See artikkel räägib põldmurakast; põldmarjaks on nimetatud ka rabamurakat Põldmurakas ehk põldmari (Rubus caesius) on roosõieliste sugukonda muraka perekonda kuuluv liik.
Tema rahvapärased nimetused on marivars, põldvääne ja karumarjad.[1]
Põldmurakas kasvab Kesk- ja Ida-Euroopas, Kaukaasias, Lääne-Siberis, Kesk- ja Väike-Aasias. Eestis on ta levinum Lääne-Eestis. Mõnel pool maailmas peetakse teda umbrohuks.[2]
Kõige sagedamini kasvab põldmari tee- ja metsaservadel, eriti loo- ja palumetsade läheduses. Ta eelistab lubjarohket pinnast.[2]
Põldmurakas on ühekojaline sageli lamanduv põõsas, mis kasvab 0,5–1,5 meetri kõrguseks. Ta võib olla koguni roomav: vars hoidub vastu maad ja võib kogu ulatuses juuri alla võtta. Vars on kaetud peente jäikade karvakeste või ebakorrapärase kujuga ogadega. Varjulises alusmetsas kasvavad põldmarjad on rohkem põõsa kujuga ja ogasidki on neil palju vähem.[1]
Tema lehed on jagunenud kolmeks osaks, justkui kasvaksid nad varrel kolmekaupa. Leheroots on 4–7 cm pikk ja samuti ogaline[1]. Lehed on saagja servaga ja samuti karvased. Lehed jäävad põldmarjale sageli talveks külge, ainult muutuvad tumepunaseks. Põldmuraka lehti kasutatakse tee surrogaadi saamiseks[1].
Taim õitseb juunis ja juulis[2]. Tema kahesugulised õied on valged ja suhteliselt suured, umbes 2 cm läbimõõduga[2]. Õielehed on ellipsikujulised. Tupplehed on kolmnurksed, teritunud tipuga, vahel alusel näärmekarvadega ja hoiduvad hiljem vilja ligi[2]. Tolmukad on peaaegu sama pikad kui emakas.
Vili on suurte luuseemnetega koguluuvili[1]. See on toorelt roheline, aga küpsedes muutub algul punaseks ja lõpuks mustaks[1]. Küps vili on mõnikord hallika kirmega[2]. Hallikas kirme muudab viljad sinakaks ja see on taimele ka teadusliku nimetuse andnud: caesius tähendab ladina keeles kahvatusinist. Viljad on toiduks mitut liiki lindudele, kes ühtlasi levitavad taime seemneid[2].
Vili on söödav inimestelegi, kuid küpseid vilju on väga raske korjata ilma neid purustamata. Vili on väga mahlane, kuid halvemate maitseomadustega kui teised murakad, teised samasse perekonda kuuluvate liikide viljad[1]. Põldmuraka luuviljades on ka kivid suhteliselt suured[1]. Ometi on nii mõnegