké. Jsou rozloženy do stran nebo odstávají na všechny strany, na zastíněných větvičkách se blíží dvouřadému postavení. Na bázi jsou stopkovitě zúžené, na konci tupě zašpičatělé. Svrchu tmavozelené, méně často modrozelené. Na rubu mají dva proužky průduchů.[L 2] Vytrvávají na větvičce 4–8 let, po rozemnutí příjemně voní po citrusech.
Šišky (VII - IV) jsou nerozpadavé, převislé, krátce stopkaté (7–10 mm), podlouhle vejčité, 5–10 cm dlouhé a 2–3 cm široké. Po dozrání jsou světle hnědě zabarvené. Jsou složeny z 25–50 plodních šupin se zaokrouhleným okrajem. Typickým rozlišovacím znakem jsou vyniklé trojcípé krycí šupiny. Jsou světleji zabarvené než plodní šupiny, vyčnívají 10–15 mm ze šišky a směřují k rovné špici šišky. Semeno je 5–7 mm velké, lesklé, s křídlem 7–10 mm velkým. Pylová zrna nemají vzdušné vaky.[L 2] Většinou se poprvé objevují u stromovitých kultivarů za 30 let.
Stromy jsou v půdě vždy pevně zakotvené a netrpí vývraty, jelikož na hlubokých půdách strom vytváří dlouhý kůlový kořen. Na půdách mělčích je kořen sice kratší, ale zato bohatě větvený.[L 1]
V mládí potřebuje přiměřené přistínění, později však světlé stanoviště. Protože je stromem víceméně přímořským, vyhovuje jí dostatečná vzdušná vlhkost. V našich podmínkách je poměrně otužilá, ale při pozdních mrazících někdy namrzá; celkem úspěšně se však regeneruje. Potomstvo stromů rostoucích na severu je otužilejší než potomstvo stromů rostoucích v jižnějších oblastech areálu výskytu. Otužilejší jedinci však pomaleji rostou. Douglasce se nejlépe daří v hlubokých hlinitých půdách, ale prospívá i v těžkých nebo štěrkovitých půdách. Na příliš chudých nebo značně jílovitých, těžkých stanovištích špatně roste a zakrňuje. Trvalejší zamokření nesnáší. Proti suchu je o něco odolnější než jedle a smrky. Zakouřené ovzduší snáší špatně. V mládí trpí vytloukáním. Části poškozené okusem se zpravidla rychle regenerují.[L 1]
Semena vyséváme na jaře na venkovní záhony, kultivary se roubují ve skleníku (nejlépe v zimě) na semenáčky původního druhu.
Výsadba i postup dalšího ošetřování jsou stejné jako u jedle nebo smrku. U mladých výsadeb dbáme hlavně zpočátku na přiměřenou vlhkost půdy a podle potřeby i přistínění. Douglaska nemá velkou zmlazovací schopnost. Řežeme ji pouze v krajních případech. Starší exempláře snášejí přesazování mnohem lépe než jiné jehličnany. Sněhové polomy bývají někdy nebezpečné kvůli křehkým větvím. Polomům předcházíme včasným setřásáním napadlého sněhu. Velmi nebezpečnou chorobou je sypavka (Rhabdocline pseudotsugae), při které se objevují na jehlicích zpočátku žlutavé, později rezavé skvrny. Jehlice pak v květnu dalšího roku opadávají. Výhodná je výsadba později rašících ras a v květnu až v červnu postřik zinečnatými organickými fungicidy.[L 1] Podle jiných autorů je sypavka považována pouze za saprofyta, maximálně za slabého parazita. A pokud je potřeba ochrana, tak vhodnou prevencí je dostatečná vzdálenost (spon) mezi rostlinami v porostu.[L 3]
Objevuje se i „červená hniloba“ projevující se naduřením kmínku, ta je důsledkem málo kypřené půdy. Je potřeba kypřit a změnit stanoviště. Ze škůdců se vyskytuje hlavně mšice Gilletteella cooley, při níž jsou jehlice hustě posázené mšicemi, které vylučují bílý vosk; stříkáme před rašením preparáty obsahující endosulfan nebo minerálními oleji.[L 1] Jiní autoři ale říkají, že je lepší vzhledem k jejich nízké škodlivosti použít spíše prostředky biologické (slunéčko, pestřenka, zlatoočko aj.) nebo biotechnické (draselné mýdlo, přípravky na bázi parafinovaného oleje).[L 3]
Z dalších škůdců se může objevit obávaná mniška Lymantria monacha, která způsobuje holožíry. Při kalamitním napadení je doporučen postřik insekticidními preparáty.[L 1] Podle jiných zdrojů je při napadení bekyní mniškou zbytečné používat insekticidy. V jinak oslabených monokulturách může kalamita mnišky způsobit odumírání celých porostů. U menších ploch se doporučují přípravky na bázi Bacillus thuringiensis nebo selektivní virové preparáty. Motýly lze monitorovat feromonovými preparáty.[L 3]
Douglaska poskytuje cenné jádrové dřevo pro dřevozpracující průmysl. Její dřevo se užívá zejména při výrobě nábytku a pro svou odolnost vůči vlivům povětrnosti také na venkovní konstrukce.
Silice se využívá v aromaterapii pro její antibakteriální účinky, k hojení artritidy, ledvinové asténie, na pleťové a jiné obklady i k výplachům ústní dutiny.
V sadových a parkových úpravách jsou stromové typy vhodné pro své rozměry pouze do větších úprav. Častěji se využívají kultivary s kompaktnějším vzrůstem a s namodralými jehlicemi. Pro městská a nížinná, sušší stanoviště se hodí lépe než jedle a mnohé smrky. Jsou přizpůsobivými, ale na prostor náročnými stromy. Hodí se i do skupin a kulisových výsadeb. Harmonují téměř se všemi jehličnany i listnáči, popřípadě robustněji rostoucími trvalkami. Při větších krajinářských úpravách používáme douglasky hlavně ve 350–500 m n. m., popřípadě i 200–350 m n. m., či 500–800 m n. m.[L 1]
Dále byla využívána jako koření, náhražka čaje, náhražka kávy, jako barvivo, hnojivo i insekticid.[7]
(příklady) Široký seznam a stručná charakteristika odrůd a kultivarů na dendro.mojzisek.cz
Pseudotsuga menziesii var. Aurea
Pseudotsuga menziesii var. glauca'[8]
Pseudotsuga menziesii var. Argentea
Pseudotsuga menziesii var. Uwe's Golden [9]
Pseudotsuga menziesii var. Nana
Pseudotsuga menziesii var. Nidiformis
Pseudotsuga menziesii var. Argentea Compacta
Pseudotsuga menziesii var. Pumila
Pseudotsuga menziesii var. Pygmaea
Pseudotsuga menziesii var. Pendula [10]
Pseudotsuga menziesii var. Fastigiata
Pseudotsuga menziesii var. Stricta
Pseudotsuga menziesii var. Caesia [11]
Pseudotsuga menziesii var. Fletcheri
Pseudotsuga menziesii var. Globosa
[12]
Douglaska žije v symbióze s klouzkem douglaskovým.[13]
Šiška ze stromu vyrostlého ze semen nasbíraných Davidem Douglasem
Pseudotsuga menziesii
Archibald Menzies jako první zdokumentoval strom na Vancouver Island v roce 1791
Příčný řez kmenem
Pseudotsuga menziesii
Kůra, Polsko
Vývoj semenáčku
Větvička
Anders Beer Wilse: Douglaska s třímetrovým průměrem, fotografie z roku 1900
Koruna douglasky v Újezdci
V tomto článku byl použit překlad textu z článku Coast Douglas-fir na anglické Wikipedii.
Obrázky, zvuky či videa k tématu douglaska tisolistá ve Wikimedia Commons
Galerie douglaska tisolistá ve Wikimedia CommonsDouglaska tisolistá (Pseudotsuga menziesii var. menziesii, synonyma: Abies menziesii, Pseudotsuga douglasii, Pseudotsuga taxifolia) je stálezelený rychle rostoucí jehličnan. Byl původně rozšířen od pobřežních oblastí na západu Severní Ameriky a od západu centrální Britské Kolumbie, přes Kanadu na jih do střední Kalifornie, Oregonu a Washingtonu. Její rozšíření pokračuje od Cascade Range hřebenu na západ až k Pacifiku. V Kalifornii douglasku můžeme nalézt v Klamath Mountains a na Pacifickém pobřeží. Najdeme ji i na jihu pohoří Santa Cruz, v Sierra Nevada a dále na jihu v oblasti Yosemite. Tam se vyskytuje od pobřeží nedalekého moře až do 1800 m n. m. Hlouběji ve vnitrozemí douglasku tisolistou nahrazuje příbuzná Pseudotsuga menziesii var. Glauca. V Evropě se pěstuje od roku 1827, kdy její semena do Skotska přivezl David Douglas.
Druhové jméno, menziesii, je po Archibaldu Menziesovi, skotském lékaři, rivalu Davida Douglase, jehož příjmení se objevuje v českém názvu. Menzies první zdokumentoval strom (Pseudotsuga mensiesii) na Vancouver Island v roce 1791.
Grøn Douglasgran (Pseudotsuga menziesii var. menziesii) er et nåletræ, der i Danmark er meget almindeligt plantet på grund sit ved, der anvendes som tømmer. Oprindelig stammer træet fra det vestlige Nordamerika og blev bragt til Europa af den skotske botaniker David Douglas. Grøn Douglasgran er den varietet af arten Douglasgran, der trives bedst i Danmark, hvor det bliver op til 45 meter højt. Nålene afgiver ved knusning en citronagtig duft.
Grøn Douglasgran er et stort, stedsegrønt træ med en slank, kegleformet krone. Barken er først grågrøn og fyldt med harpiksblærer. Senere bliver den rødbrun med tynde, langsgående revner, og til sidst bliver den lysebrun, tyk og korkagtig med dybe og brede furer. Knopperne sidder spredt, og de er lysebrune til røde, slanke og spidse. Nålene er bløde og græsgrønne med to hvide striber på undersiden. Nålene er hverken udstyret med en fortykket basis (som hos ædelgran-slægten) eller stilk (som hos gran-slægten).
Blomstringen sker, før de nye nåle dannes (april-maj), hvor de hanlige blomster sidder samlet i gul-røde stande på undersiden, nær spidsen af skuddet, mens de hunlige sidder på siden af skuddet, hvor de er samlet i kogleforstadier med forskellige farver. Koglerne er hængende og først grønne og siden brune. Frøenes dækskæl er tretandede og stikker frem foran kogleskællene.
Rodnettet består af et hjerteformet system af hovedrødder og højtliggende siderødder.
Højde x bredde og årlig tilvækst: 100 x 30 m (40 x 20 cm/år), i Europa dog væsentligt mindre: 60 x 12 m.
Arten er udbredt langs Rocky Mountains, hvor den danner samlede bevoksninger i højder mellem 600 og 2000 m fra det nordlige British Columbia til det nordlige Californien. Desuden findes den i spredte forekomster på de højeste bjerge helt ned i Mexico. Arten behøver ikke megen væde i jorden og kan nøjes med begrænset adgang til næringsstoffer.
I Danmark er træet almindeligt plantet over hele landet.
I Olympic National Park i Washington, USA, findes den i en køligt tempereret regnskov sammen med bl.a. fjerbregne, hindbær, kambregne, linnæa, busket bjergte, canadisk hasselurt, kæmpeløn, kæmpethuja, kæmpeædelgran, sværdbregne, Tiarella trifoliata, tornpanax, vestamerikansk hemlock, vestamerikansk mahonie, vestamerikansk taks og vinløn[1]
Grøn douglasgran er det primære levested for den røde træspidsmus (Arborimus longicaudus) og den plettede natugle (Strix occidentalis). Natuglen kræver et mindst 400 ha stort skovområde med veludvoksede douglasgran for at yngle, mens spidsmusen godt kan klare sig i yngre træer. Spidsmusen bygger rede i træet i 2-50 meters højde, og den lever næsten udelukkende af træets nåle.
Træets kogler er en vigtig fødekilde for mindre pattedyr som douglasegernet (Tamiasciurus douglasii) samt forskellige musearter og jordegern. Også for en række fuglearter er koglerne vigtige som føde. Det gælder især en række værlingearter som mørkøjet junco, sangspurv, gulisset værling og hvidkronet spurv, samt finkearter som fyrresisken, purpurrosenfinke og lille korsnæb, der udelukkende lever af douglasgranens kogler.
På grund af sin størrelse er douglasgranen velegnet til fremstilling af lange, brede og tykke gulvplanker. Tømmer af Douglasgran kaldes Oregon pine. Desuden anvendes træet i Nordamerika, og i stigende grad også i Danmark, som juletræ.
Douglastræets nedfaldne nåle fremkalder, i modsætning til forholdet hos mange andre nåletræer, ikke forsuring af jorden, når de nedbrydes.
Ud over grøn douglasgran findes også varieteten blå douglasgran (Pseudotsuga menziesii var. glauca), der har en sortgrå og furet bark, frynsede knopskæl og blågrå nåle. Varieteten hører hjemme i regnlæ på østsiden af Rocky Mountains, og den er ikke helt hårdfør i Danmark.
Grøn Douglasgran (Pseudotsuga menziesii var. menziesii) er et nåletræ, der i Danmark er meget almindeligt plantet på grund sit ved, der anvendes som tømmer. Oprindelig stammer træet fra det vestlige Nordamerika og blev bragt til Europa af den skotske botaniker David Douglas. Grøn Douglasgran er den varietet af arten Douglasgran, der trives bedst i Danmark, hvor det bliver op til 45 meter højt. Nålene afgiver ved knusning en citronagtig duft.
Die Gewöhnliche Douglasie (Pseudotsuga menziesii), oft einfach nur Douglasie oder umgangssprachlich auch Douglastanne, Douglasfichte, Douglaskiefer bzw. nach der Herkunft Oregon pine genannt, ist eine Pflanzenart aus der Gattung der Douglasien (Pseudotsuga). Sie ist ein in Nordamerika heimisches und in Europa forstlich angebautes, fremdländisches Nadelgehölz.
Die Douglasie ist ein immergrüner Baum. In Europa erreicht sie Wuchshöhen um 60 Meter. Die höchste Douglasie, die man bisher gefunden hat, war 133 Meter hoch; dies ist weitaus höher als jeder heute noch stehende Baum (der derzeit höchste ist ein Küstenmammutbaum von etwa 116 Metern Höhe in Kalifornien). Die kräftigsten Exemplare erreichen an der Basis einen Stammdurchmesser um 4 Meter. Die Douglasie bildet eine relativ schlanke, kegelförmige Krone.
Die Douglasie wächst schnell und kann ein Höchstalter von 400 (Pseudotsuga menziesii var. glauca) bis über 1400 (Pseudotsuga menziesii var. menziesii) Jahren erreichen. Sie hat ein herzförmiges Wurzelsystem. Die Sämlinge besitzen acht bis zehn Keimblätter (Kotyledonen).
Die Nadeln sind grün bis blaugrün, einzeln stehend, weich und stumpf. Sie sind 3 bis 4 Zentimeter lang und verströmen, wenn man sie zerreibt, einen aromatischen, angenehmen (zitronenartigen) Geruch. Im Unterschied zu Fichten sitzen die Douglasiennadeln unmittelbar auf dem Zweig auf; anders als bei Tannen ist aber ihre Basis nicht verdickt.
Die Douglasie ist einhäusig getrenntgeschlechtig (monözisch). Die männlichen Zapfen sind gelb-rot. Sie blüht vor dem Austrieb und sie ist windblütig, aber die Pollen haben keine Luftsäcke; auch Bestäubungstropfen fehlen. Mit 15 bis 40 Jahren ist die Douglasie blühfähig. Die Zapfen weisen eine Länge von 4 bis 10 Zentimetern und einen Durchmesser von 3 bis 3,5 Zentimetern auf. Zur Reifezeit hängen sie und fallen als Ganzes ab, wie bei der Fichte. Die Deckschuppen ragen weit über die Samenschuppen hinaus und sind an der Spitze dreizipfelig. Die Douglasie blüht auf der Nordhalbkugel im Allgemeinen von April bis Mai. Die Samen reifen bis September und werden von Oktober bis November freigegeben. Der Samen ist 5 bis 6 Millimeter lang mit einem Flügel, der länger ist als das Samenkorn.
Die Chromosomenzahl beträgt 2n = 26.[1]
Die Gewöhnliche Douglasie ist ein Lichtkeimer und die Keimung erfolgt oberirdisch (epigäisch).
Die Gewöhnliche Douglasie ist ein schattenfester, schnellwüchsiger, immergrüner Nadelbaum, der bis etwa 400 Jahre alt werden kann; seine forstliche Umtriebszeit beträgt 60 bis 100 Jahre. In seiner Heimat, im pazifischen Nordamerika, fand man 800 Jahre alte Bäume mit Wuchshöhen von 70, selten bis zu 90 Metern und Stammdurchmessern von etwa 2 Metern; sie gehören damit zu den größten Bäumen der Welt. 1991 wurde in New Mexico auf einer Höhenlage von 2070 Metern sogar ein 929 Jahre altes Exemplar mit einer Wuchshöhe von 90 Metern gefunden.
Douglasien haben eine relativ feuerresistente Borke und Erneuerungsknospen, die nach einem Brand zerstörte Organe ersetzen können.[2]
Die häufigsten Pilzschädlinge für die Douglasie sind die „Rostige Douglasienschütte“ (Rhabdocline pseudotsugae H.Sydow) und die „Rußige Douglasienschütte“ (Phaeocryptopus gaeumannii (Rohde) Petrak). Beide Pilze sind Schlauchpilze (Ascomyceten); die Infektion mittels der Sporen erfolgt direkt durch die Epidermis bei der Rostigen bzw. durch die Stomata der Blätter bei der Rußigen Douglasienschütte. Das Symptom ist jeweils eine Verfärbung der Blätter von gelbgrün bis hin zu rostbraun. Die Entnadelung erfolgt jahrweise, sodass benadelte und unbenadelte Jahrestriebe an einem Ast nebeneinander vorkommen können. Die Küsten-Douglasie scheint weniger anfällig für einen Befall der Rostigen Douglasienschütte zu sein, weshalb sie in Deutschland bevorzugt angebaut wird. Außerdem kann Grauschimmelfäule (Botrytis cinerea Pers.) auf Douglasien vorkommen.
Zwei pflanzenfressende Insektenarten aus dem nordamerikanischen Ursprungs-Verbreitungsgebiet der Douglasie wurden unbeabsichtigt mit importiert und haben sich in Europa ausgebreitet: die Douglasienwolllaus (zwei Arten, Gilletteella cooleyi, Gilletteella coweni) und die Douglasiensamenwespe (Megastigmus spermotrophus). Die Douglasienwolllaus zählt auch in Mitteleuropa zu den wichtigsten forstschädlichen Arten. Die Douglasie gilt in Nordamerika als diejenige Baumart mit der höchsten Vielfalt an auf und von ihr lebenden wirbellosen Arten. Rund 140 phytophage Arten nutzen sie hier als Nahrungspflanze. In Europa ist die Douglasie im Vergleich zu den heimischen Arten Fichte und Tanne entgegen älteren Auffassungen nicht generell und durchgängig artenärmer besiedelt. Je nach betrachteter Artengruppe, Bestockungsanteil der Douglasie und Jahreszeit ergeben sich große Unterschiede, weshalb eine differenzierte Betrachtung notwendig ist. Allerdings existiert eine Reihe spezialisierter Nadelbaumbesiedler, die die Art zumindest bisher meiden, sodass insbesondere bei seltenen und hoch spezialisierten Arten (z. B. den auf den Roten Listen aufgeführten Arten) die Douglasie artenärmer besiedelt ist als die heimischen Nadelbaumarten. In Europa wurden beispielsweise bisher 24 Borkenkäferarten und 14 Bockkäferarten an Douglasienholz nachgewiesen.[3] Douglasienwälder weisen nach Erkenntnissen des Landesamtes für Natur, Umwelt und Verbraucherschutz Nordrhein-Westfalen eine geringere Artenvielfalt und Individuendichte bei Vögeln, Asseln, Spinnen, Laufkäfern, Rüsselkäfern, Ameisen, Moosen, Flechten und Pilzen als heimische Baumarten auf.[4]
Zu den Fressfeinden der Douglasie zählt in ihrer Aufwuchsphase auch das pflanzenfressende Wild, in ihrer Heimat in Nordamerika etwa der Maultierhirsch und in Europa u. a. das Reh.[5] Fegen und Schälen durch Wild tritt typischerweise bis zur Ausbildung der Grobborke im Alter von rund 15 Jahren auf.[6]
Douglasien gehen eine Mykorrhiza-Symbiose mit dem Zweifarbigen Lacktrichterling ein, die bei den Keimlingen eine Verdreifachung der Biomasse bewirken kann.[7] Vor diesem Hintergrund wird der Pilz im französischen Douglasienanbau zur Verbesserung des Pflanzenwachstums eingesetzt.[8][9]
Das natürliche Verbreitungsgebiet der Douglasie (Pseudotsuga menziesii) ist der Westen Nordamerikas, wo sie an den Hängen der Rocky Mountains sowie der Kaskadenkette von British Columbia entlang der kalifornischen Sierra Nevada bis nach Mexiko weite Flächen einnimmt.
Der schottische Botaniker David Douglas brachte den nach ihm benannten Baum 1827 von einer nordamerikanischen Expedition mit nach Kew Gardens bei London. Seitdem wird die Douglasie in Mitteleuropa in bedeutendem Umfang im Forst, aber auch in Parks und Gärten angepflanzt. Im Jahr 1831 erreichten die ersten Douglasienpflanzen Deutschland[10]. Die erste nachweislich im Südwesten gepflanzte Douglasie stand bis 1990 in Baden-Württemberg, sie wurde 1868 im damaligen württembergischen Forstbezirk Herrenberg am Dreimarkstein als wahrscheinlich 3-jähriger Baum gepflanzt.[11] Als Pionier der Douglasie in Deutschland gilt der 1924 zum Landesforstmeister und Leiter der badischen Forstverwaltung ernannte Karl Philipp (1865–1937), der mit der Reichstagsabgeordneten Klara Philipp (Zentrum) verheiratet war. Er wurde zu einem der umstrittensten Forstleute seiner Zeit.[12] Philipp hatte Weymouthskiefern und Douglasien bei einem privaten Aufenthalt in den USA 1891/92 kennengelernt. Er sorgte in Sulzburg und Freiburg für massive Anpflanzungen dieser raschwüchsigen Baumarten.[12] Gleichzeitig rückte er unter dem Motto Der Rechenstift belehrt uns, dass reine Buchenwaldungen Bankrottbetriebe sind den traditionellen Buchenbeständen zu Leibe,[12] wogegen die forstlichen Traditionalisten und älteren Fachleute wie Hans Hausrath regelrecht Sturm liefen.[13]
Von der Lehrmeinung unberücksichtigt blieb lange Zeit John Richmond Booth, Inhaber der Baumschule James Booth und Söhne. Er hatte bereits 1831 im Jenischpark im damals zu Altona gehörenden Othmarschen eine Douglasie gepflanzt.[14] Er und auch sein Sohn John Cornelius Booth haben auf Ländereien des Hamburger Kaufmanns Cesar Godeffroy zwischen 1842 und 1872 weit über 500 Douglasien gepflanzt.[15]
Als eingeführte Art hat sich die Douglasie in vielen Ländern der Erde bewährt, sie ist die in Europa bei weitem wichtigste nicht heimische Forstbaumart. Die ersten, nun 120-jährigen Versuche in Deutschland ergeben je nach Unterart faszinierende Waldbilder. Der größte und massereichste Douglasienbestand Europas[16] steht in Kiekindemark bei Parchim im Naturschutzgebiet Sonnenberg. In dem Endmoränengebiet wurden bereits im Frühjahr 1882 durch den Parchimer Forstsenator W. Evers die ersten Bestände mit Douglasiensamen direkt aus dem US-Staat Washington angelegt[17].
In Deutschland nimmt die Douglasie nach den Ergebnissen der Dritten Bundeswaldinventur (2012) mit 218.000 Hektar in der Hauptbestockung rund zwei Prozent der gesamten Waldfläche ein, in der Jungbestockung ist sie mit 40.000 Hektar zu einem ähnlichen Anteil vertreten.[18] Die größten Douglasienwaldflächen finden sich mit 52.000 Hektar (8,4 Prozent der Landeswaldfläche) in Rheinland-Pfalz und mit 44.000 Hektar (3,3 Prozent der Landeswaldfläche) in Baden-Württemberg. Zwischen 2002 und 2012 hat die Douglasienfläche in den deutschen Wäldern um 35.000 Hektar zugenommen. Der durchschnittliche Zuwachs der Douglasie beträgt in Deutschland 18,9 Vorratsfestmeter pro Hektar und Jahr.[19] Im Jahr 1900 wurde im Schwarzwald eine Douglasie gepflanzt, die derzeit mit 66 Meter Wuchshöhe der höchste Baum Deutschlands ist. Diese Douglasie wird „Waldtraut“ genannt.
Die Douglasie ist in der Schweiz nur wenig verbreitet. Ihr Bestand beträgt weniger als 0,2 % aller Bäume. Am meisten vertreten ist sie mit ca. 0,6 % im Schweizer Mittelland. Ab den 1850er Jahren wurden Versuche unternommen, die Douglasie auch in der Schweiz anzubauen und forstwirtschaftlich zu nutzen.[20] Die größte Population von Douglasien findet sich in der Schweiz in der Gemeinde Lohn-Ammannsegg im Kanton Solothurn.[21] Um 1886 brachte der damalige Lohner Förster und Kantonsoberförster Rudolf Stuber Douglasiensamen von Amerika in die Schweiz, zog die Sämlinge auf um sie schließlich 1891 in den „Lohner Wald“ auszupflanzen.[22]
Die Gattung der Douglasien (Pseudotsuga) umfasst nur vier rezente Arten, von denen zwei in begrenzten Verbreitungsgebieten in Ostasien und zwei im westlichen Nordamerika vorkommen. In Europa war die Gattung im Tertiär vertreten. Sichere Funde liegen aus dem Oligozän (Rupelium) (Inntal, Österreich)[23] und dem Miozän (Oberlausitz, Deutschland)[24] vor, weitere Funde betreffen fossile Pollen und Hölzer. Besonders die älteren Funde sind in der taxonomischen Zuordnung sehr unsicher.[25]
Die fossilen Arten ähnelten eher den rezenten asiatischen Pseudotsuga-Arten. Für ein europäisches Douglasienvorkommen bis ins Eiszeitalter, wie es in einigen Publikationen unterstellt wird, gibt es keinerlei Hinweise.
Die Gewöhnliche Douglasie bevorzugt wintermilde Lagen der unteren Bergstufe.
Sie benötigt nur wenig frische, tiefgründige Böden bei mittleren Nährstoffansprüchen. Sie gedeiht am besten auf nährstoffreichen Böden, die jedoch nicht unbedingt kalkreich sein müssen. Sie sollten vor allem lehmig-humos und nicht zu steinig sein. Die Streuzersetzung verläuft mäßig langsam, das Kohlenstoff-Stickstoff-Verhältnis (C/N-Verhältnis) beträgt 77. Die Streu der Douglasie bewirkt, im Gegensatz zum Beispiel zur Fichtenstreu, keine Bodenversauerung.
Die Gewöhnliche Douglasie kommt in Nordamerika in Gesellschaften des pflanzensoziologischen Verbands Gaultherio-Pseudotsugion Knapp 57 vor.[26]
Die Gewöhnliche Douglasie (Pseudotsuga menziesii) wurde zuerst 1825 von Charles François Brisseau de Mirbel (1776–1854) als Abies menziesii Mirb. erstbeschrieben. Erst 1950 stellte sie der portugiesische Botaniker João Manuel António do Amaral Franco (1921–2009) unter dem heute gültigen Namen Pseudotsuga menziesii (Mirbel) Franco in die Gattung Pseudotsuga.
Die Douglasie (Pseudotsuga menziesii) wird in zwei Varietäten gegliedert:[27]
Das Holz der Douglasie ist vielfältig verwendbar. Es ist frisch leicht rötlich wie Lärchenholz und findet Verwendung als Furnierholz (Schälholz), Ausstattungsholz (Parkett, Möbel, Vertäfelung), Konstruktionsholz für mittlere Beanspruchung im Innen-, Erd- und Wasserbau, für Fenster, Türen und Spezialholz (Schiffsmasten, Rammpfähle, Schwellen, Fässer). Das Holz der Douglasie ist im Kern besser imprägnierbar als Fichtenholz und wird als das beste Holz zum Bau von Dachstühlen angesehen.
Douglasienholz ist eine der in Deutschland als Bauholz für tragende Konstruktionen zugelassenen Holzarten. Es verfügt über eine höhere natürliche Dauerhaftigkeit (Resistenz) als beispielsweise das häufig als Bauholz verwendete Fichtenholz. Das Kernholz wird nach DIN 68364 (1979) in Resistenzklasse 3 („mäßig dauerhaft“) eingestuft und kann daher ohne chemischen Holzschutz auch in Bereichen eingesetzt werden, wo eine gelegentliche Befeuchtung nicht ausgeschlossen ist (Gebrauchsklasse 2). Es hat eine äußerst geringe Wärmeleitzahl von 0,151 W/(m·K)[29].
Nach dem Zweiten Weltkrieg wurde die Douglasie in Deutschland zur schnellen Holzgewinnung in Reinbeständen angebaut, z. B. auf den kühlen und feuchten Hochflächen des Rheinischen Schiefergebirges. Auch wegen des Rückgangs von Monokulturen im Forst sind heute nur noch Restbestände vorhanden. Vor dem Hintergrund des sich abzeichnenden Klimawandels und des damit einhergehenden Niederschlagrückgangs könnte die forstwirtschaftliche Nutzung der relativ trockenresistenten Douglasie in Deutschland allerdings wieder an Bedeutung gewinnen.[30]
Das Harz ist als Oregonbalsam bekannt.[31]
Es gab Versuche, aus der Rinde Wachs zu gewinnen.[32][33][34]
Als Weihnachtsbaum wird auch die Douglasie wegen ihrer Haltbarkeit verwendet, wegen der zarten Zweige ist sie allerdings für allzu schweren Behang nicht geeignet.
Die Douglasie wurde in Deutschland vom Bundesamt für Naturschutz (BfN) als invasiver Neophyt eingestuft: Im Jahr 2013 wurde sie vom BfN auf die Schwarze Liste invasiver Arten aufgenommen. Auf vielen Bodentypen, insbesondere auf trockenen und sauren Böden, sei die Douglasie dominant und verdränge heimische Arten. Nur auf feuchten Böden stelle sie kein Problem dar. Laut BfN sollen Anpflanzungen mindestens im Umkreis von 300 Metern von gefährdeten Lebensraumtypen, wie z. B. Silikatfelsen, unterbleiben und Altbäume möglichst sofort bzw. Jungwuchs sukzessive entfernt werden.[35] In Österreich wird die Art als potenziell invasiv eingestuft. In der Schweiz wird empfohlen, Douglasien im Umkreis von mehreren Hundert Metern um geschützte Biotope nicht anzubauen.[36] Im Gegensatz zu Deutschland wird die Douglasie in der Schweiz aber nicht auf der Schwarzen Liste geführt (Stand 2014).[37][38] Diese negativen naturschutzfachlichen Bewertungen werden von einigen deutschen Forstwissenschaftlern bezweifelt, die der Douglasie in Mitteleuropa aufgrund ihrer Verjüngungsökologie und der Kontrollierbarkeit ihrer Ausbreitung nur ein geringes Potenzial zur Verdrängung einheimischer Arten zuschreiben.[39][40] Bislang konnten etwa in Bayern grundsätzlich weder Gefährdungen für die Biodiversität noch eine invasive Ausbreitung festgestellt werden. Lediglich auf einzelnen Sonderstandorten (beispielsweise lichte, warme Blockhalden) kann sie die natürlich dort vorkommenden Lebensgemeinschaften verändern.[41]
Der höchste Baum Deutschlands steht im Arboretum Freiburg-Günterstal.[42] Diese über 100 Jahre alte Douglasie Waldtraut vom Mühlwald im Stadtwald von Freiburg im Breisgau im Stadtteil Günterstal ist (Stand April 2019) 67,1 m hoch und damit höher als die Douglasie im Eberbacher Stadtwald, die vorher als höchster Baum Deutschlands galt (Stand 2017: 63,3 m).[43]
Die Douglasie ist Staatsbaum des US-Bundesstaates Oregon.
2011 wurde eine umfangreiche forstwissenschaftliche Studie (Albrecht u. a., 2011) publiziert, die belegt, dass entgegen bislang oft vorgebrachten Thesen Douglasien in Baden-Württemberg ein genauso hohes Windwurfrisiko aufweisen wie Fichten. Hierzu ein Zitat aus den Schlussfolgerungen: „Nach der Berücksichtigung von Bestandesdimension, Standorteigenschaften und waldbaulichen Eingriffen zeigt sich, dass das Sturmrisiko von Douglasie auf den untersuchten langfristigen waldwachstumskundlichen Versuchsflächen ähnlich hoch einzustufen ist wie das der Fichte. Waldbauliche Systeme für Douglasie in Mitteleuropa sollten vor dem Hintergrund eines allgemein hohen Sturmrisikopotentials revidiert werden.“[44]
In Medebach-Glindfeld stehen die sogenannten „Himmelssäulen“. 38 Douglasien in Reihe gepflanzt mit einer Höhe von ca. 61 Metern.[45][46]
Die Gewöhnliche Douglasie (Pseudotsuga menziesii), oft einfach nur Douglasie oder umgangssprachlich auch Douglastanne, Douglasfichte, Douglaskiefer bzw. nach der Herkunft Oregon pine genannt, ist eine Pflanzenart aus der Gattung der Douglasien (Pseudotsuga). Sie ist ein in Nordamerika heimisches und in Europa forstlich angebautes, fremdländisches Nadelgehölz.
L'avet de Douglas o pin d'Oregon (Pseudotsuga menziesii) es una espècia de conifèr de la familha Pinaceae, originària de la còsta oèst de l'America del Nòrd ont prosperan dempuèi Califòrnia fins a la Colómbia Britanica, en Canadà[1]. En America es nomenat Douglas fir. Aquel resinós foguèt introduit en Euròpa tre 1827 per lo botanista escossés David Douglas.
Arbre de creissença rapida es una de las principalas esséncias utilizadas per lo reboscatge. Acceptant des condicions de clima puslèu fredas e asagadas, s'es plan adaptat en Euròpa, en Grand Bretanha[1], en Ardenas bèlgas, Vòges e en Occitània, dins lo Massís Central, Auvèrnhe, Lemosin .
L'avet de Douglas ten de bonas qualitats tecnicas : servís en fustatge e per la decoracion interiora[2] coma per la construccion exteriora[3].
L'avet de Douglas o pin d'Oregon (Pseudotsuga menziesii) es una espècia de conifèr de la familha Pinaceae, originària de la còsta oèst de l'America del Nòrd ont prosperan dempuèi Califòrnia fins a la Colómbia Britanica, en Canadà. En America es nomenat Douglas fir. Aquel resinós foguèt introduit en Euròpa tre 1827 per lo botanista escossés David Douglas.
Arbre de creissença rapida es una de las principalas esséncias utilizadas per lo reboscatge. Acceptant des condicions de clima puslèu fredas e asagadas, s'es plan adaptat en Euròpa, en Grand Bretanha, en Ardenas bèlgas, Vòges e en Occitània, dins lo Massís Central, Auvèrnhe, Lemosin .
L'avet de Douglas ten de bonas qualitats tecnicas : servís en fustatge e per la decoracion interiora coma per la construccion exteriora.
தாவரவியல் பெயர்:சிடோட்சுகா மென்சிசீ Pseudotsuga menziesil
குடும்பம்:பைனேசியீ
இதரப் பெயர்:டோக்லாஸ் பிர் (Douglas Fir)
மிகவும் உயரமாக வளரும் மரங்களில் இதுவும் ஒன்று. இது 330 அடி (100 மீ) உயரம் வளரக்கூடியது. மிகவும் பசுமையாக இருக்கும.; இம்மரம் உருளையாக இருக்கும். மரத்தின் பட்டை முதலில் சாம்பல் நிறத்திலும், பிறகு சிகப்பு நிறமாக மாறும். இம்மரம் மிகவும் வேகமாக வளரும் மரம். மிகவும் கடினமானதும், உறுதியானதும் ஆகும். கூம்புகள் தொங்கிக் கொண்டு இருக்கும். செதிலுக்கு இடையில் ஆண் பூக்களும் பெண் பூக்களும் உள்ளன. ஆண் பூக்கள் ஊதா நிறத்திலிருந்து மஞ்சள் நிறத்திலும், பெண் பூ ஊதா சிவப்பிலிருந்து பச்சையாகவும் இருக்கும்.
இவற்றை காடுகளின் ராஜா எனவும் அழைப்பார்கள். 417 அடி உயரம் கொண்ட ஒரு மரம் 1895 ஆண்டு வெட்டியுள்ளார்கள். இம்மரங்களை அழகுக்காகவும் வளர்க்கிறார்கள். மேலும் இதை இரயில் தண்டவாளங்களுக்கும் பயன்படுத்துகிறார்கள்.
இம்மரம் வட அமெரிக்காவில் கனடா முதல் மெக்சிகோ வரை காணப்படுகிறது.
| 1 || சிறியதும் - பெரியதும் [1] || அறிவியல் வெளியீடு || ஜூன் 2001
The Douglas fir (Pseudotsuga menziesii)[3] is an evergreen conifer species in the pine family, Pinaceae. It is native to western North America and is also known as Douglas-fir,[4] Douglas spruce,[5] Oregon pine,[6] and Columbian pine.[7] There are three varieties: coast Douglas-fir (P. menziesii var. menziesii), Rocky Mountain Douglas-fir (P. menziesii var. glauca) and Mexican Douglas-fir (P. menziesii var. lindleyana).[8]
Despite its common names, it is not a true fir (genus Abies), spruce (genus Picea), or pine (genus Pinus). It is also not a hemlock; the genus name Pseudotsuga means "false hemlock".
Douglas-firs are medium-size to extremely large evergreen trees, 20–100 metres (70–330 feet) tall (although only Pseudotsuga menziesii var. menziesii, common name coast Douglas-firs, reach heights near 100 m)[9] and commonly reach 2.4 m (8 ft) in diameter,[10] although trees with diameters of almost 5 metres (16 feet) exist.[11] The largest coast Douglas-firs regularly live over 500 years, with the oldest specimens living for over 1,300 years.[12] Rocky Mountain Douglas-firs, found further to the east,[13] are less long-lived, usually not exceeding 400 years in age.[14]
There are records of former coast Douglas-firs exceeding 120 metres (390 feet)[15][16] in height, which if alive today would make it the tallest tree species on Earth. Some particular specimens that exceeded 400 feet tall were the Lynn Valley Tree and the Nooksack Giant.
The leaves are flat, soft, linear needles 2–4 centimetres (3⁄4–1+1⁄2 in) long, generally resembling those of the firs, occurring singly rather than in fascicles; they completely encircle the branches, which can be useful in recognizing the species. As the trees grow taller in denser forest, they lose their lower branches, such that the foliage may start as high as 34 m (110 ft) off the ground.[17] Douglas-firs in environments with more light may have branches much closer to the ground.
The bark on young trees is thin, smooth, grey, and contains numerous resin blisters. On mature trees, usually exceeding 80 years, it is very thick and corky, growing up to 36 cm (14 in) thick with distinctive, deep vertical fissures caused by growth. Layers of darker brown bark are interspersed with layers of lighter colored, corky material.[18] This thickness makes the Douglas-fir perhaps the most fire-resistant tree native to the Pacific Northwest.[19]
The female cones are pendulous, with persistent scales, unlike those of true firs. They have distinctive long, trifid (three-pointed) bracts which protrude prominently above each scale and are said to resemble the back half of a mouse, with two feet and a tail.[20] The cones are tan when mature, measuring 6–10 cm (2+1⁄2–4 in) long for coastal Douglas-firs and a couple of centimetres shorter inland.[13]
The massive mega-genome of Douglas fir was sequenced in 2017 by the large PineRefSeq consortium, revealing a specialized photosynthetic apparatus in the light-harvesting complex genes.[21]
Mature individual in the Wenatchee Mountains
Young female cone
Mature female cone
The common name honors David Douglas, a Scottish botanist and collector who first reported the extraordinary nature and potential of the species. The common name is misleading since it is not a true fir, i.e., not a member of the genus Abies. For this reason, the name is often written as Douglas-fir (a name also used for the genus Pseudotsuga as a whole).[22][13]
The specific epithet menziesii is after Archibald Menzies, a Scottish physician and rival naturalist to David Douglas. Menzies first documented the tree on Vancouver Island in 1791. Colloquially, the species is also known simply as Doug fir[7] or Douglas pine[7] (although the latter common name may also refer to Pinus douglasiana).[23] Other names for this tree have included Oregon pine,[6] British Columbian pine,[7] Puget Sound pine,[7] Douglas spruce,[7] false hemlock,[6] red fir,[6] or red pine[6] (although again red pine may refer to a different tree species, Pinus resinosa, and red fir may refer to Abies magnifica).[24]
One Coast Salish name for the tree, used in the Halkomelem language, is lá:yelhp.[25] In the Lushootseed language, the tree is called čəbidac.[26]
Pseudotsuga menziesii var. menziesii, the coast Douglas-fir, grows in the coastal regions from west-central British Columbia southward to central California. In Oregon and Washington, its range is continuous from the eastern edge of the Cascades west to the Pacific Coast Ranges and Pacific Ocean. In California, it is found in the Klamath and California Coast Ranges as far south as the Santa Lucia Range, with a small stand as far south as the Purisima Hills in Santa Barbara County.[27][28] One of the last remaining old growth stands of conifers is in the Mattole Watershed, and is under threat of logging.[29][30] In the Sierra Nevada, it ranges as far south as the Yosemite region. It occurs from sea level along the coast to elevations of 1,500 m (4,900 ft) or higher, and inland in some cases up to 2,100 m (6,900 ft).[13]
Another variety exists further inland, Pseudotsuga menziesii var. glauca, the Rocky Mountain Douglas-fir or interior Douglas-fir. Interior Douglas-fir intergrades with coast Douglas-fir in the Cascades of northern Washington and southern British Columbia, and from there ranges northward to central British Columbia and southeastward to the Mexican border, becoming increasingly disjunct as latitude decreases and altitude increases. Mexican Douglas-fir (P. lindleyana), which ranges as far south as Oaxaca, is often considered a variety of P. menziesii.
Fossils (wood, pollen) of Pseudotsuga are recorded from the Miocene and Pliocene of Europe (Siebengebirge, Gleiwitz, Austria).[31]
It is also naturalised throughout Europe,[32] Argentina and Chile (called Pino Oregón). In New Zealand it is considered to be an invasive species, called a wilding conifer, and is subject to control measures. But is also one of the most common lumber trees used in forestry alongside Radiata pine with large plantations throughout the country. The species was introduced in the 1900s for its wood.[33][34]
Douglas-fir prefers acidic or neutral soils.[35] However, it exhibits considerable morphological plasticity, and on drier sites P. menziesii var. menziesii will generate deeper taproots. Pseudotsuga menziesii var. glauca exhibits even greater plasticity, occurring in stands of interior temperate rainforest in British Columbia, as well as at the edge of semi-arid sagebrush steppe throughout much of its range, where it generates even deeper taproots still.
The coast Douglas-fir variety is the dominant tree west of the Cascade Mountains in the Pacific Northwest. It occurs in nearly all forest types and competes well on most parent materials, aspects, and slopes. Adapted to a more moist, mild climate than the interior subspecies, it grows larger and faster than Rocky Mountain Douglas-fir. Associated trees include western hemlock, Sitka spruce, sugar pine, western white pine, ponderosa pine, grand fir, coast redwood, western redcedar, California incense-cedar, Lawson's cypress, tanoak, bigleaf maple and several others. Pure stands are also common, particularly north of the Umpqua River in Oregon. It is most dominant in areas with a more frequent fire regime that suppresses less fire-resistant conifers.[18]
Douglas-fir seeds are an extremely important food source for small mammals such as moles, shrews, and chipmunks, which consume an estimated 65% of each annual seed crop. The Douglas squirrel harvests and hoards great quantities of Douglas-fir cones, and also consumes mature pollen cones, the inner bark, terminal shoots, and developing young needles.[12]
Mature or "old-growth" Douglas-fir forest is the primary habitat of the red tree vole (Arborimus longicaudus) and the spotted owl (Strix occidentalis). Home range requirements for breeding pairs of spotted owls are at least 400 hectares (4.0 km2; 990 acres) of old growth. Red tree voles may also be found in immature forests if Douglas-fir is a significant component. The red vole nests almost exclusively in the foliage of the trees, typically 2–50 metres (5–165 ft) above the ground, and its diet consists chiefly of Douglas-fir needles.[12]
Douglas-fir needles are generally poor browse for ungulates, although in the winter when other food sources are lacking it can become important, and black-tailed deer browse new seedlings and saplings in spring and summer. The spring diet of the blue grouse features Douglas-fir needles prominently.[12]
The leaves are also used by the woolly conifer aphid Adelges cooleyi; this 0.5 mm-long sap-sucking insect is conspicuous on the undersides of the leaves by the small white "fluff spots" of protective wax that it produces. It is often present in large numbers, and can cause the foliage to turn yellowish from the damage it causes. Exceptionally, trees may be partially defoliated by it, but the damage is rarely this severe. Among Lepidoptera, apart from some that feed on Pseudotsuga in general, the gelechiid moths Chionodes abella and C. periculella as well as the cone scale-eating tortrix moth Cydia illutana have been recorded specifically on P. menziesii.
The inner bark is the primary winter food for the North American porcupine.[12]
Poriol is a flavanone, a type of flavonoid, produced by P. menziesii in reaction to infection by Poria weirii.[36]
A parasitic plant which uses P. menziesii is the Douglas-fir dwarf mistletoe (Arceuthobium douglasii). Epiphytes such as crustose lichens and mosses are common sights on Douglas-firs.[18] As it is only moderately shade tolerant,[13] undisturbed Douglas-fir stands in humid areas will eventually give way to later successional, more shade-tolerant associates such as the western redcedar and western hemlock—though this process may take a thousand years or more.[12] It is more shade tolerant than some associated fire-dependent species, such as western larch and ponderosa pine, and often replaces these species further inland.[13]
Fungal diseases such as laminated root rot and shoestring root-rot can cause significant damage, and in plantation settings dominated by Douglas-fir monocultures may cause extreme damage to vast swathes of trees.[12] Interplanting with resistant or nonhost species such as western redcedar and beaked hazelnut[37] can reduce this risk. Other threats to Douglas-fir include red ring rot and the Douglas-fir beetle.[12]
Many different Native American groups used the bark, resin, and pine needles to make herbal treatments for various diseases.[38] British Columbia's Bella Coola tribe mixed the resin with dogfish oil for many medicinal applications.[13] Some tribes used the foliage as a hygienic freshener in sweat baths, and the leaves were used as a coffee substitute.[13] Native Hawaiians built waʻa kaulua (double-hulled canoes) from coast Douglas-fir logs that had drifted ashore.[39] The wood has historically been favored as firewood, especially from the coastal variety.[13] In addition early settlers used Douglas fir for all forms of building construction, including floors, beams, and fine carving. Even today much of the Northwest chain saw art is completed on Douglas fir logs. The structures built from fir have lasted 150 years and more.
The species is extensively used in forestry management as a plantation tree for softwood timber. Douglas-fir is one of the world's best timber-producing species and yields more timber than any other species in North America, making the forestlands of western Oregon, Washington, and British Columbia the most productive on the continent. In 2011, Douglas-fir represented 34.2% of US lumber exports, to a total of 1.053 billion board-feet.[40][12] Douglas fir timber is used for timber frame construction and timber trusses using traditional joinery, veneer, and flooring due to its strength, hardness and durability.[41] As of 2012, the only wooden ships still currently in use by the U.S. Navy are Avenger-class minesweepers, made of Douglas-fir.[42]
Douglas fir sees wide use in heavy timber structures, as its wood is strong, available in a number of specifications including kiln dried and grade stamped, and can be supplied in very long lengths to 60 feet. West coast mills are sophisticated in their processing of timbers, making lead times predictable and availability reliable. Paints adhere well to Douglas fir. Stains perform well on Douglas fir timbers with the mild caution that the natural color of this species varies and care must be taken to ensure uniformity of color. Pitch pockets that may ooze resin can be present in timbers that have not been kiln dried. Because of the timber sizes available, stamped timber grading, and relatively short lead times, Douglas fir sees wide use in both public and residential projects.
The species has ornamental value in large parks and gardens.[43] It has been commonly used as a Christmas tree since the 1920s, and the trees are typically grown on plantations.[44]
The buds have been used to flavor eau de vie, a clear, colorless fruit brandy.[45] Douglas-fir pine leaves can be used to make pine needle tea.[46] They possess a tangy citrus flavor and may serve in some recipes as a wild substitute for rosemary.[47]
The Douglas fir (Pseudotsuga menziesii) is an evergreen conifer species in the pine family, Pinaceae. It is native to western North America and is also known as Douglas-fir, Douglas spruce, Oregon pine, and Columbian pine. There are three varieties: coast Douglas-fir (P. menziesii var. menziesii), Rocky Mountain Douglas-fir (P. menziesii var. glauca) and Mexican Douglas-fir (P. menziesii var. lindleyana).
Despite its common names, it is not a true fir (genus Abies), spruce (genus Picea), or pine (genus Pinus). It is also not a hemlock; the genus name Pseudotsuga means "false hemlock".
La Menzies-pseŭdocugo aŭ pseŭdocugo (Pseudotsuga menziesii), estas specio el la familio de pinacoj, hejma en okcidenta Nordameriko. Ĝia vario Pseudotsuga menziesii var. menziesii, ankaŭ konata kiel marborda duglaso vegetas en la marbordaj regionoj, ekde okcident-centra Brita Kolumbio, Kanado suden ĝis centra Kalifornio, Usono. En Oregono kaj Vaŝingtonio ĝia arealo estas kontinua ekde la kaskad-montara kresto okcidente ĝis Pacifikaj Marbordaj Montaroj kaj Pacifika Oceano. En Kalifornio, ĝi troviĝas en Klamat-Montaro kaj Kaliforniaj Marbordaj Montaroj tiel fore sude kiel Montaroj Santa Lucia kun arbarero tiel fore sude kiel Purisima-Montetoj, Kantono Santa Barbara [2]. En Sierra Nevada ĝi etendiĝas tiel fore suden kiel la regiono de Valo Yosemite. Ĝi vegetas ekde apud marnivelo laŭlonge de la marbordo ĝis altitudo de 1 800 metroj en la kaliforniaj montaroj. Pli fore internlande, marborda duglaso estas anstataŭita de la alia vario, glaŭka duglaso (P. menziesii var. glauca). Internlanda duglaso miksiĝas kun marborda en Kaskada Montaro de norda Vaŝingtonio kaj suda Brita Kolumbio, kaj ekde tie ĉi etendiĝas norden ĝis centra Brita Kolumbio kaj suden ĝis centra Meksiko, estiĝante pli dise distribuita kun malplialtiĝanta latitudo kaj kun altiĝantaj altitudaj limitoj.
La nomo de tiu nearktisa specio, menziesii, devenas de Archibald Menzies, skota kuracisto kaj rivala naturalisto de David Douglas. Menzies unue priskribis la arbon en Vankuvera Insulo en 1791.
Marborda duglaso estas la dua plej granda konifero en la mondo (post sekvojo). Marbordaj duglasoj kun altecoj de 60-75 metroj aŭ pli kaj diametroj de 1,5- 2 metroj estas komunaj en praarbareroj, kaj maksimumaj altecoj de 100 -120 metroj kaj diametroj ĝis 4,5- 6 metroj estis registritaj. La plej granda vivanta specimeno estas "Doerner-Duglaso", (antaŭe konata kiel Brummit-Duglaso), 99,4 metrojn de alteco, je East Fork Brummit Creek en Kos-Kantono (Oregono), la plej dika estas "Kvits-Duglaso", 4,85 metrojn de diametro en Kvits-Valo (Olimpia Nacia Parko, Vaŝingtonio). Ĝi komune vivas pli ol 500 jarojn kaj okaze pli ol 1 000 jarojn [3].
La arboŝelo de junaj arboj estas maldika, glata, griza, kaj enhavas multajn rezinajn vezikojn. Ĉe maturaj arboj, ĝi dikas 10–30 centimetrojn kaj estas korkeca. La ŝosoj estas brunaj ĝis oliv-verdaj, estiĝante griz-brunaj kune kun la aĝo, glataj, kvankam ne tiel glataj kiel tiuj de abioj, kaj fine harkovritaj kun mallongaj malhelaj haroj. La burĝonoj havas tre karakterizan mallarĝ-konusan formon, longas 4–8 mm, kun red-brunaj burĝonaj skvamoj. La folioj estas spirale aranĝitaj sed iomete turnigitaj je la bazo por troviĝi platigitaj je ambaŭ flankoj de la ŝoso, pinglecaj, 2 - 3,5 centimetrojn longaj, verdaj supre senstomaj kaj kun du blankecaj stomaj bendoj malsupre. Kontraste kun Glaŭka duglaso, la foliaro de Marborda duglaso havas notindan frukt-rezinan aromon, precipe kiam oni ĉifas ĝin.
La maturaj femalaj strobiloj estas malsuprenpendantaj, 5 - 11 centimetrojn longaj, 2–3 centimetrajn larĝaj kiam fermitaj, malfermiĝante ĝis larĝecon de 4 centimetroj. Ili printempe estiĝas, unue verdaj, maturiĝante oranĝ-brunaj aŭtune 6–7 monatoj pli malfrue. La semoj estas 5–6 milimetrojn longaj kaj 3–4 milimetrojn larĝaj, kun flugilo de 12–15 milimetroj. La masklaj strobiloj longas 2–3 centimetrojn, printempe dissemante flavan polenon.
En arbaraj cirkonstancoj, maljunaj individuoj tipe havas mallarĝan, cilindran arbokronon komencante 20-40 metrojn super la senbranĉa trunko. Forbranĉiĝo [4] ĝenerale estas malrapida kaj arboj longtempe konservas siajn pli subajn branĉojn. Junaj arboj en izola pozicio [5] tipe havas branĉojn ĝis apud la grundonivelo. Ofte oni bezonas 70–80 jarojn por obteni trunkan senbranĉecon de 5 metroj kaj 100 jarojn por 10 metroj.
Perceptebla semo-produktado ekas je 20–30 jaroj ĉe duonarbara marborda duglaso. La semo-produktado ne estas regula; tra periodo de 5-7 jaroj, arbareroj kutime liveras unun abundan rikolton, kelkajn malabundajn, kaj unun rikolto-foreston. Eĉ dum abundaj semrikoltaj jaroj, nur proksimume 25 pocentoj de arboj en densaj arbareroj produktas percepteblan strobilan kvanton. Ĉiu strobilo enhavas ĉirkaŭ 25 ĝis 50 semojn. Semodimensio varias; la averaĝa nombro de purigitaj semoj varias inter 70-88/g. Semoj el la norda parto de la marbord-duglasa arealo emas esti pli grandaj ol semoj el la sudo.
La radika vivareo de marborda duglaso ne estas profunda, kun radikoj emante esti pli malprofundaj ol tiuj de sam-aĝaj ponderosa-pino (Pinus ponderosa), sukerpino (Pinus lambertiana), aŭ kalifornia kalocedro (Calocedrus decurrens), kvankam pli profunda ol tiu de Sitka-piceo (Picea sitchensis). Iuj radikoj estas komune trovitaj apud la organikaj grundotavoloj aŭ apud la minerala grundosurfaco. Tamen, duglaso havas konsiderindan morfologian fleksiĝemon, kaj en pli sekaj ejoj Marborda duglaso naskas pli profundajn pivotradikojn. Glaŭka duglaso eĉ montras pli grandan fleksiĝemon, okazante en arbareroj de landinternaj mezvarmaj pluvarbaroj en Brita Kolumbio, same kiel je la rando de duonaridaj arbustaraj stepoj tra multo de sia arealo, kie ĝi estigas pli profundajn pivotradikoj ol kapablas Marborda duglaso.
Duglasaj sekaj arboj abundas en arbaroj kiuj estas pli maljunaj ol 100–150 jarojn kaj provizas per nestaj kavaĵoj por multaj arbarbirdoj. Matura aŭ praarbara duglasaro estas primara biotopo por Arborimus longicaudus (ronĝuloj) kaj por Strix occidentalis (strigedoj). Habitato de kovanta paro de okcidentaj strigoj devas ampleksi almenaŭ 400 hektarojn da duglasa praarbaro. Arborimus longicaudus ankaŭ povas esti trovata en nematuraj arbaroj se duglaso estas sufiĉa komponanto. Tiu besto nestas preskaŭ ekskluzive en la pinglaro de duglasaj arboj. La nestoj situas 2 – 50 metrojn super la grundo. La besto ĉefe manĝas duglaspinglojn, kelkfoje ankaŭ la parazitan planton Arceuthobium douglasii.
Ĝiaj arbidoj kaj semplantoj ne estas preferata nutraĵo de Odocoileus hemionus columbianus (cervedoj) kaj de kanada cervo (Cervus canadensis), sed povas esti vintre grava nutraĵa resurso por tiuj bestoj kiam aliaj preferataj nutraĵoj mankas. En multaj areoj, marbord-duglasaj pingloj estas la ĉefa printempa nutraĵo de blua lagopo (Dendragapus obscurus). Vintre Erithizontidae (ronĝuloj) primare manĝas la internan arboŝelon de junaj koniferoj, inter kiuj ili preferas duglason.
La folioj ankaŭ estas uzataj de Adelges cooleyi (hemipteroj); tiu 0,5 mm longa sevo-suĉanta insekto estas okulfrapa je la subflankoj de la foliaro ĉe la etaj blankaj "lanugaj punktoj" de protektanta vakso kiun ĝi produktas. La insekto ofte grandnombre ĉeestas, kaj povas kaŭzi la flavecan folian kolorŝanĝiĝon pro la damaĝo kiun ĝi alportas. Eksterordinare, la arboj povas esti parte senfoliigitaj de ĝi, sed malofte la damaĝo estas tiel granda. Inter la lepidopteroj, krom ke iuj nutriĝas kun ĉiuj pseŭdocugoj, Chionodes abella kaj C. periculella ( Gelechiidae ) kune kun la strobiloskavamo-manĝanta Cydia illutana (Tortricidae) estas specife registritaj ĉe P. menziesii.
Semoj de Menzies-pseŭdocugo estas ekstreme grava nutraĵo por etaj mamuloj. Musoj, arvikolenoj, sorikoj, kaj tamioj konsumis taksitan 65 pocentoj de duglas-semorikolta dissemado en okcidenta Oregono. La duglasa tamasciuro (Tamiasciurus douglasii) rikoltas kaj kaŝas grandajn kvantojn de duglas-strobiloj por pli malfrua uzado. Ĝi ankaŭ manĝas maturajn polenajn strobilojn, disvolviĝantan internan arboŝelon, terminalajn ŝosojn, kaj molajn junajn pinglojn. La semoj ankaŭ gravas por pluraj semo-manĝantaj birdoj. Tiuj ĉi ĉefe inkluzivas amerikanajn emberizedojn; vintroemberizon (Junco hyemalis), kantopaseron (Melospiza melodia), orkronan emberizon (Zonotrichia atricapilla) kaj blankakronan emberizon (Z. leucophrys); kaj fringedojn; pinkardelon (Carduelis pinus), purpuran karpodakon (Carpodacus purpureus), kaj malgrandan krucbekulon (Loxia curvirostra neogaea) kiu estas unike adaptita por nutriĝi kun menzies-pseŭdocugaj semoj.
Marborda duglaso estas la superreganta arbo okcidente de Kaskada Montaro en pacific-nordokcidenta regiono, trovigiĝante en preskaŭ ĉiuj arbaraj tipoj; ĝi prosperas sur plimulto de la grundoj kaj deklivoj. Adaptita al humida, malsevera klimato, ĝi kreskas pli granda kaj pli rapida ol Glaŭka duglaso. Asociataj arbospecioj inkluzivas okcidentan cugon (Tsuga heterophylla), Sitka-piceon (Picea sitchensis), sukerpinon (Pinus lambertiana), arĝentan pinon (Pinus monticola), ponderosa-pinon (Pinus ponderosa), gigantan abion (Abies grandis), sekvojon, gigantan tujon (Thuja plicata), kalifornian kalocedron (Calocedrus decurrens), Laŭson-kameciparison (Chamaecyparis lawsoniana), densifloran litokarpon (Lithocarpus densiflorus), grandfolian aceron (Acer macrophyllum) kaj plurajn aliajn. Unuspeciaj arbareroj ankaŭ estas komunaj, precipe norde de Umpkva-Rivero en Oregono.
Akompanantaj arbustoj en la centra kaj norda parto de la Menzies-pseŭdocugara arealo inkluzivas vitan aceron (Acer circinatum), Gaultheria shallon (erikacoj), grandfolian rododendron (Rhododendron macrophyllum), oregonan mahonion (Mahonia aquifolium), etfolian vakcinion (Vaccinium parvifolium), kaj vidindan rubuson (Rubus spectabilis). En la pli seka, suda parto de ĝia arealo akompanantaj arbustoj aŭ arbedoj inkluzivas kalifornian korilon (Corylus cornuta var. californica), Holodiscus discolor (rozacoj), rampantan simforikarpon (Symphoricarpos mollis , kaprifoliacoj), Toxicodendron diversilobum (anakardiacoj), ceanoton (Ceanothus spp.), kaj Arctospaphylos spp. (erikacoj). En humidaj marbordaj arbaroj, preskaŭ ĉiu surfaco de praarbara Marborda duglaso estas kovrata de epifitaj muskoj kaj likenoj.
La ombro-netoleremo de la Menzies-pseŭdocugo ludas gravan rolon en la arbara sukcesio de malaltaĵ-praarbaraj pluvarbaroj de la pacifik-nordokcidenta regiono. Dum la maturaj arbareroj de malaltaĵa praarbara pluvarbaro entenas multajn sem-plantojn de la okcidenta cugo (Tsuga heterophylla), kaj iujn sem-plantojn de la giganta tujo (Thuja plicata), duglas-superregataj arbaroj ĝenerale ne enhavas duglasajn sem-plantojn. La ŝajna kontraŭdiro okazas ĉar Menzies-pseŭdocugoj ne toleras profundan ombron kaj malofte longedaŭre postvivas ene de ombrigita suba etaĝo. Kiam arbo mortas en praarbaro, la kanopeo malfermiĝas kaj sunradiado estiĝas disponebla kiel energia fonto por nova kreskado. La ombro-toleremaj okcident-cugaj sem-plantoj kiuj estiĝis sub la kanopeo havas antaŭecon kompare kun aliaj sem-plantoj. Tiu konkurada avantaĝo permesas al Okcidenta cugo de rapide kreski en la sunlumo, dum aliaj sem-plantoj ankoraŭ luktas por leviĝi el la grundo. La branĉoj de la kreskantaj cugoj limigas la lumon por la pli etaj arboj kaj forte limigas la ŝancojn por la ombro-netoleremaj arboj, kiel Menzies-pseŭdocugo. En la iro de la jarcentoj, la okcidenta cugo tipe eksuperregas la kanopeon de praarbara malaltaĵa pluvarbaro.
La Menzies-pseŭdocugoj estas transiraj arboj en modera pluvarbaro, kaj posedas pli dikan arboŝelon kaj iome pli rapidan kreskadon ol plimulto de la klimaksaj arboj de la regiono, kiel la okcidenta cugo kaj la giganta tujo. Ofte tiu kvalito donas al la menzies-pseŭdocugoj konkuradan avantaĝon kiam la arbaro travivas ĉefan perturbon kiel fajron. Periode, partoj de la pacific-nordokcidenta malaltaĵa arbaro povas esti bruligitaj de incendio, povas esti eksplutataj, aŭ povas esti ventege faligitaj. Tiuj tipoj de perturboj permesas al Menzies-pseŭdocugo de regeneriĝi en senarbejoj, kaj ofte malpli intensaj incendioj postrestigas duglasojn je pli sekaj ejoj, dum malpli sekec- kaj fajro-rezistemaj specioj ne kapablas ekstariĝi.
Duglasa arbo estas unu el la mondo la plej konstruligno-produktanta kaj -rendimenta arbo kompare al ajna alia arbo en Nordameriko. La ligno estas uzata por laŭmezura ligno, traboj, stokado kaj lamenligno. Stokoj traktitaj de kreozoto estas celataj por ŝipostrukturoj. La ligno estas ankaŭ laborita por fervojoligoj, minotraboj, domoŝtipoj, fostoj kaj mastoj, bariloj, plankokovraĵoj, paperpasto kaj meblaro. Duglasa arbo estas uzata vaste en pejzaĝismo. Ĝi estas plantita kiel sola arbo aŭ en amasaj ŝirmiloj. Ĝi ankaŭ estas populara kristnaska arbo.
Tiu planto havas ornaman valoron kaj uzata kiel ornamplanto en grandaj parkoj kaj ĝardenoj[6].
For de sia indiĝena areo, ĝi ankaŭ estas vaste uzata en mastrumata arbaro kiel planteja arbo por konstruligno en Eŭropo, Nov-Zelando, Ĉilio kaj alilandoj. Ĝi ankaŭ ennaturiĝas en Eŭropo[7], Argentino kaj Ĉilio (nomita Pino Oregón), kaj en Nov-Zelando foje disvastiĝas tro kaj iĝas invada specio (nomita Wilding conifer, sovaĝa konifero), necesigante striktan regadon.
La burĝonoj uziĝis por aromigi tian klaran, senkoloran, fruktan brandon nomitan Eau de vie (esperante: Akvo de vivo)[8].
Denaskaj havajanoj konstruis polineziajn kanuojn nomitajn wa' kaulua el trunkoj de marborda duglaso, kiuj drivis marborde[9].
Matura arbaro; Hood-monta Nacia Arbaro
Juna arbaro; Anakortes-komunuma Arbaro
Aŭtunaj strobilo kaj foliaro; Anakortes-kumunuma Arbaro
Burĝonoj kaj masklaj strobiloj; Sovaĝejo William O. Douglas
Plantejo Bicentennial Trails en Miĉigano.
Du-seman-aĝaj kotiledonoj en Getafe, (Hispanujo).
Juna arbo
Pseudotsuga menziesii (ligna specimeno) - Muzeo de Tuluzo
Pseudotsuga menziesii (strobiloj kaj semoj) - Muzeo de Tuluzo
La Menzies-pseŭdocugo aŭ pseŭdocugo (Pseudotsuga menziesii), estas specio el la familio de pinacoj, hejma en okcidenta Nordameriko. Ĝia vario Pseudotsuga menziesii var. menziesii, ankaŭ konata kiel marborda duglaso vegetas en la marbordaj regionoj, ekde okcident-centra Brita Kolumbio, Kanado suden ĝis centra Kalifornio, Usono. En Oregono kaj Vaŝingtonio ĝia arealo estas kontinua ekde la kaskad-montara kresto okcidente ĝis Pacifikaj Marbordaj Montaroj kaj Pacifika Oceano. En Kalifornio, ĝi troviĝas en Klamat-Montaro kaj Kaliforniaj Marbordaj Montaroj tiel fore sude kiel Montaroj Santa Lucia kun arbarero tiel fore sude kiel Purisima-Montetoj, Kantono Santa Barbara . En Sierra Nevada ĝi etendiĝas tiel fore suden kiel la regiono de Valo Yosemite. Ĝi vegetas ekde apud marnivelo laŭlonge de la marbordo ĝis altitudo de 1 800 metroj en la kaliforniaj montaroj. Pli fore internlande, marborda duglaso estas anstataŭita de la alia vario, glaŭka duglaso (P. menziesii var. glauca). Internlanda duglaso miksiĝas kun marborda en Kaskada Montaro de norda Vaŝingtonio kaj suda Brita Kolumbio, kaj ekde tie ĉi etendiĝas norden ĝis centra Brita Kolumbio kaj suden ĝis centra Meksiko, estiĝante pli dise distribuita kun malplialtiĝanta latitudo kaj kun altiĝantaj altitudaj limitoj.
La nomo de tiu nearktisa specio, menziesii, devenas de Archibald Menzies, skota kuracisto kaj rivala naturalisto de David Douglas. Menzies unue priskribis la arbon en Vankuvera Insulo en 1791.
Pseudotsuga menziesii, comúnmente llamado abeto de Douglas,[2] douglasia verde, falsa tsuga verde de las Rocosas, pino Oregón, pino de Oregón o Douglas de Oregón, es un árbol del género Pseudotsuga originario de Norteamérica.
Se distribuye desde la Columbia Británica, en el suroeste de Canadá hasta la zona central de California, en el suroeste de Estados Unidos. Se extiende desde cerca del nivel del mar a lo largo de la costa hasta los 1800 metros en Sierra Nevada.
El abeto de Douglas se ha utilizado en repoblaciones forestales en otros países principalmente de Europa y Sudamérica. En España se han ido plantando desde los años 1990 en el norte del país, destacando las plantaciones de Galicia, Guipúzcoa, Gerona y La Rioja.[3]
Esta conífera es la tercera más alta del mundo (después de la secuoya roja y la secoya gigante respectivamente). Los árboles de 60 a 75 metros, con diámetros de tronco de 1,5 a 2 m son corrientes en los bosques primarios, se han documentado alturas máximas de 100-120 m y más de 4,5 a 6 m de diámetro.[4] Puede vivir más de quinientos años y en ocasiones más de mil.
La corteza en ejemplares jóvenes es delgada, suave y gris, con numerosas ampollas resiníferas. En árboles maduros el grosor varía entre los 10 a 30 cm con textura acorchada y grietas más o menos profundas. Los brotes son de color marrón a verde oliváceo tornándose marrón grisáceo con la edad, suaves, aunque no tanto como en Abies y finamente pubescentes con vellosidad corta y oscura. Las yemas son peculiarmente cónicas y estrechas (4-8 mm de largo) con escamas de color marrón rojizo.
Las hojas están dispuestas en espiral, pero ligeramente retorcidas en la base para apoyarse achatadas sobre uno de los lados del brote, son aciculadas entre 2-3,5 cm de largo con el haz color verde sin estomas y con dos bandas de estomas en el envés. Al frotarlas desprenden un fuerte aroma afrutado.
Los conos maduros femeninos son pendulares, de entre 5 a 11 cm de largo y 2-3 cm de ancho. Aparecen en primavera, de color verde al principio, tornándose marrón-anaranjados de seis a siete meses después, en otoño.
Las semillas tienen de 5 a 6 mm de largo y 3-4 mm de ancho, con un ala de unos 12 a 15 mm. Los conos masculinos, de 2 a 3 cm de largo, dispersan polen amarillo en primavera.
Hay dos subespecies: Pseudotsuga menziesii var. menziesii. Crece en las regiones costeras, desde el oeste y el centro de la Columbia Británica, Canadá hacia el sur hasta el centro de California, Estados Unidos. En Oregón y Washington su área de distribución es continua desde la cresta de la cordillera de las Cascadas hacia el oeste hasta el océano Pacífico. En California, se encuentra en los Klamath y Cadena costera llegando por el sur hasta las Montañas de Santa Cruz, y en la Sierra Nevada por el sur hasta la región de Yosemite.
Pseudotsuga menziesii var. Glauca - Douglasia de montaña o de interior. Crece más tierra adentro, en el interior de las Montañas Rocosas.
Es uno de los árboles madereros más importantes, empleándose fundamentalmente en carpintería, para la construcción de estructuras en exterior (casetas, pérgolas, decks, etc) y en la industria papelera. También es muy empleado como árbol ornamental, árbol de Navidad y en repoblaciones forestales.
Pseudotsuga menziesii fue descrita por (Mirb.) Franco y publicado en Boletim da Sociedade Broteriana, sér. 2 24: 74. 1950.[5]
Pseudotsuga: nombre genérico que significa "falso Tsuga" Su nombre específico, menziesii, proviene de Archibald Menzies, un físico escocés, rival del naturalista y médico escocés David Douglas, que documentó el árbol por primera vez en la Isla de Vancouver en 1791. El nombre de Douglasia proviene de D. Douglas.
Pseudotsuga menziesii, comúnmente llamado abeto de Douglas, douglasia verde, falsa tsuga verde de las Rocosas, pino Oregón, pino de Oregón o Douglas de Oregón, es un árbol del género Pseudotsuga originario de Norteamérica.
Harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii) on igihaljas okaspuuliik männiliste sugukonnast ebatsuuga perekonnast.
Eurooplastest avastas liigi esimesena šoti kirurg ja loodusteadlane Archibald Menzies (1754–1842)[3], kes leidis harilikud ebatsuugad Vancouveri saarelt 1792. aastal. Tema järgi on liigile antud ladinakeelne nimi.[4] 1825. aastal kirjeldas liiki põhjalikult šoti botaanik David Douglas (1799–1834), kelle järgi on antud puule ingliskeelne nimi – Douglas-fir. Tema kogutud seemned jõudsid Suurbritanniasse 1827. aastal.[5]
Harilikul ebatsuugal (Pseudotsuga menziesii) eristatakse kahte aktsepteeritud teisendit:
Osa euroopa botaanikutest eristab kolmanda teisendina ka halli ebatsuugat (var. caesia), mille levila asub Kaljumäestiku põhjaosas. Ameeriklased aga sellist eristamist ei tunnusta ja käsitlevad antud teisendit koos sinihalli ebatsuugaga.[5]
Roheline ebatsuuga võib kasvada soodsates tingimustes kuni 90, harva ka kuni 100 m kõrguseks, olles selle kõrgusega männiliste sugukonna kõige kõrgem esindaja[3]. Sinihalli ebatsuuga maksimaalne kõrgus ulatub kuni 50 m[7].
Soodsates tingimustes kasvava puu eluiga võib küündida üle 500, harvadel juhtudel ka üle 1000 aasta. Vanuserekordiks on registreeritud veidi üle 1400 aasta.[8]
Tüve läbimõõt on tavaliselt kuni 3 (4,5) m. Korp on punakaspruun kuni hallikaspruun või isegi mustjas, paks, vanematel puudel plaatjas ja sügavrõmeline.[9]
Juurestik plastiline ja võib areneda võrdlemisi sügavale, kuid selle morfoloogilised parameetrid sõltuvad eelkõige kasvupinnase sügavusest ja pinnasevee tasemest. Seemikute esimestel eluaastatel areneb peajuur üsna kiiresti. Sügavamates muldades (69–135 cm) saavutab peajuur 50% oma lõplikust pikkusest kolme kuni viie, 90% aga kuue kuni kaheksa aasta jooksul.[8]
Võra on kitsaskoonusja või kitsasmunaja kuni silinderja kujuga. Noored võrsed on tuhmilt kollakasrohelised kuni punakaspurpurjad, nõrgalt karvased, vananedes muutuvad halliks ja siledaks. Pungad on 6–10 mm pikkused, läikivalt punakaspruunid, vaiguta. Okkad on tömpjad kuni teravad, 2–3 (4) cm pikkused, kollakas- kuni sinakasrohelised, kinnituvad spiraalselt ümber võrse, kahe vaigukäiguga.[9]
Isasõisikud on kollakad kuni sügavpunased.[8] Käbid on 4–10 cm pikkused ja läbimõõduga 3–3,5 cm[3], noorelt sügavrohelised kuni -punased, valminult pruunid.[8] Seemned on 5–6 mm pikkused, kestast pikema tiivakesega.[3] 1000 seemne mass on vahemikus 7,6–43,5 g.[8]
Harilik ebatsuuga kasvab üsna suurel territooriumil Põhja-Ameerika lääneosas. Rannikuteisendi (roheline ebatsuuga) levila pikkus mööda Vaikse ookeani rannikut on ligi 2200 km, sisemaa teisendi (sinihall ebatsuuga) levila pikkus põhjast lõunasse on aga ligi 4500 km[8]. Roheline ebatsuuga kasvab oma levila põhjaosas, Briti Columbias, 0–760 m kõrgusel ja levila lõunaosas kuni 2300 m kõrgusel üle merepinna[6]. Sinihall ebatsuuga kasvab levila põhjaosas 550–2440 m ja tõuseb Kaljumäestikus kuni 3260 m kõrgusele üle merepinna[7].
Ranniku-ebatsuuga talub talvel negatiivset õhutemperatuuri kuni −12...–18 °C[10], sinihall ebatsuuga kuni −35...–45 °C[5].
Hariliku ebatsuuga ulatuslikus areaalis varieerub kliima üsna suures ulatuses.
Rannikuteisendi levilas valitseb mereline kliima, kus talved on pehmed ja sademeterohked, suved aga jahedad ja keskmiselt kuivad. Aasta jooksul esineb pikk külmavaba periood ja väiksed päevasisesed temperatuurikõikumised (6...8 °C). Kaskaadides ja Sierra Nevada kasvupiirkonnas on kliima karmim. Talved on seal külmemad, külmavaba periood on lühem, päevasisesed õhutemperatuuri kõikumised on suuremad (10...16 °C) ja suur osa sademetest esineb talvel lumena. Alljärgnevas tabelis on toodud rohelise ebatsuuga erinevate kasvupiirkondade kliimatingimused.[6]
Regioon Juuli keskmine õhutemperatuur,Sisemaa teisendi levila kliima on Kaljumäestiku põhjaosas leebe kontinentaalne, välja arvatud südasuvel. Sademete hulk on jagunenud aasta peale üsna ühtlaselt, välja arvatud kuivaperioodil juulis-augustis. Miinuskraadidega õhutemperatuure võib selles piirkonnas esineda terve aasta jooksul.[7]
Kaljumäestiku keskosas valitseb kontinentaalne kliima. Talved on seal karmid ja külmad, suved aga väga soojad ja kohati ka väga kuivad. Aasta jooksul esinev sademete hulk sajab enamasti lumena ja rohkem esineb sademeid mäestiku lääneosas. Mäestiku lõunaosas esineb suurem osa sademetest kasvuperioodil ja talved on üsna sademetevaesed.[7]
Alljärgnevas tabelis on toodud sinihalli ebatsuuga erinevate kasvupiirkondade kliimatingimused.[7]
Regioon Juuli keskmine õhutemperatuur,Ranniku-ebatsuuga kasvab kõige paremini värsketel, sügavatel ja happelistel muldadel, mille pH on vahemikus 5–6. Washingtoni, Oregoni ja California rannikupiirkonnas on muldade lähtekivimiteks peamiselt liivakivi ja kilt. Pehmes ja niiskes kliimas on nendest kivimitest moodustunud sügavad ja hästi vett läbilaskvad mullad. Muldade ülemised horisondid on üldjuhul happelised, suure orgaanilise aine ja lämmastiku sisaldusega ning väikse kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi ja naatriumi sisaldusega. Briti Columbia edelaosas kasvab roheline ebatsuuga muldadel, mis on üldjuhul moodustunud liustikusetetest.[6]
Rannikupiirkonnast sisemaa poole varieeruvad mullad üsna suures ulatuses. Muldade lähtekivimiteks on Kaskaadide põhjaosas moondekivimid ja lõunaosas vulkaanilised kivimid. Harva esineb ka lubjakivi. Mullakihi paksus varieerub väga õhukesest järskudel nõlvadel ja seljandikel kuni sügavateni (vulkaanilise ja settelise päritoluga). Muldadest on enim esindatud punakaspruunid ja pruunid lateriitmullad ning leetmullad.[6]
Sinihalli ebatsuuga muldade lähtekivimiteks on üsna palju erinevaid kivimeid. Briti Columbia lõunaosas, Washingtoni idaosas ja Idaho põhjaosas on mullad moodustunud basaltsetest deluviaalsetetest, paksukihilisest vulkaanilisest tuhast ning õhukesest settematerjalist, mis asuvad graniidist ja settekivimitest aluspõhjal. Wyomingis ja Montanas kasvavad sinihallid ebatsuugad muldadel, mille lähtekivimiteks on nii vulkaanilised kivimid ja settekivimid, kohati ka moreen. Suur osa settekivimitest on lubjakivi, mis tõstab muidu enamlevinud okaspuumetsade happeliste muldade pH-d. Need mullad on üldjuhul ka hästi vett läbilaskvad. Kaljumäestiku kesk- ja lõunaosas on mullad moodustunud liustikusetetest, graniidist, konglomeraadist, liivakivist ja lubjakivist.[7]
Roheline ebatsuuga moodustab peaaegu puhtaid puistuid oma levila põhja- ja keskosas, Sierra Nevada piirkonnas esineb teda okaspuu segametsade koosseisus. Domineerimine nii suurel maa-alal on toimunud perioodiliste ulatuslike metsapõlengute kaasabil, mis esinevad levila põhjaosas harvemini, kuid laialdasemalt. Nendel aladel esinevad sellised põlengud mõnesaja kuni tuhandeaastase vaheaja järel ning võivad enda alla võtta kuni 10 000 km2 suuruse metsaala. Sellistes piirkondades domineerivad pikaealised ja suured puuliigid, kes asustavad pioneerliikidena edukalt põlengualasid, kuid täisvarjus ei suuda varjutaluvate puuliikidega konkureerida. Rohelise ebatsuuga kõrval domineerivad sellistes sisemaa metsades veel läänetsuuga (Tsuga heterophylla) ja hiigel-elupuu (Thuja plicata), rannikupiirkonnas aga sitka kuusk (Picea sitchensis).[6]
Oregonist lõuna poole esineb väiksema intensiivsusega metsapõlenguid mõnekümne aastase vahega. Selles piirkonnas domineerivad segametsades rohelise ebatsuuga kõrval veel põlengutele vastupidavad, pikaealised ja suured puuliigid, nt suhkrumänd (Pinus lambertiana), kollane mänd (Pinus ponderosa), läänemänd (Pinus monticola), kalifornia lõhnaseeder (Calocedrus decurrens), hiigelnulg (Abies grandis), hõbenulg (Abies nobilis), tore nulg (Abies magnifica) ja hall nulg (Abies concolor). Hajusalt esineb ka teisi puuliike, näiteks suurimad rohelised ebatsuugad kasvavad koos ranniksekvoiadega (Sequoia sempervirens). Leviku ülempiiril esineb koos temaga ka Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana). Laialdane rohelise ebatsuuga raiumine on aidanud tal oma populatsioonide levikupiirkonda säilitada, kuid piirkondades, kus tema looduslik taastootmine pole nii edukas, suudavad ranniku-ebatsuugaga edukalt konkureerida ja kohati ka välja tõrjuda punane lepp (Almus rubra) ja suurelehine vaher (Acer macrophyllum).[6]
Sinihall ebatsuuga moodustab ulatuslikke puhaspuistuid Idaho lõunaosas, Utah' põhjaosas ja Montana lääneosas. Suurematel kõrgustel või mägede põhjanõlvadel tõrjuvad sinihalli ebatsuuga segametsadest järk-järgult välja külmakindlamad puuliigid, kelleks on Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana), valgetüveline seedermänd (Pinus albicaulis), hall nulg (Abies concolor), Engelmanni kuusk (Picea engelmannii), läänemänd (Pinus monticola) ja keerdmänd (Pinus contorta). Kaljumäestikus esinevad koos sinihalli ebatsuugaga lisaks ülalnimetatutele ka kollane mänd (Pinus ponderosa), männiliik Pinus strobiformis, korginulg (Abies lasiocarpa var. arizonica), torkav kuusk (Picea pungens) ja papliliigid (Populus sp.).[7]
Mustsaba-hirved (Odocoileus hemionus) ja põdrad (Alces alces) toituvad hariliku ebatsuuga võrsetest karmidel talvedel, kui põhitoidust enam ei piisa. Seemned on väga oluliseks toiduallikaks närilistele. Hiired ja vöötoravad võivad koguda kuni 65% mahalangenud seemnetest. Ameerika punaorav (Tamiasciurus hudsonicus) ja Douglase orav (Tamiasciurus douglasii) varuvad suurel hulgal terveid käbisid ning toituvad ka pungadest, isasõisikutest, kambiumist ja pehmematest okastest.[11][12]
Linnuliikidest toituvad talvel ranniku-ebatsuuga seemnetest: käblik (Troglodytes troglodytes), männisiisike (Carduelis pinus), laulusidrik (Melospiza melodia), kuldkiird-sidrik (Zonotrichia atricapilla), valgekiird-sidrik (Zonotrichia leucophrys), kuuse-käbilind (Loxia curvirostra), välusidrik (Junco hyemalis) ja ameerika karmiinleevike (Carpodacus purpureus).[11] Sinihalli ebatsuuga seemnetest toituvad peamiselt hallmänsak (Nucifraga columbiana), ameerika põhjatihane (Poecile atricapillus), mägitihane (Poecile gambeli), kanada tihane (Poecile hudsonicus), valgekulm-puukoristaja (Sitta canadensis), kääbus-puukoristaja (Sitta pygmaea), vööt-käbilind (Loxia leucoptera), kuuse-käbilind, välusidrik ja männisiisike.[12]
Harilik ebatsuuga on ühekojaline okaspuu ja paljuneb seemnete abil. Ta hakkab tavaliselt käbisid kandma 12–15-aastaselt. Roheline ebatsuuga tolmleb levila soojemates piirkondades märtsis-aprillis, jahedamates aga maist kuni juuni alguseni. Madalamatel ja keskmistel kõrgustel valmivad seemned augusti keskpaigast kuni septembri keskpaigani, millele varsti järgneb nende varisemine. 2/3 seemnetest on üldjuhul langenud oktoobri lõpuks. Ülejäänud varisevad varakevadeni.[8]
Sinihall ebatsuuga tolmleb Colorados aprilli keskelt kuni mai alguseni ja Idahos mai algusest kuni juuni lõpuni. Seemned valmivad Oregonis augusti keskel ja Montana suurematel kõrgustel septembri lõpuni.[8]
Seemnete kvaliteet varieerub suuresti kogu varisemise aja jooksul. Kvaliteet on väga hea sügisel pärast valmimist, kuid väheneb oluliselt talvel ja kevadel. See võib olla tingitud sellest, et käbi keskel olevad parima kvaliteediga seemned varisevad kõige enne ja halvema kvaliteediga varisevad hiljem.[8]
Käbide ja seemnete suurus erineb erinevates geograafilistes piirkondades üsna suures ulatuses. Briti Columbias valminud seemned kaaluvad keskmiselt 7,6 mg, Californias aga 19,6–43,5 mg. Sisemaa teisendi seemned on ranniku-ebatsuuga seemnetest veidi raskemad ja rohkem kolmnurkse läbilõikega.[8]
Head ja väga head seemneaastad esinevad paar korda seitsme aasta jooksul, kuid isegi väga heal seemneaastal on vaid kahekümne viiel protsendil puudest märkimisväärne hulk käbisid. Käbisid on kõige rohkem 200–300-aastastel puudel.[8]
Seemnete põhiliseks levitajaks on tuul, mis võib nad kanda kuni 1–2 km kaugusele. Enamasti kanduvad nad siiski puust kuni 100 m kaugusele. Levitamisele aitavad kaasa ka närilised ja linnud, kes neid toiduks tarvitavad.[8]
Esimese aasta seemikute jaoks on parimad kasvutingimused ja ellujäämise protsent suurem, kui nad kasvavad poolvarjus, seda eriti lõunasuunalistel mäenõlvadel. Soodsas kasvukohas võivad tõusmed esimesel aastal kasvada 6–9 cm. Vanemad seemikud eelistavad kasvuks täisvalgust ning nende kasvukiirus suureneb märkimisväärselt, kui nad on 8–10-aastased, aastane juurdekasv võib siis ulatuda kuni ühe meetrini.[8]
Peamised seenhaigused põhjustavad tüve- ja juuremädanikku ning okaste kahjustusi. Hariliku ebatsuuga tüvemädanikku põhjustab rohkem kui 300 seeneliiki, millest kõige rohkem tekitab kahju männitaelik (Phellinus pini), mis nakatab puid läbi vigastatud puukoore (vigastuste põhjustajateks on välk, põlengud ja langevad puud). Olulised tüvemädanikku põhjustavad seened on veel: Fomitopsis officinalis, Fomitopsis cajanderi, Phaeolus schweinitzii, Echinodontium tinctorium, Fomitopsis cajanderi ja kännupess (Fomitopsis pinicola).[8]
Olulisemad juuremädanikku põhjustavad seened on harilik külmaseen (Armillaria mellea) ja Phellinus weirii, mis põhjustavad eelkõige nooremate puude surma või nõrgestavad juurestikku sedavõrd, et puud tugevamate tuulte korral maha langevad. Seen Rhabdocline pseudotsugae kahjustab aga nooremate puude okkaid väga vihmastel aastatel.[8]
Putukatest põhjustavad harilikule ebatsuugale kõige suuremat kahju Orgyia pseudotsugata ja Choristoneura fumiferana, kes ründavad sisemaal perioodiliselt (3–4 aasta järel) igas vanuses puid, põhjustades ulatuslikku okaste mahavarisemist. Nõrgestunud puid võivad seejärel rünnata üraskid.[8]
Rohkem kui 60 liiki putukaid elab hariliku ebatsuuga käbides, kuid vaid mõned neist põhjustavad märkimisväärset kahju. Ründed toimuvad tavaliselt heale seemneaastale järgneval aastal. Olulisemad seemneid kahjustavad putukad on Megastigmus spermotrophus (areneb seemne sees, mistõttu pole väljast märgatav), Barbara colfaxiana, Dioryctria abietivorella, Contarinia oregonensis ja Contarinia washingtonensis.[8]
Parasiittaimedest põhjustab tüvekahjustusi kõige rohkem Arceuthobium douglasii, keda esineb üle kogu hariliku ebatsuuga levikuala.[8]
Harilik ebatsuuga on Põhja-Ameerika lääneosa kõige tähtsam majanduslikult kasutatav puu. Rohelise ebatsuuga vanemates metsades ulatub puistute tagavara paremates kasvukohtades 1500–2500 m³/ha, sinihalli ebatsuuga paremates kasvukohtades 850–1500 m³/ha.[5] Hariliku ebatsuuga puit on kergesti töödeldav, ilusa tekstuuriga, horisontaalsete ja vertikaalsete vaigukäikudega, maltspuit on kollakasvalge tooniga, lülipuit on punakaspruun kuni oranžikaspunane. Puitu kasutatakse saematerjalina, majapalkide, postide, vaiade, aedade, väikemajade, raudtee liiprite ja tselluloosi valmistamiseks, silla- ja veealustes konstruktsioonides, kaevanduste toestamiseks, mööblitööstuses ja vineeritööstuses ning küttepuiduna. Peale selle kasvatatakse harilikku ebatsuugat jõulupuude saamiseks, kasutatakse haljastuses ja mäenõlvade kaitseks erosiooni vastu, eelkõige peale metsapõlenguid.[11][12]
Väärtusliku puidu ja suure tootlikkuse tõttu on harilikku ebatsuugat laialdaselt kultiveeritud ka väljaspool tema levikuala, Euroopas ja Uus-Meremaal. Majandatavates metsakultuurides võib hariliku ebatsuuga puistutagavara tootlikkus olla aastas 7 m³/ha kesistes tingimustes ja saavutada kuni 28 m³/ha parimates kasvutingimustes, raievanusega 50–80 aastat.[8]
Tänu üsna kõrgele elueale kasutatakse hariliku ebatsuuga puitu ka dendrokronoloogias.[3]
Eestis kultiveeriti harilikku ebatsuugat esmakordselt 19. sajandi teises pooles ja on meil küllaltki palju kultiveeritud parkides, harvem linnahaljastuses ja metsakultuurides.[14] Meie metsadesse hakati harilikku ebatsuugat kultiveerima 20. sajandi alguses. Eestis oli sellel perioodil ebatsuugade kõige suurem populariseerija krahv Friedrich Berg, kes istutas neid Sangaste parkmetsa 1909–1912.[5] Katsekultuuridest on tänapäevaks säilinud vaid mõned üksikud puud, kuid nende hulka kuulub ka Eesti kõrgeim ebatsuuga, mille kõrgus oli 2007. aastal veidi üle 42 m[15]. Vanemad ebatsuugade puistud asuvad meil endistes Kunda, Roela, Purdi, Tõrva, jt metskondades, Luual, Tihemetsas ning Heimtali, Kahkva, Uhtna lähedal jm. Mõnevõrra nooremad puistud asuvad Järvseljal, Kiidjärvel, Kilingi-Nõmme ümbruses, Luual, Purdis jm. Enamik meie ebatsuugapuistutest kuulub I boniteediklassi (parimad IB–ID).[5]
Kuna roheline ebatsuuga on meil üsna külmakartlik, siis sobib meie kliimasse eelkõige sinihall ebatsuuga ja eurooplaste poolt eristatav teisend hall ebatsuuga (var. caesia). Sinihall ebatsuuga on meil üsna külmakindel ja vaid erakordselt külmad talved (1939/40, 1955/56 ja 1978/79) on tekitanud noorematel puudel külmakahjustusi. Viimastel aastakümnetel Eesti erinevates paikades rajatud uued ebatsuuga metsakultuurid on suures osas kasvatatud kohalikelt puudelt kogutud seemnetest.[16]
Kõige paremini kasvavad ebatsuugad meil värsketel, sügavapõhjalistel saviliiv- või liivsavimuldadel. Kasvupinnaseks ei sobi kuivad liivmullad, veega küllastunud mullad ja rasked savimullad. Kõrge pinnasevee tasemega muldadel areneb juurestik vaid mulla ülemistes horisontides, mille tõttu väheneb vastupidavus tormituultele. Harilik ebatsuuga kasvab hästi täisvalguses ja poolvarjus, kuid täisvarju ta ei talu. Tihedamas puistus laasuvad alumised oksad üsna kiiresti. Harilik ebatsuuga õitseb meil mais, seemned valmivad septembri lõpus või oktoobris. Esimestel aastatel kasvab võrdlemisi aeglaselt (siiski kiiremini kui harilik kuusk), hiljem kasvukiirus suureneb oluliselt. Heitgaase ja tahma talub ta peaaegu samahästi kui torkav kuusk, mistõttu sobib kasutamiseks linnade ja tööstuspiirkondade haljastuses.[16]
Harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii) on igihaljas okaspuuliik männiliste sugukonnast ebatsuuga perekonnast.
Douglas izeia (Pseudotsuga menziesii) Pinaceae familiaren espezie baten izen arrunta da.
Mendebaldeko Ipar Amerikan jatorria duen konifera honek bi azpiespezie ditu:
Sekuoia luze eta gero, munduko zuhaitzik altuena da, 100-120 metro arteko altuera ere izanik[1].
Zuhaitz espezie hau nahiko zalbalduta dago Euskal Herriko mendietan egurra lortzeko egindako aldaketetan. Duela 90 urte inguru aldatu ziren lehenak. Euskal Herriko menditeako zuhaitzik altuena Douglas izei bat da. Albizturren dago, 1920.en urtean aldatu zuten beste hainbat izeikin batera eta 55 metro altuera zeukan aparteko zuhaitza izendatzerakoan[2], nahiz eta azken neurketan Noiz? 60 metro pasa dauzka jada.
Artikulu hau biologiari buruzko zirriborroa da. Wikipedia lagun dezakezu edukia osatuz. Douglas izeia (Pseudotsuga menziesii) Pinaceae familiaren espezie baten izen arrunta da.
Mendebaldeko Ipar Amerikan jatorria duen konifera honek bi azpiespezie ditu:
Pseudotsuga menziesii var. menziesii, kostaldeko eskualdetan hazten dena. Pseudotsuga menziesii var. Glauca, barnealdeko eskualdetan hazten dena.Sekuoia luze eta gero, munduko zuhaitzik altuena da, 100-120 metro arteko altuera ere izanik.
Lännendouglaskuusi[2][3][4] eli douglaskuusi (Pseudotsuga menziesii, syn. P. douglasii, P. taxifolia) on Pohjois-Amerikasta kotoisin oleva, douglaskuusten (Pseudotsuga) sukuun kuuluva ainavihanta havupuu. Tieteellisen nimensä lännendouglaskuusi on saanut englantilaisen lääkärin Archibald Menziesin (1754–1842) mukaan. Eurooppaan lajin toi skotlantilainen kasvitieteilijä David Douglas vuonna 1827, jonka mukaan laji on saanut nimensä monissa kielissä, muun muassa suomeksi, ruotsiksi ("douglasgran") ja englanniksi ("Douglas-fir").[5] Sahatavarana lännendouglaskuusesta käytetään Suomessa nimeä Oregon-mänty (engl. Oregon pine).[6]
Lännendouglaskuusi saavuttaa yleisesti 60–75 metrin pituuden ja 1,5–4 metrin paksuuden, mutta jopa 100-metriset yksilöt eivät ole tuntemattomia.[7] Suomessa laji jää kuitenkin huomattavasti matalammaksi, noin 15–30 metriä korkeaksi. Pihkainen runko on nuorena sileä, pihkarakkulainen ja väriltään tummanharmaa tai vihertävä. Vanhentuessaan ja paksuuntuessaan runko tulee uurteisemmaksi, siihen muodostuu leveitä, pyöreitä kaarnasuomuja ja se muuttuu väriltään punaruskeaksi. Latvus on leveähkön kartiomainen mutta harsu. Oksanhaarat ovat säännöllisinä kiehkuroina, latvuksessa yläviistoon siirottavia. Oksien lehtiarvet ovat sileitä ja soikeita, lehtisilmut ovat pitkäsuippuisia. Lehdet eli neulaset ovat litteitä, kampamaisesti sivuille siirottavia ja kooltaan 20–35 mm pitkiä ja 2 mm leveitä. Lehtien alapinnalla on kaksi vaaleanharmaata ilmarakojuovaa.[8][9][10]
Lännendouglaskuusen kukinto on käpy. Hedekukinnot ovat riippuvia kun taas emikukinnot ovat pystyjä. Kukat ovat yksineuvoisia, kehättömiä ja pieniä. Suomessa lännendouglaskuusi kukkii kesäkuussa. Riippuva käpy on 5–10 cm pitkä. Se kypsyy kukkimisvuonna ja irtoaa kokonaisena. Kävyn peitinsuomujen kärjet ovat pitkiä, selvästi näkyviä ja kolmiliuskaisia. Siemen on ohutkuorinen ja siivekäs.[8][9] Ulkonäöltään lännendouglaskuuset muistuttavat suuresti pihtoja (Abies), mihin sukuun ne aikaisemmin myös luokiteltiin.[5]
Lännendouglaskuusi jaetaan kahteen erilaiseen muunnokseen. Nimimuunnos lännendouglaskuusi (var. menziesii) on näistä suurempikokoisempi kuin lyhyempikasvuisempi harmaadouglaskuusi (var. glauca). Paitsi kokonsa osalta, muunnokset eroavat toisistaan myös neulasten ja käpyjen osalta. Lännendouglaskuusen neulaset ovat tavallisesti vihreitä ja tuoksuvat murskattuina hedelmäiselle, ja sen käpyjen peitinsuomujen kärjet myötäilevät käpyä. Lisäksi kuluvan kesän kasvainranka on karvainen. Harmaadouglaskuusen neulaset puolestaan ovat sinivihreitä ja heikkotuoksuisia, ja käpyjen peitinsuomujen kärjet siirottavat tai kääntyvät taapäisiksi. Kuluvan kesän kasvainranka vaihtelee karvaisesta täysin kaljuun.[5][11]
Lajin muunnoksista lännendouglaskuusi (var. menziesii) on maailman toiseksi pisimmäksi kasvava puu punapuun (Sequoia sempervirens) jälkeen. Pisin tunnettu yksilö on 100,3 metriä pitkä ja paksuin läpimitaltaan 4,85 metriä. Var. menziesii elää yleisesti yli 500-vuotiaaksi ja parhaimmillaan 1000-vuotiaaksi. Harmaadouglaskuusi (var. glauca) jää tätä pienemmäksi, mutta voi saavuttaa jopa 1200 vuoden iän.
Douglaskuusi kasvaa luonnonvaraisena Pohjois-Amerikan länsiosissa.[5] Levinneisyysalue ulottuu Kanadan Brittiläisestä Kolumbiasta Yhdysvaltojen Kaliforniaan ja Texasiin ja edelleen Meksikon pohjoisosiin.[12] Suomessa lännendouglaskuusi on satunnainen viljelykarkulainen, jota on tavattu luonnonvaraisena muutamin paikoin lähinnä Etelä-Suomesta.[13]
Alkuperäisellä levinneisyysalueellaan lännendouglaskuusi kasvaa tuoreissa, runsasravinteisisa metsissä usein valtapuuna.[11] Lajin muunnoksista lännendouglaskuusi (var. menziesii) kasvaa lähempänä rannikkoa ja esiintyy lähes merenpinnan tasolta 1 800 metrin korkeuteen. Harmaadouglaskuusi (var. glauca) kasvaa Kalliovuorilla levinneisyysalueensa pohjoisosissa 600 metrin korkeudelta aina eteläosien 3 000 metriin saakka.
Lännendouglaskuusen puuaines on kauniin punertavaa ja se onkin eräs arvostetuimmista rakennuspuista. Sitä käytetään myös huonekaluihin ja on tärkeä raaka-aine laiva- ja veneveistämöillä. Puuaines on yksi havupuiden lujimmista ja erittäin lahonkestävää. Lisäksi lännendouglaskuusi kuuluu niihin harvoihin puulajeihin, joista saadaan oksatonta ja täysimittaista sahatavaraa. Sahatavarakaupassa puusta käytetään usein kauppanimeä oregonmänty.[10]
Suomessa lännendouglaskuusi on parhaita vieraita puulajeja metsätalouskäyttöön ja menestyy hyvin Keski-Suomea myöten, mutta vielä Etelä-Lapissa lajin kasvattaminen on mahdollista.[5][11] Koristepuuna sitä on käytetty melko vähän. Parhaiten lännendouglaskuusi viihtyy Suomessa tuoreilla vettä läpäisevillä mailla. Se viihtyy aurinkoisemmilla paikoilla kuin metsäkuusi (Picea abies). Lännendouglaskuusen kasvu onkin ollut sopivilla paikoilla Suomessa jopa vähän parempi kuin metsäkuusen tai männyn (Pinus sylvestris).[10] Suomessa viljellään muunnokseen var. menziesii kuuluvia lännendouglaskuusia.[14]
Lännendouglaskuusi eli douglaskuusi (Pseudotsuga menziesii, syn. P. douglasii, P. taxifolia) on Pohjois-Amerikasta kotoisin oleva, douglaskuusten (Pseudotsuga) sukuun kuuluva ainavihanta havupuu. Tieteellisen nimensä lännendouglaskuusi on saanut englantilaisen lääkärin Archibald Menziesin (1754–1842) mukaan. Eurooppaan lajin toi skotlantilainen kasvitieteilijä David Douglas vuonna 1827, jonka mukaan laji on saanut nimensä monissa kielissä, muun muassa suomeksi, ruotsiksi ("douglasgran") ja englanniksi ("Douglas-fir"). Sahatavarana lännendouglaskuusesta käytetään Suomessa nimeä Oregon-mänty (engl. Oregon pine).
Pseudotsuga menziesii est une espèce de conifère de la famille des Pinaceae, originaire de l'ouest de l'Amérique du Nord[1]. En français on l’appelle douglas ou sapin de Douglas (bien qu'il n'appartienne pas au genre Abies), mais aussi pin d'Oregon et douglas de Menzies.
C'est un arbre à croissance rapide qui peut atteindre de très grandes dimensions, jusqu’à 100 m de haut, et son bois possède de très bonnes qualités techniques. Le bois d’œuvre est surtout utilisé en construction extérieure et intérieure, mais aussi pour la décoration[2],[3]. C'est l'une des essences les plus importantes pour l'exploitation forestière et l'industrie du bois en Amérique du Nord. Il prend aussi de l'importance aujourd'hui en Europe.
La distribution naturelle du douglas est assez vaste dans l'Ouest de l'Amérique du Nord[1], et se divise en deux grandes parties correspondant aux deux variétés principales. La variété menziesii s'étend sur la Côte ouest où elle est un élément majeur des forêts de conifères géants du littoral du Pacifique, depuis la Californie aux États-Unis jusqu'à la Colombie-Britannique au Canada. La variété glauca s'étend à l'intérieur du continent et de manière plus dispersée, de l'intérieur de la Colombie-Britannique et de l'ouest de l'Alberta, au Canada, jusqu'au nord du Mexique, en passant à travers les États-Unis le long des montagnes Rocheuses. Dans ces deux parties de son aire de répartition, il est présent en plaine et à basse altitude au nord et monte de plus en plus en altitude vers le sud.
Il a été introduit en Europe dès 1827[1] par le botaniste écossais David Douglas, et en France à partir de 1842. La variété menziesii ayant besoin d'un climat à influence océanique, elle s'est bien adaptée à l'Europe où elle connait depuis le XXe siècle une utilisation importante en reboisement et en sylviculture. Elle a été l'objet de plantations notamment en France au cours des trois dernières décennies du XXe siècle, sous l'impulsion du Fonds forestier national, de sorte qu'elle est devenue la deuxième essence de reboisement du pays, couvrant aujourd'hui 420 000 hectares[4], surtout dans le Massif central : Morvan, Auvergne, Limousin[5], Beaujolais, et dans les Vosges, ainsi qu'en plaine dans la moitié nord. Elle est aussi beaucoup plantée en Allemagne (dans tout le pays, mais surtout dans le quart sud-ouest), dans les îles Britanniques, en Italie (dans les Apennins), en Tchéquie, en Belgique (notamment dans l'Ardenne, mais aussi en plaine), aux Pays-Bas et au Danemark. On peut désormais rencontrer le douglas des Highlands en Écosse jusqu'aux pentes de l'Etna en Sicile, des monts du Portugal aux plaines de Pologne, et à l'est jusqu'aux Carpates.
Il est aussi planté dans l'hémisphère Sud : Australie, Nouvelle-Zélande, Afrique du Sud et Amérique du Sud[6].
La variété menziesii de la côte du Pacifique atteint une taille adulte moyenne comprise entre 50 et 80 m de hauteur pour un diamètre de 2 m dans ses régions d'origine[1]. Il pousse rapidement mais peut vivre entre 400 et 500 ans[1] et quelques-uns atteignent le millénaire.
Dans la nature, il peut atteindre de très grandes dimensions : des spécimens de 100 m de haut étaient rarement trouvés et récoltés au début du XXe siècle, mais des individus de 75 m de haut et 2 à 3 m de diamètre étaient courants au Canada[7]. Le plus haut douglas actuel est le Doerner Fir en Oregon aux États-Unis, avec une hauteur de 100,3 m en 1991 (les différentes mesures depuis tournent autour de 100 m), pour un tronc de 3,5 m de diamètre. Des spécimens plus hauts sont cités dans le passé, mais leur mesure est souvent mise en doute (l'un, le Lynn Valley Tree au Canada, de 126 m et un autre plus douteux, le Nooksack Giant dans l'état de Washington aux États-Unis, de 142 m). Un spécimen beaucoup mieux documenté, le Mineral Tree, est tombé en 1930 dans l'état de Washington. Ce dernier a été mesuré plusieurs fois à partir de 1911, notamment en 1925, avec une hauteur de 393 pieds (près de 120 m)[8]. Le douglas est donc un sérieux candidat au titre de plus haute espèce d'arbre du monde de l'époque moderne, mais actuellement l'espèce la plus haute du monde est de loin Sequoia sempervirens.
Le douglas le plus volumineux est actuellement le Red Creek Fir sur l'île de Vancouver au Canada, avec un diamètre de 4,2 m, une hauteur de 73,8 m (il lui manque sa cime) pour un volume de 349 m3. Son âge est estimé à environ un millénaire. Un autre spécimen impressionnant du Canada est le Big Lonely Doug, aussi sur l'île de Vancouver, préservé et solitaire au milieu d'une coupe rase récente, entièrement visible, ce qui l'a rendu célèbre. Il est d'ailleurs le deuxième plus gros douglas répertorié dans le pays.
Les trois plus grands arbres de France métropolitaine seraient tous des douglas : le plus grand, haut de 66,60 m en 2015, est situé à proximité de la retenue d'eau du barrage du Chartrain dans la Loire, le suivant (64,10 m en 2020) à l'arboretum de La Jonchère-Saint-Maurice dans la Haute-Vienne, et le troisième (63,50 m en 2020) à Haspelschiedt dans la Moselle[9]. D'autres spécimens dans divers départements dépassent désormais les 60 m et le classement évolue régulièrement. Tous sont issus des premières plantations de douglas en France de la fin du XIXe siècle, encore peu nombreuses à cette époque et en petits groupes. Ces arbres sont donc jeunes comparés aux grands spécimens d'Amérique du Nord. Ils sont encore en phase de croissance soutenue et sont généralement plus hauts à chaque nouvelle mesure. La plupart des plantations en France sont plus récentes et moins hautes. On doit donc s'attendre en ce XXIe siècle à des hauteurs records de plus en plus importantes. Ils ne détiennent cependant pas les records de France de diamètres de tronc ou d'âge[10].
La variété glauca, de l’intérieur du continent nord-américain, est moins grande, avec une hauteur à maturité se situant entre 35 et 45 m pour un maximum de 67 m.
Deux douglas relativement jeunes, plantés à Zakopane, Pologne.
Douglas plus âgé au parc du château de Meysembourg au Luxembourg.
Tronc et écorce d'un vieux douglas de l'île de Vancouver, Canada.
Le Red Creeck Fir sur l'île de Vancouver, Canada, le douglas le plus volumineux.
Plantation encore jeune et dense de douglas dans le Beaujolais, France.
Groupes de douglas d'une plantation plus ancienne dans la Forêt-Noire en Allemagne.
Douglas plantée à la fin du XIXe siècle en Corrèze, France.
Forêt de douglas âgée de 85 ans au Lake District en Angleterre, en cours de diversification spontanée par mélange avec des espèces autochtones.
Forêt dominée par le douglas (var. glauca) au parc national de Grand Teton, Wyoming.
Douglas (var. glauca) à Bryce Canyon, Utah.
Les feuilles sont des aiguilles, de 1,5 à 3 cm de long, minces, molles, souples, arquées, pointues, et rétrécies à la base, sans bandes blanches marquées au dos. Elles sont insérées sur un coussinet tout autour des rameaux des branches basses ou sur deux rangées, en brosse, sur les rameaux fertiles. Les aiguilles sont de couleur vert foncé sur le dessus et parcourues par deux bandes vert clair de stomates sur le dessous. Les feuilles ont une durée de vie de cinq à six ans. Elles dégagent, quand on les froisse une odeur de fruit de la passion, avec des nuances d'agrumes et de résine[11], parfum dû à une huile essentielle renfermant du limonène (comme l'essence de citron) qui pourrait constituer un système de défense des arbres contre les herbivores[12] (effet répulsif ou toxique de ce monoterpène contre les larves et les insectes, action fongistatique sur leur microbiote intestinal, réduction de l'oviposition, attraction de parasitoïdes ou de prédateurs de ces insectes)[13].
Le douglas est monoïque. Les cônes apparaissent en avril-mai. Ils sont mûrs en octobre de la même année. Ils pendent et mesurent de 5 à 10 cm. Leur particularité réside dans la présence de bractées trifides (à trois pointes) saillantes, appliquées sur les écailles du cône[14].
Jeune cône.
Cône de douglas.
Cônes de Pseudotsuga menziesii - Muséum de Toulouse.
Cônes jeunes (Pologne).
Le duramen du douglas est de couleur brun rosé tandis que l'aubier est de couleur jaune brun clair. Le bois est à fil droit, avec des cernes larges (du fait de sa croissance rapide) , une texture forte (grande proportion de bois final). Au sein d'un même cerne annuel, il existe une hétérogénéité de couleur et de structure, due au diamètre différent des vaisseaux du bois, entre le bois initial (bois de printemps), le bois intermédiaire et le bois final (bois d'été). Les canaux résinifères normaux ne sont pas toujours bien visibles[15]. La présence de petits canaux résinifères localisés provoque une odeur résineuse prononcée quand le bois est fraîchement coupé, et s'estompe quand le bois sèche.
En plus des grandes dimensions et de la bonne régularité des tiges, le bois de cœur du douglas est plus solide et résistant que la moyenne des résineux courants utilisés en Amérique du Nord et en Europe. Ses propriétés mécaniques[16] en font un bois assez comparable aux mélèzes (auxquels il est d'ailleurs apparenté phylogénétiquement), supérieur à la majorité des pins (mais comparable au pin du Nord), et bien supérieur aux sapins et aux épicéas. Ces propriétés en font un bois particulièrement approprié pour des utilisations en structure.
Le duramen présente une bonne durabilité face aux attaques des insectes de bois sec. Il est moyennement à faiblement durable face aux attaques de champignons (en cas d'humidification prolongée du bois) et sensible aux termites. Ceci permet de l'utiliser sans traitement en classe 3 : utilisable à l'extérieur, mais hors contact avec le sol. Il n'est pas imprégnable et ne peut donc pas être traité. L'aubier non durable est moyennement à peu imprégnable[16].
Bois de Pseudotsuga menziesii - Muséum de Toulouse.
Le douglas est plutôt une essence héliophile, il supporte un léger abris dans son jeune âge mais préfère une bonne exposition. En plantation, où l'on utilise principalement la variété menziesii originaire de la côte du Pacifique, on considère qu'il a besoin d'au moins 700 mm d'eau par an, avec un optimum se situant entre 800 et 1 200 mm[17]. La pluviosité peut être beaucoup plus élevée dans certaines parties de son aire d'origine. Il peut supporter des sécheresses estivales temporaires d'intensité moyenne, grâce à un système racinaire traçant bien développé et grâce au maintien des fonctions physiologiques jusqu'à un potentiel hydrique très bas. En revanche, il est très sensible aux sécheresses exceptionnelles[18]. Il supporte aussi les grands froids hivernaux. Il peut donc être planté aussi bien sous climat océanique que continental atténué et il tolère également une influence méditerranéenne modérée. En Europe il se développe généralement bien sous les climats où le hêtre se développe bien, mais il monte moins haut en altitude. Dans son aire d'origine en Amérique du Nord il pousse à diverses altitudes en fonction du climat local : du niveau de la mer à 1 200 m d'altitude au nord, et plutôt entre 750 et 1 800 m au sud dans la Sierra Nevada. En France les forêts plantées prospèrent le mieux entre 300 et 800 m d'altitude, mais on les trouve aussi en plaine dans la moitié nord où elles se développent bien si les pluviosité est élevée, et ponctuellement jusqu'à 1 400 m au sud.
Il est calcifuge et se plait dans les sols légèrement acides (pouvant aller de neutre à très acide). Il a besoin d'un sol profond et léger, bien drainé et assez frais. Il est sensible à l'hydromorphie (pseudogley proche de la surface) et tolère mal les sols superficiels et secs (surtout en présence de calcaire), ainsi que les sols argileux trop compacts[19].
La variété glauca se trouve dans des habitats et sous des climats variés, notamment dans des régions plus froides avec une pluviosité souvent plus faible, allant parfois à la limite de la semi-aridité, mais dans ce cas les peuplements sont peu productifs. Cette variété peut monter jusqu'à 3 200 m dans la partie la plus méridionale de son aire.
La litière du douglas favorise une forte activité biologique du sol et se décompose facilement, ce qui produit un humus doux. Cet humus est non dégradant et peu acidifiant pour le sol, contrairement à la litière d'autres conifères comme l'épicéa ou le pin sylvestre, ce qui rapproche le douglas des feuillus au niveau de l'écologie du sol[18].
Cependant le douglas favorise une nitrification rapide de la matière organique qui, dans le cas où il est planté sur des sols préalablement très pauvres et acides, produit un excédant de nitrates, car la végétation (dont le douglas) ne peut les absorber assez rapidement. Ces nitrates non recyclés provoquent une acidification du sol et se lient avec l'aluminium naturellement présent dans le sol pour former du nitrate d'aluminium, qui est ensuite emporté par drainage dans les eaux de surface. Outre les effets de la perte de ces précieux nitrates (perte de fertilité du sol forestier, possible eutrophisation des eaux de surface en aval), l'aluminium est néfaste à partir d'une certaine quantité pour la vie aquatique (il est notamment toxique pour les salmonidés). Mais ce déséquilibre environnemental peut être facilement résolu sur ces sols très pauvres, par une légère fertilisation en phosphore avec un amendement léger en calcium, dans les quelques années qui suivent la plantation des douglas, ce qui rétablit un équilibre dans le cycle des nutriments et supprime très durablement cet effet (au moins jusqu'à la récolte des douglas qui causera une exportation de nutriments, suivie de la prochaine plantation), en favorisant le recyclage complet de ces nitrates par les arbres, et augmentant du même coup fortement la croissance et la productivité du douglas. Cette légère fertilisation ne semble pas avoir d'impact négatif sur l'environnement, mais en supprime au contraire de nombreux[18]. Il ne faut pas confondre cet effet propre au douglas (qui se manifeste uniquement sur sol très pauvre) avec le phénomène de podzolisation provoqué par d'autres résineux comme l’épicéa ou le pin sylvestre, qui est dû bien au contraire à une mauvaise décomposition de la matière organique qui cause une forte acidification du sol par les acides organiques, ce qui est associé à une faible nitrification et à une forte dégradation de la structure du sol.
Megastigmus spermotrophus est une espèce d'insecte invasive d’origine américaine, accidentellement introduite en Europe. Sa larve est ravageuse des graines de douglas, et n'affecte donc pas la croissance des arbres et la production de bois. Mais elle diminue significativement les récoltes de graines viables pour les peuplements d’élite ou vergers à graines. En Europe, en 2006, le taux de destruction de semences viables oscillait de 5 à 90 % en France, de 5 à 70 % en Belgique, de 2 à 15 % en Amérique du Nord, et d'environ 100 % en Pologne. Plusieurs hyménoptères parasitent Megastigmus spermotrophus en région wallonne, mais en nombre insuffisant pour le contrôler[20].
Trois espèces très semblables de Cécidomyies des aiguilles du douglas (Contarinia pseudotsugae, C. cuniculator et C. constricta, formant un complexe d'espèces appelé Contarinia pseudotsugae sensu lato), originaires d'Amérique du Nord, parasitent spécifiquement les aiguilles du douglas et sont donc capables d'affecter la croissance de l'arbre et la production de bois. La Cécidomyie de aiguilles du douglas (sensu lato) a été détectée en Europe à partir de l'année 2015, notamment en Belgique et aux Pays-Bas où elle était déjà bien répandue, puis en Allemagne et en France la même année. Elle est ensuite détectée dans le Beaujolais à partir de 2021[21]. Pour le moment sa présence reste faible en Europe et aucun dégât important n'est à déplorer, mais son abondance devrait augmenter dans les années à venir. Les Cécidomyies des aiguilles du douglas sont parasitées en Amérique du Nord par divers hyménoptères parasitoïdes (des genres Platygaster, Tetrasticus, Tridymus et Torymus) qui les régulent efficacement en empêchant le plus souvent l'apparition de gros dégâts, hormis certaines années de grandes pullulations. En Amérique du Nord ces cécydomies provoquent surtout des dégradations esthétiques aux douglas cultivés pour faire des sapins de Noël, ce qui conduit à l'utilisation de pesticides dans ces cultures. D'autres espèces du même genre se développent dans les cônes du douglas.
Le douglas est resté jusqu'à aujourd'hui peu sensible en Europe aux insectes et pathogènes autochtones ou introduits, mais l'avenir dira s'il peut être sérieusement menacé à l'instar de l'épicéa par les scolytes. Comme il a été planté sur des stations forestières parfois inadaptées à ses exigences et souvent en monocultures assez intensives, on peut craindre des aléas. Des dépérissements ont été observés sur ces stations à cause d'épisodes de canicule et sécheresse comme en 2003.
En Amérique du Nord, il est un des bois d'œuvre les plus importants. Le bois provenant d'arbres de peuplements naturels d'Amérique du Nord, à accroissements fins, est souvent commercialisé en Europe sous le nom américain d’Oregon Pine.
50 % de la ressource européenne en douglas se trouve en France, elle est aujourd'hui le second producteur mondial derrière les États-Unis. Elle fournit aux industriels un volume de bois chaque année plus important : 500 000 m3 en 1990, 1 000 000 m3 en 2000, 2 700 000 m3 en 2017. Une récolte de 6 000 000 m3 en 2030 est prévue par l'association interprofessionnelle France Douglas. Beaucoup de peuplements sont encore jeunes et n'ont pas encore atteint un âge d'exploitabilité[3]. La production de sciages suit elle aussi une progression exponentielle depuis le début du siècle et atteint plus de 1 000 000 m3 en 2017 [4]. Le douglas est « la principale ressource forestière émergente du territoire »[3]. En France, il est l'arbre qui apporte le meilleur rendement[5].
Pour la construction, le douglas possède deux atouts importants : des performances mécaniques supérieures à celle des autres résineux (un module d'élasticité supérieur à 12 000 MPA) et une durabilité naturelle elle aussi supérieure à la majorité des autres résineux récoltés en Europe. Le duramen du douglas résiste mieux aux insectes et aux champignons que la plupart de ses concurrents. Par ailleurs, ses qualités esthétiques sont appréciées. Aussi est-il volontiers utilisé pour des architectures de plein air, des ouvrages d'art, ainsi que pour les réalisations courantes qui doivent durer dans le temps et exposées à une humidité plus ou moins fréquente : charpente, ossature bois, bardage, solives, planchers[3], en création comme en rénovation extérieure[22]. Comme il se prête au collage, le douglas peut prendre la forme de bois lamellé-collé, de bois massif reconstitué[3] ou de contreplaqué.
De nombreuses réalisations récentes et innovantes utilisent le douglas dans le domaine de la construction :
Faiblement émetteur en polluants volatils, le douglas offre de bonnes propriétés d'isolation phonique et thermique ainsi que de dureté. Sa teinte rosée chaleureuse constitue un avantage supplémentaire pour qu'il soit employé comme revêtement intérieur dans les habitations ainsi que pour les planchers et les parquets[2].
Selon l'arrêté du 19 avril 2011 relatif à l'étiquetage des produits de construction ou de décoration, le douglas se situe dans la classe A+ d'émission dans l'air intérieur. L'indice de dureté du duramen du douglas est comprise entre 20 N/mm2 et 30 N/mm3, ce qui le place au même niveau que le teck, le châtaignier, le mélèze ou le sipo[2].
Le douglas est aussi apprécié pour sa rapidité de séchage.
Les aiguilles du douglas sont utilisées pour la confection de sauces, de sirops et de sorbets[11].
Pseudotsuga menziesii est une espèce de conifère de la famille des Pinaceae, originaire de l'ouest de l'Amérique du Nord. En français on l’appelle douglas ou sapin de Douglas (bien qu'il n'appartienne pas au genre Abies), mais aussi pin d'Oregon et douglas de Menzies.
C'est un arbre à croissance rapide qui peut atteindre de très grandes dimensions, jusqu’à 100 m de haut, et son bois possède de très bonnes qualités techniques. Le bois d’œuvre est surtout utilisé en construction extérieure et intérieure, mais aussi pour la décoration,. C'est l'une des essences les plus importantes pour l'exploitation forestière et l'industrie du bois en Amérique du Nord. Il prend aussi de l'importance aujourd'hui en Europe.
O abeto de Douglas,[2] tamén coñecido como piñeiro de Oregón, (Pseudotsuga menziesii) é unha árbore do xénero Pseudotsuga orixinaria de América do Norte.
En Galicia é moi empregado con fins ornamentais e en repoboacións forestais.
É unha árbore de folla perenne e monoica. Adoita chegar aos 75 m de altura, aínda que existen exemplares de ata 100 metros. Está considerada como unha das árbores máis altas do mundo. O abeto máis alto de que se ten constancia era coñecido como "Mineral Tree". Medrou preto de Mount Rainier, en Washington; tiña 1020 anos de idade e 119,8 m de altura, e caeu en 1930. Na actualidade o máis alto é o abeto "Brummit", descuberto en 1991 en Coos County, no Estado de Oregon. Mide 100,27 m de altura e 3,5 m de diámetro, e ten un volume de 296,63 m³.
A súa cortiza é grosa, máis ou menos profundamente fendida e de cor marrón avermellada. As follas son acículas flexibles e acanaladas na face, de 2 a 3 cm de lonxitude e de cor verde escura, cun forte olor a limón ou mandarina ao fretar. As inflorescencias masculinas son verde-amareladas e as femininas verdosas ou vermellas. Piña grande, de cor marrón clara e con brácteas que sobresaen entre as escamas.
Utilizada con fins ornamentais e como madeira, ten moitas aplicacións na carpintaría e úsase, ademais, para facer pasta de papel, vigas, travesas de ferrocarril etc.
O abeto de Douglas, tamén coñecido como piñeiro de Oregón, (Pseudotsuga menziesii) é unha árbore do xénero Pseudotsuga orixinaria de América do Norte.
En Galicia é moi empregado con fins ornamentais e en repoboacións forestais.
Wšědna douglasija (Pseudotsuga menziesii) je štom ze swójby chójnowych rostlinow (Pinaceae). Wona so w Europje lěsnisce plahuje, ale su w sewjernej Americe domjace.
Wšědna douglasija je štom, kotryž docpěje wysokosć wot 40 hač 90 m. Ma kehelojty róst.
Skora je tołsta a hruba. Při starych štomach je načerwjeń bruna a móže tołstosć wot wjace hač 10 cm docpěć, mjeztym zo při młodych štomach je ćeńka a slěbrošěra.
Zymske pupki su wrjećenkojte a maja wótry kónčk. Wone njewožiwča a njesu jedyn nad druhim ležace, błyšćace, brune šupizny. Nakónčne pupki docpěja dołhosć wot hač do 10 mm a su šwižniše hač bóčne pupki.
Jehły su přeco zelene, płone, docpěja dołhosć wot 2 hač 3 cm a šěrokosć wot 1 hač do 1,5 mm. Wone su mjechke, zhibujomne a rozrybowane kaž oranža abo citrona wonja. Jich delni bok njese dwě běłej pasmje. Jich horni bok je ćmowozeleny (var. menziesii abo šěromódre hač slěbrošěre (var. glauca). Wone wostanu pjeć hač dźesać lět na štomje.
Młode wurostki zwjetša su nahe a wariěruja po barbje.
Kćěje wot apryla hač meje. Při tym douglasija zwjetša hakle w starobje wot 12 hač 15 lět prěni raz kćěje, hačrunjež buchu kćenja hižo na dwulětnych rostlinach widźane. Žónske kwětnistwo je zelenojte a šešerjate, mjeztym zo muske kćenja su nažołć brune.
Hable maja třikónčkowe šupizny, docpěja dołhosć wot 6 hač 10 cm (wot 4 hač do 11 cm), šěrokosć wot 2 hač do 4 cm a dele wisaja. W přirodnym arealu wulkosć wot sewjera hač do juha stupa.
Njezrałe hable su zelene, mjeztym zo zrałe hable su brune. Wone w prěnim lěće zrawja. Jich stołpik docpěje dołhosć wot 0,8 hač do 1,2 cm. Prózdne hable jako cyłk wot štoma wotpadnu.
Typiske hablowe šupizny 1 hač 2 cm nad symjenjowymi šupiznami wusahuja. Forma wotwisuje wot warjetety družiny. Při pobrjóžnej douglasiji wone su runane a na symjenowych šupiznach husto přilěhuja, mjeztym zo při nutřkokrajnej douglasiji wone su lochko horje zhibnjene a tróšku wotesteja.
Symjenja su brune a docpěja dołhosć wot 5 hač do 7 mm. Ličba symjenjow jara wariěruje.
Rosće často jako lěsniski a pyšny lěs. Pochadźa z pacifiskeje sewjerneje Ameriki. Při tym přirodny rozšěrjenski teritorij ma nimale formu na hłownje stejaceho pismika V z njejenakimaj bokomaj a so wot 19° hač do 55° sewjerneje šěriny wupřestrěje.
Jendźelski slědźer David Douglas je w lěće 1827 prěnje symjenja k Jendźelskej přinjesł.
Družina ma dwě warjeteće:
Linija wot 49° sewjerneje šěriny a 120° zapadneje dołhoty hač do 51° sewjerneje šěriny a 125° zapadneje dołhoty bu jako hranicu mjez warjetetomaj kartěrowana.
Drjewo douglasije je relatiwnje ćežke a twjerde. Jeho barba wariěruje mjez čerwjenojtej a žołtej.
Tracheidy docpěja sćěnowu tołstosć wot 3,0 hač do 4,2 µm. Jich přeměr móže 36 hač 49 µm docpěć, mjeztym zo dołhosć wariěruje mjez 1,8 a 5,7 µm.
Włokninowe tracheidy docpěja sćěnowu tołstosć wot 4,3 hač do 8,1 µm. Jich přeměr móže 19 hač 25 µm docpěć. W starobje wot 25 hač do 45 lět so maksimum włokninoweje dołhosće a přeměra docpěje.
Wšědna douglasija (Pseudotsuga menziesii) je štom ze swójby chójnowych rostlinow (Pinaceae). Wona so w Europje lěsnisce plahuje, ale su w sewjernej Americe domjace.
Degli (fræðiheiti: Pseudotsuga menziesii), einnig kallað döglingsviður eða douglas-greni, er barrtré upprunið frá vesturhluta Norður-Ameríku. Tréð er notað í timburiðnaði. Það getur orðið með hærri trjám heims eða um 123 metrar að hæð. [4]
Tvö afbrigði eru af degli:
Degli hefur vaxið vel í Hallormsstaðaskógi og náð 20 metrum en það er erfitt í ræktun á Íslandi. Við Bjarmastíg 13 á Akureyri stendur degli sem er yfir 10 metra hátt.[6] Degli vex við hærri sumarhita og lengri sumur en Ísland hefur að bjóða. [7] Það er viðkvæmt fyrir áföllum í æsku en áhugavert væri að reyna ræktun þess í auknum mæli undir skermi, sem kallað er. Þá eru litlar trjáplöntur gróðursettar í eldri skógi sem hlífir þeim við vor- og haustfrostum og öðrum áföllum í æsku.
Degli (fræðiheiti: Pseudotsuga menziesii), einnig kallað döglingsviður eða douglas-greni, er barrtré upprunið frá vesturhluta Norður-Ameríku. Tréð er notað í timburiðnaði. Það getur orðið með hærri trjám heims eða um 123 metrar að hæð.
Tvö afbrigði eru af degli:
Stranddegli (Pseudotsuga menziesii var. menziesii) sem vex frá Bresku-Kólumbíu og suður að Kaliforníu. Það er önnur hæsta tegund barrtrjáa í heiminum og getur orðið yfir 100 metra Fjalladegli (P. menziesii var. glauca) sem vex frá fjalllendi í Bresku-Kólumbíu að Mexíkó þar sem dreifing er strjál og jafnvel er það talið vera annað afbrigði.L'Abete di Douglas, chiamato anche douglasia costiera (Pseudotsuga menziesii) o, impropriamente, pino dell'Oregon, è una conifera sempreverde diffusa nelle regioni costiere del Nordamerica dalla Columbia Britannica (Canada), alla California (Stati Uniti). Particolarmente diffusa negli stati di Washington e Oregon, è una fonte primaria di legname. In California si trova sulle Klamath Mountains fino a raggiungere a sud la Sierra Nevada centro-settentrionale. Il suo habitat varia dal livello del mare sino ad un'altezza di 1.800 m. Appartiene al genere Pseudotsuga, del quale è la specie più conosciuta.
Il nome comune deriva dal botanico scozzese David Douglas, che inviò nel 1827 il primo materiale di propagazione. Il nome scientifico deriva invece dal naturalista scozzese Archibald Menzies che la scoprì e la descrisse nel 1791 nell'isola di Vancouver.
È un albero maestoso, tra i più alti per altezza raggiunta nel mondo (dopo la sequoia della California). L'altezza si aggira attorno ai 60–75 m e più mentre la larghezza anche ai 1,5–2 m di diametro. L'esemplare più alto conosciuto è stato nominato "Doerner Fir"[1], alto 100,3 m, si trova nella zona dell'East Fork Brummit Creek nell'Oregon, il più largo invece è il "Queets Fir", con un tronco di 4,85 m di diametro, nella Queets River valley, (Parco nazionale di Olympic), stato di Washington. Generalmente vive 500 anni, occasionalmente può raggiungere i 1.000 anni.
La corteccia nei piccoli alberi è sottile, liscia, grigia contenente numerose bolle resinose. Negli esemplari maturi, è spessa 10–30 cm e sugherosa. I germogli vanno dal marrone al verde oliva, diventando sempre più grigio scuro man mano che l'età aumenta. I germogli hanno una forma conica molto particolare: lunghi circa 4–8 mm, con squame rosso brune. Le foglie sono disposte a spirale: gli aghi lunghi fino a 3,5 cm sono diritti, flessibili, appiattiti, resinosi e gradevolmente aromatici, verdi di sopra e grigiastri di sotto, che, se strofinate, emanano un caratteristico odore di limone. La corteccia contiene fino al 18% di tannino e al 6% di zuccheri.
I coni femminili quando sono maturi pendono dai rami e sono lunghi 5–11 cm quando sono completamente aperti, circa 2–3 cm quando sono chiusi. Si formano in primavera e dapprima sono di colore verde, ma durante la maturazione, che si completa in circa 7 mesi in autunno, diventano di colore marrone. I semi sono lunghi circa 5–6 mm e spessi 3–4 mm. Il coni maschili contenenti il polline sono lunghi 2–3 cm e disperdono il polline giallo in primavera.
Gli individui isolati hanno forma piramidale, mentre all'interno delle grosse foreste gli individui anziani hanno una forma tipica conica con un tronco scoperto di circa 20–40 m: infatti gli esemplari giovani hanno i rami inferiori che sfiorano quasi il terreno, poiché l'auto potatura è molto lenta. Statisticamente ci vogliono 70-80 anni affinché si abbia un tronco libero di 5 m e circa 100 anni per un tronco libero di 10 metri. La produzione di semi comincia attorno ai 20-30 anni, poiché negli anni precedenti è scandita da cicli irregolari che portano talvolta all'assenza di produzione di semi, talaltra (generalmente ogni 5-7 anni) a una massiccia produzione. All'interno di ogni pigna sono custoditi dai 25 ai 50 semi. La forma dei semi è variabile, il numero dei semi puliti ammonta a circa 70-88/g.
È stato introdotto nel continente europeo nella prima metà dell'Ottocento (1830, in Italia ha trovato habitat nella zona del castagno e può anche raggiungere le zone delle faggete). Generalmente non richiede particolari tipi di terreno, eccezion fatta per quelli argillosi. È invece molto intollerante con le alte e basse temperature e può soffrire molto a causa di gelate tardive e siccità estive. Le altezze massime nel vecchio continente raggiungono i 60 m circa.
Il primo impianto italiano documentato è quello del parco botanico sperimentale del Pinetum a Moncioni nel comune di Montevarchi. Nella foresta demaniale di Vallombrosa, in Toscana, popola varie particelle tra cui quella del Metato, in cui la specie annovera esemplari che superano i 50 metri di altezza (Botanica Forestale - I Gimnosperme - Romano Gellini e Paolo Grossoni). È presente nelle zone montane fresche e umide dello stivale, solo sotto forma di rimboschimento (essendo una specie alloctona) dal Casentino alla Basilicata, dalla Campania al Trentino-Alto Adige. Questa specie arborea ormai è largamente diffusa e si è introdotta perfettamente nell'habitat italiano. Ve ne sono esemplari anche nella riserva naturale di Vallombrosa nel comune di Reggello in provincia di Firenze.
È una pianta dal rapido accrescimento, che ne consente un ampio sfruttamento e impiego nella produzione legnosa, e si adatta a qualsiasi terreno. Il legno dell'abete di Douglas è molto richiesto, ma la resistenza e la tessiture non sono uniformi: richiede perciò un'attenta selezione per avere una buona uniformità. L'utilizzo è svariato soprattutto nelle costruzioni: barche, ponti, case, carpenteria in genere, assi ferroviarie, proprio per la sua leggerezza, robustezza, elasticità e resistenza agli agenti atmosferici. È ampiamente utilizzato anche nell'industria della carta. Un abete di Douglas maturo è anche un bell'albero ornamentale e non è difficile vederlo in parchi o giardini; viene anche utilizzato come Albero di Natale.
Pseudotsuga menziesii - strobili e semi
Coni
Particolare di ramo con pigna
Foresta matura ubicata sulle pendici del Mount Rainier (USA)
Foresta nella Mount Hood National Forest, Oregon, (USA)
Areale
Pseudotsuga menziesii - legno
Fibre al microscopio
L'Abete di Douglas, chiamato anche douglasia costiera (Pseudotsuga menziesii) o, impropriamente, pino dell'Oregon, è una conifera sempreverde diffusa nelle regioni costiere del Nordamerica dalla Columbia Britannica (Canada), alla California (Stati Uniti). Particolarmente diffusa negli stati di Washington e Oregon, è una fonte primaria di legname. In California si trova sulle Klamath Mountains fino a raggiungere a sud la Sierra Nevada centro-settentrionale. Il suo habitat varia dal livello del mare sino ad un'altezza di 1.800 m. Appartiene al genere Pseudotsuga, del quale è la specie più conosciuta.
Il nome comune deriva dal botanico scozzese David Douglas, che inviò nel 1827 il primo materiale di propagazione. Il nome scientifico deriva invece dal naturalista scozzese Archibald Menzies che la scoprì e la descrisse nel 1791 nell'isola di Vancouver.
Didžioji pocūgė (Pseudotsuga menziesii) – pušinių (Pinaceae) šeimos, pocūgių (Pseudotsuga) genties visžalių, vienanamių medžių rūšis.
Didžioji pocūgė savaime paplitusi plačioje Šiaurės Amerikos vakaruose: nuo vidurio Britų Kolumbijos (Kanada) šiaurėje, iki šiaurės vakarinių Meksikos valstijų, o rytuose iki vidurio Kolorado (JAV).
Didžiosios pocūgės introdukuotos Čilėje, Argentinoje, Naujojoje Zelandijoje, taip pat Europoje – nuo Ispanijos iki Suomijos, įskaitant ir Lietuvą.
Savaiminio paplitimo kraštuose auga kalnuotuose regionuose, nuo jūros lygio iki 3050 m aukščio altitudėse.
Lietuvoje introdukuota melsvoji pocūgė (Pseudotsuga menziesii var. glauca), kuri pakankamai gerai auga Lietuvos klimato sąlygomis. Dėl žiemos metu pasitaikančios žemos temperatūros, pakrantinei pocūgei augimo sąlygos Lietuvoje netinkamos.
Išskiriami du didžiosios pocūgės varietetai[2]:
Didžiosios pocūgės Pseudotsuga menziesii var. menziesii varietetas šalia visžalės sekvojos ir karališkojo eukalipto yra aukščiausiai augantis medis. Pakrantinių pocūgių varieteto savaiminio paplitimo arealo brandžiuose miškuose aukštis siekia daugiau kaip 60-75 m. Jų kamienai iki 1,5–2 m skersmens. Aukščiausios, šiuo metu augančios didžiosios pocūgės „Doerner Fir“ aukštis 99,76 m, kamieno skersmuo 3,35 m. Ji auga East Fork Brummit Creek, Coos apygardoje, Oregono valstijoje. Su storiausio, 4,85 m skersmens kamienu didžioji pocūgė „Queets Fir“ auga Queets upės slėnyje, Olympic National Park, Vašingtono valstijoje, JAV. Pagal paskutinius tyrimus teigiama, kad jos gali išaugti maksimaliai nuo 130 iki 145 metrų aukščio, bet į dar aukštesnes medžio lajas jau nutrūktų vandens gavimas.
Visžalis medis. Didžiosios pocūgės laja kūgiška, siaura, šakota. Kamienas ilgas ir tiesus. Spygliai 15-30 cm ilgio, apie 1-1,5 mm storio, gelsvai žali. Moteriški kankorėžiai 4-10 cm ilgio, 3-3,5 cm pločio, vyriški – gelsvai žali, 2-3 cm ilgio. Sėklos 5-6 mm ilgio, subręsta per 12 mėnesių. Didžiosios pocūgės sulaukusios 12 - 15 metų amžiaus brandina kankorėžius[3]
Didžiosios pocūgės gyvena daugiau kaip 500 metų. Nustatant amžių pakrantinių pocūgių varieteto augimo vietose, 650 metų amžius pasitaiko gana neretai. Vankuverio saloje žiemos metu siautėjant viesului ir išvertus pakrantinę pocūgę, iš kelmo rievių skaičiaus buvo nustatytas to medžio amžius: 1350 metų (Stoltmann 1987 m.). Pagal kelmo rieves kituose šaltiniuose nurodoma kita, 1307 metų amžiaus turėjusi didžioji pocūgė. Visi šie seniausi medžiai yra pakrantinės pocūgės varietetas[4]
Didžioji pocūgė vertinama dėl savo kokybiškos medienos, sodinama daugelyje šalių kaip dekoratyvinis augalas.
Didžioji pocūgė yra pavaizduota Kaskadijos valstybės įkūrimo šalininkų judėjimo vėliavoje.
Pseudotsuga menziesii - Museum specimen
Pakrantinė pocūgė Venačio kalnuose (Kitito apygarda, Vašingtono valstija)
Didžioji pocūgė prie Vankuverio, (Britų Kolumbija, Kanada), 1887 metais
Maunt Hudo valstybiniame miške
Didžiosios pocūgės medienos pavyzdys
Kaskadijos autonominio regiono įkūrimo šalininkų vėliavoje pavaizduota didžioji pocūgė
Iliustruotas Lietuvos augalų genčių vardynas · Lietuvos vietinės medžių ir krūmų rūšys · Lietuvos išskirtiniai medžiai · Lietuvos svetimžemė dendroflora · Pasaulio išskirtiniai medžiai
Miškas · Miško skliautas · Lietuvos miškai · Pasaulio miškai (šalys pagal miškų plotą) · Miškų nykimas (neteisėtas miško kirtimas)
Miškininkystė (ekologinė miškininkystė) · Miško atkūrimas · Įveisimas · Miškų ūkis · Miškų urėdija · Girininkija · Eiguva · Lietuvos miškų institutas
Didžioji pocūgė (Pseudotsuga menziesii) – pušinių (Pinaceae) šeimos, pocūgių (Pseudotsuga) genties visžalių, vienanamių medžių rūšis.
De douglasspar (Pseudotsuga menziesii, synoniem: Pseudotsuga taxifolia) is een boom uit de dennenfamilie (Pinaceae). De boom komt van nature voor in het westen van Noord-Amerika. In Europa wordt de soort veel aangeplant vanwege het hout. In Amerika bereikt de boom een hoogte van 100 m (de hoogste douglasspar is de zogenaamde 'Brummit fir' in Oregon met een hoogte van 100,3 m); in Europa wordt hij meer dan 50 m. Ondanks de naam 'spar' is er weinig verwantschap met de echte sparren (Picea). De douglasspar is vooral aan de kegels te onderscheiden.
In het laatste kwart van de 20e eeuw is de soort ingeburgerd in Nederland. Sinds het verschijnen van de Standaardlijst van de Nederlandse flora 2003 wordt de boom als een Nederlandse soort beschouwd. In het Nederlands Soortenregister heeft hij de status "exoot: inburgerend".
De kroon is piramidevormig. Bij oudere bomen is de kroon meer afgeplat. De schors is donkergrijs. Bij jonge bomen zitten er harsblaren op de schors. Later wordt de kleur roodbruin of purperkleurig en kurkachtig. Er komen dan diepe groeven en richels in te zitten. De takken zijn bleek of geelachtig groen en zijn met fijne haartjes bedekt.
De knoppen zijn bleekbruin en spoelvormig. Ze worden tot 7 mm lang en zijn niet harsachtig. De Douglasspar heeft buigzame, aromatische naalden van 2-3 cm lang. Aan de onderzijde zitten twee witte strepen. Ze staan apart en laten na afvallen een glad, eirond litteken achter aan de tak.
De karakteristieke kegels zijn dofbruin en rolrond. Ze zijn 5-8 cm lang en circa 2,5 cm breed. Elke dekschub heeft drie tanden die naar buiten en in de richting van de top wijzen.
De douglasspar gaf botanici in de 19e eeuw problemen door de vele overeenkomsten met andere, beter bekende, coniferen in die tijd. De soort is in die tijd geclassificeerd in Pinus, Picea, Abies, Tsuga en in Sequoia. 'Vanwege de afwijkende kegels bracht Carrière de douglasspar in 1867 uiteindelijk onder in het geslacht Pseudotsuga als Pseudotsuga douglasii.
De algemene naam eert David Douglas, de Schotse botanicus die als eerste de boom introduceerde bij kwekers in 1826. Douglas is bekend om zijn introducties van veel Noord-Amerikaans coniferen in Europa.
De douglasspar is een 20-100 m hoge groenblijvende boom. De naalden zijn plat en lijken op die van de spar. De vrouwelijke kegels hangen en hebben een kenmerkende driepoot aan de vruchtjes.
De Flora of North America onderscheidt twee variëteiten: Pseudotsuga menziesii var. menziesii (in Amerika bekend als 'Coast Douglas-fir') en Pseudotsuga menziesii var. glauca (in Amerika bekend als 'Rocky Mountain Douglas-fir').
De soortaanduiding menziesii is een eerbetoon aan Archibald Menzies, een Schotse natuuronderzoeker die als eerste de boom ontdekte op het Vancouvereiland in 1791. Buiten zijn oorspronkelijke omgeving, wordt de boom veel gebruikt in de bosbouw en aangeplant voor timmerhout in onder meer Europa, Nieuw-Zeeland en Zuid-Amerika.
Kegel van een boom gekweekt uit zaad verzameld door David Douglas
Tak van Pseudotsuga menziesii var. menziesii
Twijg van Pseudotsuga menziesii var. menziesii
Naalden van Pseudotsuga menziesii var. menziesii
Kegel
Stam
Areal
Pseudotsuga menziesii
Zie de categorie Pseudotsuga menziesii van Wikimedia Commons voor mediabestanden over dit onderwerp. De douglasspar (Pseudotsuga menziesii, synoniem: Pseudotsuga taxifolia) is een boom uit de dennenfamilie (Pinaceae). De boom komt van nature voor in het westen van Noord-Amerika. In Europa wordt de soort veel aangeplant vanwege het hout. In Amerika bereikt de boom een hoogte van 100 m (de hoogste douglasspar is de zogenaamde 'Brummit fir' in Oregon met een hoogte van 100,3 m); in Europa wordt hij meer dan 50 m. Ondanks de naam 'spar' is er weinig verwantschap met de echte sparren (Picea). De douglasspar is vooral aan de kegels te onderscheiden.
In het laatste kwart van de 20e eeuw is de soort ingeburgerd in Nederland. Sinds het verschijnen van de Standaardlijst van de Nederlandse flora 2003 wordt de boom als een Nederlandse soort beschouwd. In het Nederlands Soortenregister heeft hij de status "exoot: inburgerend".
Douglasgran (Pseudotsuga menziesii) eller kystdouglasgran tilhører douglasgranslekten innenfor furufamilien (Pinaceae).
Douglasgran er et nåletre som kan bli opptil 120 meter høyt. I Europa rundt 50 meter og i Norge (Vestlandet) over 30 meter høyt. Den finnes også i plantet i andre deler av landet, blant annet rundt Trondheim.
Douglasgran er varmekjær og vokser helst i halvskygge. Douglasgran tåler ikke sterk frost. Den trives best litt sur, leirholdig sandjord, på dypt jordsmonn. Den er ofte plantet i parker.
Barken er glatt og mørkebrun. Nålene er 15 – 30 (40) mm lange og 1 – 1.5 med mer vide, gul-grønne til mørke eller blågrønne (med to grønn-kvite bånd, spalteåpninger, på undersiden). Konglene er 9-17 cm lange og 3-4 cm brede, med 150-200 skjell, og som har tre-flikede dekkskjell som stikker ut fra kongleskjellene. Frø er 5 – 6 mm, med vinger som er lengre enn frøkroppen (opptil 2.5 cm, 70 – 88 frø per gram)[1].
NordvestAmerika hovedsakelig provinsene Britisk Columbia og Alberta i Kanada, og statene langs Rocky Mountains fra Washington, Oregon – og ned til Arizona, New Mexico og Texas sør i USA. Varianten menziesii forekommer fra sentral Britisk Columbia sørover langs stillehavskysten, mens innlandsvarianten glauca vokser langs Rocky Mountains til Arizona og New Mexico.
Douglasgran er nasjonaltreet i staten Oregon i USA. Engelske navn i bruk i USA omfatter «Douglas-fir», «Common Douglas-fir» og noe mer sjeldent «Oregon Douglas-fir», «Douglas Tree», eller «Oregon Pine». I Chile kalles det «Piño Oregon».
Det vitenskapelige tilnavnet menziesii kommer av «Archibald Menzies», en skotsk lege og naturviter som først dokumenterte arten på Vancouver Island i Canada i 1791.
Douglasekorn spiser mye kongler av arten. Flekkugle (Strix occidentalis) og arter av storfugl er også hyppige bofaste i eller rundt treet, sistnevnte spiser nålene. Om vinteren spiser hulepinnsvin barken av unge individer.
Douglasgran er et av de trearter som er blitt utplantet mest av i verden, bl.a. New Zealand og Sør-Amerika. I Danmark, Tyskland og Storbritannia er dette treslaget mye brukt.
I Norge er den plantet ut på Sør- og Vestlandet, hvor treet kan nå høyder over 30 meter. Totalt estimert areal i Norge ligger på ca. 2000 dekar, men pga treslagets relativt høye krav til temperatur og næring er omfanget lavere enn mange andre utenlandske treslag. Det forekommer også spredt utplantet i parker og langs kysten nordover til Nordland.
Treslaget setter frø relativt tidlig, og har hyppige frøsettinger og har rikelig med kongler. Likevel øker produksjonen av frø først ved 20 – 30 årsalderen. Frøproduksjonen er irregulær med noen gode og noen mindre gode år. Frøene har dessuten vinger noe som gjør at de lett sprer seg med vinden. Treet vokser raskt, er mer skyggetålende enn vanlig gran og kan derfor lettere etablere seg under glissen skjerm[2]. I lavlandet i Vest-Norge sprer den seg ut av plantefelt.
Størrelsen, tettheten og alderen på plantefeltet er i stor grad avgjørende for spredning og effekter. På grunn av langdistansespredning kan douglasgran i likhet med de andre vindspredde treslagene etablere seg langt fra opphavsbestanden[3]. Den raske veksten og foryngelsen vil gjøre at arten raskt utkonkurrerer stedegne arter. Dette vil påvirke det biologiske mangfoldet negativt og spredning vil også potensielt kunne påvirke åpne landskaper, som i kulturbetingede naturtyper, dersom de lokale spredningsforholdene ligger til rette for dette[4].
Det er flere underarter og varianter) av douglasgran, som av mange forskere anses som separate arter:
Douglasgran (Pseudotsuga menziesii) eller kystdouglasgran tilhører douglasgranslekten innenfor furufamilien (Pinaceae).
Costo artìcol a l'é mach në sbòss. Da finì.
Da finì.
Da finì.
Costo artìcol a l'é mach në sbòss. Da finì.
DistribussionDa finì.
NotissieDa finì.
Multimedia w Wikimedia Commons Daglezja zielona, jedlica zielona[3] (Pseudotsuga menziesii) – gatunek drzewa z rodziny sosnowatych. Występuje w zachodniej części Ameryki Północnej. Gatunek geograficznie dzielony jest na dwa podgatunki P. menziesii subsp. menziesii i P. menziesii subsp. glauca. W Polsce jest gatunkiem introdukowanym. Opis dotyczy podstawowego podgatunku subsp. menziesii, subsp. glauca (jedlica sina) odróżnia się pokrojem, igłami i szyszkami.
Drzewo ma małą odporność na zanieczyszczenia w mieście.
Daglezja zielona, jedlica zielona (Pseudotsuga menziesii) – gatunek drzewa z rodziny sosnowatych. Występuje w zachodniej części Ameryki Północnej. Gatunek geograficznie dzielony jest na dwa podgatunki P. menziesii subsp. menziesii i P. menziesii subsp. glauca. W Polsce jest gatunkiem introdukowanym. Opis dotyczy podstawowego podgatunku subsp. menziesii, subsp. glauca (jedlica sina) odróżnia się pokrojem, igłami i szyszkami.
Drzewo ma małą odporność na zanieczyszczenia w mieście.
Pseudotsuga menziesii é uma espécie de conífera nativa do oeste da América do Norte.
A variedade Pseudotsuga menziesii var. menziesii, comummente conhecida como abeto-de-douglas,[1] cresce nas regiões costeiras, do centro-oeste da Colúmbia Britânica, no Canadá, em direção ao sul até o centro da Califórnia, Estados Unidos. Em Oregon e Washington seu alcance é contínuo desde a Cordilheira das Cascatas até a costa do Oceano Pacífico.[2]
O nome específico, menziesii, é uma homenagem a Archibald Menzies, médico escocês e rival do naturalista David Douglas. Menzies documentou a árvore pela primeira vez na ilha de Vancouver em 1791.
Dá ainda pelos seguintes nomes comuns: pinheiro-do-oregon[3] e abeto-do-oregon.[4]
Pseudotsuga menziesii é uma espécie de conífera nativa do oeste da América do Norte.
A variedade Pseudotsuga menziesii var. menziesii, comummente conhecida como abeto-de-douglas, cresce nas regiões costeiras, do centro-oeste da Colúmbia Britânica, no Canadá, em direção ao sul até o centro da Califórnia, Estados Unidos. Em Oregon e Washington seu alcance é contínuo desde a Cordilheira das Cascatas até a costa do Oceano Pacífico.
O nome específico, menziesii, é uma homenagem a Archibald Menzies, médico escocês e rival do naturalista David Douglas. Menzies documentou a árvore pela primeira vez na ilha de Vancouver em 1791.
Duglas (Pseudotsuga menziesii <Mirb.> Franco), Duglas verde sau pinul de Oregon este un arbore din genul Pseudotsuga aparținând familiei Pinaceae, nativă vestului Americii de Nord.
Este un arbore veșnic verde puternic, atingând o înalțime de 100 m, cu o grosime a trunchiului de 4 m. Formează păduri uriașe de-a lungul coastei Pacificului, din Columbia Britanică până în California, Montana, Colorado, Texas și New Mexico.
Columbia Britanică, 1887
Cel mai mare brad Douglas
Con
Duglas (Pseudotsuga menziesii Franco), Duglas verde sau pinul de Oregon este un arbore din genul Pseudotsuga aparținând familiei Pinaceae, nativă vestului Americii de Nord.
Este un arbore veșnic verde puternic, atingând o înalțime de 100 m, cu o grosime a trunchiului de 4 m. Formează păduri uriașe de-a lungul coastei Pacificului, din Columbia Britanică până în California, Montana, Colorado, Texas și New Mexico.
Duglaska tisolistá (lat. Pseudotsuga menziesii) je vždyzelený ihličnan z čeľade borovicovité (Pinaceae), podčeľaď jedľovaté (Abietoideae).
Vytvára dva poddruhy:
Poddruh Pseudotsuga menziesii menziesii pochádza z pobrežných oblastí západnej časti Severnej Ameriky, s výskytom od centrálnych a západných oblastí Britskej Kolumbie v Kanade až po centrálnu časť Kalifornie v Spojených štátoch. V amerických štátoch Oregon a Washington sa duglasky tisolisté nachádzajú na území tiahnucom sa od svahov Kaskádových vrchov po pobrežie Tichého oceánu. V Kalifornii sa dajú nájsť v pohorí Klamath a horskom pásme Pacific Coast Range až po juh pohoria Santa Cruz a od pohoria Sierra Nevada až po údolie Yosemite Valley. Dá sa nájsť pri horských svahoch od hladiny mora až po nadmorskú výšku 1 800 metrov v pohorí Sierra Nevada. Hlbšie vo vnútrozemí sa vyskytuje jej blízky príbuzný poddruh Pseudotsuga menziesii glauca.
V Európe sa vyskytuje v mnohých krajinách ako introdukovaný a naturalizovaný druh, kvôli hospodárskemu využitiu dreva.[1]
Duglaska tisolistá je vysoký strom, druhý najvyšší ihličnan po sekvoji vždyzelenej. Dosahuje výšky 60 až 75 metrov a jej kmeň má 1,5 až 2 metre v priemere. Najvyššia duglaska tisolistá je vysoká 100,3 metra a nachádza sa v okrese Coos County v Oregone. Duglaska s najhrubším kmeňom - až 4,85 metra v priemere sa nachádza v údolí Queets River v parku Olympic National Park vo Washingtone. Duglaska tisolistá sa bežne dožíva viac ako 500 a zriedkavo aj vyše 1 000 rokov.
Commons ponúka multimediálne súbory na tému Duglaska tisolistá
Wikidruhy ponúkajú informácie na tému Duglaska tisolistá
Duglaska tisolistá (lat. Pseudotsuga menziesii) je vždyzelený ihličnan z čeľade borovicovité (Pinaceae), podčeľaď jedľovaté (Abietoideae).
Vytvára dva poddruhy:
Pseudotsuga menziesii glauca Pseudotsuga menziesii menziesiiDuglazija (znanstveno ime Pseudotsuga menziesii) je iglasto drevo iz družine borovk, ki je samorasla v zahodnem delu Severne Amerike.
Ime izvira iz grške besede pséudes (lažen) in Tsuga, zaradi podobnosti s tem rodom iglavcev. V preteklosti je namreč duglazija spadala v isti rod kot jelka, danes pa se imenuje po enem izmed največjih botanikov, Davidu Douglasu, ki je semena tega drevesa prinesel v Evropo.
Duglazija je eno največjih dreves na zemlji, saj lahko zraste v višino do 75 m ali več. Porašča velike gozdove Severne Amerike, vse do Kanade, dobro pa uspeva tako v nižinah kot v višjih legah. Velja za zelo prilagodljivo drevo, najbolj pa uspeva v hladnih področjih z debelo plastjo prsti.
Deblo drevesa je ravno in okroglo, lubje pa je sprva sivo in gladko, kasneje pa postane rdeče-rjavo in razpoka. Izloča veliko smole, veje pa so v mladosti prekrite s puhom, ki kasneje odpade. Iglice so mehke, dolge okoli 3 cm in imajo močan smolnat vonj. Duglazija se razmnožuje s semeni, ki dozorijo v jajčastih storžih, ki rastejo posamično na koncih poganjkov in so obrnjeni navzdol. Izmed temnih lusk storža molijo na plano trodelne, svetle brakteje. Moški cvetovi so manjši storžki, ki po navadi rastejo za ženskimi.
Les duglazije je zelo kakovosten, drevo pa raste hitro, zaradi česar je duglazija gospodarsko zelo pomembna drevesna vrsta.
Duglazija (znanstveno ime Pseudotsuga menziesii) je iglasto drevo iz družine borovk, ki je samorasla v zahodnem delu Severne Amerike.
Douglasgran eller douglastall (Pseudotsuga menziesii) är en art inom släktet douglasgranssläktet (Pseudotsuga).
Arten har sin hemvist i Nordamerika och är indelad i två varieteter. P. menziesii var. menziesii återfinns främst på kontinentens västkust, från British Columbia till Kalifornien. P. menziesii var. glauca lever i bergiga områden på kontinentens inland, främst i Klippiga bergen.
Arten finns införd i norra Europa, såsom Norge och Sverige, där den odlas dels som prydnadsträd och dels för virkesproduktion. Virket saluförs under bland annat handelsnamnet Oregon pine.
Douglasgranen är världens näst mest högvuxna barrträd, efter redwood och kan i Nordamerika bli 100 meter hög och fem meter i diameter, men i Europa blir den oftast 20–30 meter, ibland uppemot 50 meter.
Wikimedia Commons har media som rör Douglasgran.
Douglasgran eller douglastall (Pseudotsuga menziesii) är en art inom släktet douglasgranssläktet (Pseudotsuga).
Arten har sin hemvist i Nordamerika och är indelad i två varieteter. P. menziesii var. menziesii återfinns främst på kontinentens västkust, från British Columbia till Kalifornien. P. menziesii var. glauca lever i bergiga områden på kontinentens inland, främst i Klippiga bergen.
Arten finns införd i norra Europa, såsom Norge och Sverige, där den odlas dels som prydnadsträd och dels för virkesproduktion. Virket saluförs under bland annat handelsnamnet Oregon pine.
Douglasgranen är världens näst mest högvuxna barrträd, efter redwood och kan i Nordamerika bli 100 meter hög och fem meter i diameter, men i Europa blir den oftast 20–30 meter, ibland uppemot 50 meter.
Псевдотсуга Мензіса[1],[2], або псевдотсуга тисолиста[3], або дугласія тисолиста[4] (Pseudotsuga menziesii (Mirb.) Franco) — вид псевдотсуги, вічнозелена хвойна рослина, батьківщиною якої є прибережні та гірські райони західної Північної Америки від західної Британської Колумбії до центральної Каліфорнії та до Альберти і Нью-Мексико углиб материка. Входить до складу родини соснових (Pinaceae).
Дерево висотою до 50-75 (115) м, діаметром до 1,5-2,0 (4) м. Стовбур циліндричний. У молодому віці кора гладка, тонка, сіра, у старшому товста, оскільки з віком формується незначний корковий шар. Крона пірамідальна, з повислими гілками. Хвоя плоска, довжиною 1,5-3,0 см, тонка, світло-зелена, знизу дві білі смуги. Розташована вона неправильно гребінчаста. Бруньки вкриті лусками, гострі, блискучі. Чоловічі стробіли мають вигляд жовтих колосків, жіночі — зелено-пурпурових шишечок. Шишки звисаючі, яйцеподібно-циліндричні, довжиною 7-12 см. Покривні луски трилопатеві, середня лопать загострена, витягнута, дуже виступає за насіннєві луски. Дозріває у вересні першого року. Насінини ромбічні, завдовжки до 7 мм. Маса 1000 штук насінин сягає 8-14 г.
Швидкоросла, світлолюбна, середньо-вибаглива до родючості ґрунту. Високопродуктивна, запас деревини може сягати до 1000 м³ з одного гектара
Деякі автори виділяють більше 10 видових різновидів; є також безліч сортових форм, в тому числі багатоствольних, компактних, з сизої і сизо-зеленою хвоєю. Серед сортів з незвичайною формою крони виділяються багатостовбурна і плоско вершина форма 'Compacta', карликова 'Densa' і поникла 'Glauca Pendula'.
Сортові форми псевдотсуги Мензиса трапляються в садах вкрай рідко. Разом з тим як природні, так і сортові різновиди не тільки надзвичайно морозостійкі, але і не страждають від весняного сонця.
Широке поширення в садах отримав схожий на пишну блакитну ялину сорт 'Glauca' (різновид Pseudotsuga menziesii var. Glauca) — Псевдотсуга сиза, іноді виділяється в окремий вид. У порівнянні з береговою формою псевдотсуги Мензиса, що росте на узбережжі Тихого океану, Псевдотсуга сиза має гірське походження (Скелясті гори США). Вона не дуже великих розмірів, як берегова різновид (Псевдотсуга тисолиста) — висота псевдотсуги сизої на батьківщині не більше 40-50 м, — але зате вона більш невибаглива та холодостійка і тому добре росте навіть в більш північних районах.
Зростає в Північній Америці вздовж берегів Тихого океану.
Вид поділяється на два підвиди:
Найвища Псевдотсуга Мензіса мала 119,8 метрів заввишки, 4,6 метрів у діаметрі і була, ймовірно, найвищим деревом на землі.[5]
Дослідження з радіоактивним вуглецем-14 доводять, що доросла особа постачає своїх нащадків, яким не вистачає сонячного світла у підліску, поживними речовинами через підземну мережу симбіотичних грибів. Таким чином батьківське дерево підтримує ріст молодої парослі. На основі цього експерименту вчені припускають наявність соціальних зв'язків у рослин.[6]
В Угольсько-Широколужанському заповідному масиві, що в Тячівському районі Закарпатської області, біля контори Угольського лісництва (при північній околиці с. Мала Уголька) на невеликій площі зростають насадження псевдотсуги, завезені сюди понад 100 років тому[7]. Дерева добре прижились і плодоносять.
Псевдотсуга Мензіса,, або псевдотсуга тисолиста, або дугласія тисолиста (Pseudotsuga menziesii (Mirb.) Franco) — вид псевдотсуги, вічнозелена хвойна рослина, батьківщиною якої є прибережні та гірські райони західної Північної Америки від західної Британської Колумбії до центральної Каліфорнії та до Альберти і Нью-Мексико углиб материка. Входить до складу родини соснових (Pinaceae).
Linh sam Douglas (tên khoa học Pseudotsuga menziesii) là một loài thực vật hạt trần trong họ Thông.[2][3][4] Loài này được (Mirb.) Franco miêu tả khoa học đầu tiên năm 1950.[5]
Linh sam Douglas là một loại cây lá kim có nguồn gốc từ Bắc Mỹ. Cây được trồng ở nhiều vùng khí hậu ôn đới. Tên loài này được đặt để vinh danh David Douglas, một nhà thực vật học người Scotland, người đầu tiên phân loại loài cây này.
Phân loài thường gặp gồm:
Linh sam Douglas (tên khoa học Pseudotsuga menziesii) là một loài thực vật hạt trần trong họ Thông. Loài này được (Mirb.) Franco miêu tả khoa học đầu tiên năm 1950.
Linh sam Douglas là một loại cây lá kim có nguồn gốc từ Bắc Mỹ. Cây được trồng ở nhiều vùng khí hậu ôn đới. Tên loài này được đặt để vinh danh David Douglas, một nhà thực vật học người Scotland, người đầu tiên phân loại loài cây này.
Pseudotsuga menziesii (Mirb.) Franco (1950)
Ареал
Псевдотсуга Мензиса (лат. Pseudotsuga menziesii), также Дугласова пихта[1], Псевдотсуга тиссолистная — вечнозелёное хвойное дерево, вид рода Псевдотсуга (Pseudotsuga) семейства Сосновые (Pinaceae). Происходит из западных областей Северной Америки. Мощное, красивое вечнозелёное растение, достигающее высоты 100 м при толщине ствола до 4 м. Образует огромные леса по всему побережью Тихого океана от Британской Колумбии до Калифорнии, в Монтане, Колорадо, Техасе и Нью-Мексико.
Вид назван в честь Арчибальда Мензиса (1754—1842), шотландского медика и биолога. В русскоязычной литературе встречается чаще всего под названиями «дугласова пихта» и «псевдотсуга тиссолистная» (или «лжетсуга тиссолистная»)[1][2]. Другие встречающиеся русские названия — лжетсуга Мензиса, дугласия тиссолистная, дугласова ель, орегонская сосна, пихта Дугласа.
Внешне напоминает крупную пихту или ель.
Крона коническая. Ветви на молодых деревьях приподнятые, на старых — горизонтальные. Молодые побеги голые, сначала оранжево-красные, позднее — красно-коричневые. Кора буровато-серая, у молодых деревьев — гладкая, у старых — бугорчатая и глубокоморщинистая.
Хвоя тёмно-сизо-зелёная, игольчатая, уплощённая, прямая, 2—3 см длиной. Шишки висячие, яйцевидные, 5—10 см длиной. Чешуйки отогнутые. Семена созревают в первый же год.
Псевдотсуга Мензиса, точнее, её береговая разновидность — Псевдотсуга тиссолистная является на сегодняшний день вторым по высоте деревом в мире, после Секвойи Вечнозелёной. Для старых деревьев обычной является высота 60—75 м и более, с диаметром ствола 1,5—2 м. Деревья максимальной высоты в 100—120 м с толщиной ствола 4,5—6 м также были задокументированы.
Самая высокая из ныне живущих псевдотсуг Мензиса, «Doerner Fir», (ранее известная как Brummit fir), имеет 99,4 м в высоту, наиболее широкая, «Queets Fir», имеет диаметр у основания ствола 4,85 м.
Обычно живёт более 500 лет, изредка до 1000 лет и более[3].
Интересные факты
Ее семена совершили путешествие вокруг Луны в ходе миссии Апполон 14 и, вернувшись на Землю, благополучно проросли.
Некоторые авторы выделяют более 10 видовых разновидностей; имеется также множество сортовых форм, в том числе многоствольных, компактных, с сизой и сизо-зелёной хвоей. Среди сортов с необычной формой кроны выделяются многоствольная плосковершинная форма 'Compacta', карликовая 'Densa' и пониклая 'Glauca Pendula'.
Сортовые формы псевдотсуги Мензиса встречаются в садах крайне редко. Вместе с тем как природные, так и сортовые разновидности не только чрезвычайно морозоустойчивы, но и не страдают от весеннего солнца.
Широкое распространение в садах получил похожий на пышную голубую ель сорт 'Glauca' (разновидность Pseudotsuga menziesii var. glauca) — Псевдотсуга сизая, иногда выделяемая в отдельный вид[4]. По сравнению с береговой формой псевдотсуги Мензиса, растущей на побережье Тихого океана, Псевдотсуга сизая имеет горное происхождение (Скалистые горы США). Она не достигает такой большой высоты, как береговая разновидность (Псевдотсуга тиссолистная[5]) — высота Псевдотсуги сизой на родине не более 40-50 м, — но зато она более неприхотлива и холодостойка и поэтому хорошо растёт даже в более северных районах[6].
Старый лес
Молодой лес
Упавшая шишка с хвоей
Ветка с упавшей шишкой
Двухнедельный сеянец
Взрослое дерево в Варшаве, Польша
Молодое дерево в парке, Бельгия
Pseudotsuga menziesii в Тулузском музеуме
Pseudotsuga menziesii — Тулузский музеум
Псевдотсуга Мензиса (лат. Pseudotsuga menziesii), также Дугласова пихта, Псевдотсуга тиссолистная — вечнозелёное хвойное дерево, вид рода Псевдотсуга (Pseudotsuga) семейства Сосновые (Pinaceae). Происходит из западных областей Северной Америки. Мощное, красивое вечнозелёное растение, достигающее высоты 100 м при толщине ствола до 4 м. Образует огромные леса по всему побережью Тихого океана от Британской Колумбии до Калифорнии, в Монтане, Колорадо, Техасе и Нью-Мексико.
花旗松（學名：Pseudotsuga menziesii）又稱北美黃杉，是原產於美國西北部的一種常綠裸子植物。
其中一個變種海濱黃杉（Pseudotsuga menziesii var. menziesii）生長在海岸區域，從加拿大不列顛哥倫比亞中西部向南延伸至美國加州中部，分布區域包括喀斯喀特山脈、太平洋海岸山脈、克拉馬斯山脈、加州海岸山脈、聖塔露西亞山脈與尤塞米提谷，最南可分布到聖塔芭芭拉的普尔斯马山（英语：Purisima Hills），分布海拔由海平面至海拔1800米[2]，最高可達100.3公尺，海濱黃杉是世界第二高的針葉樹(僅次於最高的加州紅木以及在第三高的北美雲杉之上)。
在內陸區域分布的則是落磯山黃杉（Pseudotsuga menziesii var. glauca），在華盛頓州北部與不列顛哥倫比亞南部的喀斯喀特山脈與海濱黃杉過渡，並從此向北延伸至不列顛哥倫比亞中部，向東南延伸至墨西哥邊界，隨著緯度下降其分布點越趨破碎，海拔高度限制也提高。
墨西哥黃杉（Pseudotsuga lindleyana）有時也被視為花旗松的另一個變種，分布於墨西哥的瓦哈卡州[3]。
本種的種小名menziesii來自蘇格蘭植物學家阿奇博爾德·孟席斯，他於1791年首度於溫哥華島上描述了這個物種。
分類（新エングラー体系） 界 : 植物界 Plantae 門 : 裸子植物門 Gymnospermae 綱 : マツ綱 Coniferopsida 目 : マツ目 Coniferae 科 : マツ科 Pinaceae 属 : トガサワラ属 Pseudotsuga 種 : ベイマツ P. menziesii 学名 Pseudotsuga menziesii (Mirb.) Franco[1][2] 和名 ベイマツ、アメリカトガサワラ、ダグラスファー、オレゴンパイン[2]、ダグラスモミ[3] 英名 Douglas Fir, Oregon Pine ベイマツ（米松、学名：Pseudotsuga menziesii）は、マツ科トガサワラ属の常緑針葉樹。
和名は「アメリカ産のマツ」の意味だが、マツ属の仲間ではなくトガサワラに近縁である。
別名はアメリカトガサワラ（アメリカ栂椹）、ダグラスファー（ダグラスモミ、Douglas fir）、オレゴンパイン (Oregon pine) 。なお、ファーはモミ、パインはマツの意味である。
カナダ、アメリカ合衆国本土にかけての、北米大陸太平洋岸に分布する。
日本が北米から大量に輸入しており、北米からの輸入量はベイツガに次いで多い。
LOWER RISK - Least Concern (IUCN Red List Ver. 2.3 (1994))[1]
IUCNレッドリストでは、1998年版で軽度懸念に評価されたが、更新が必要とされている[1]。
適度な硬さを有している、加工性・耐久性に優れる、木目が美しいなどの点で、住宅用建材としては優れた資質を備えており、アメリカ国内ではもとより、日本でも木造枠組壁構法の建材用として需要が高い。日本のホームセンターでも簡単に入手が可能。
この項目は、植物に関連した書きかけの項目です。この項目を加筆・訂正などしてくださる協力者を求めています（プロジェクト:植物／Portal:植物）。 ベイマツ（米松、学名：Pseudotsuga menziesii）は、マツ科トガサワラ属の常緑針葉樹。
和名は「アメリカ産のマツ」の意味だが、マツ属の仲間ではなくトガサワラに近縁である。
別名はアメリカトガサワラ（アメリカ栂椹）、ダグラスファー（ダグラスモミ、Douglas fir）、オレゴンパイン (Oregon pine) 。なお、ファーはモミ、パインはマツの意味である。
미송(美松, Douglas-fir)은 소나무과에 속하는 상록수이다. 북아메리카가 원산지이며 높이는 60-90m나 되며 줄기가 똑바로 자란다. 심재와 변재가 뚜렷하게 구별되는데 심재는 연한 황갈색, 변재는 담황색이다. 춘재에서 추재로의 이전이 빠른 편이다. 단단하고 긴 목재를 얻을 수 있어, 건축·토목이나 선박 건조용으로 이용한다. 그러나 더러움을 잘 타고 진이 스며 나오며 갈라지기 쉬운 약점이 있다.
_5082.jpg)
.jpg)
.jpg)
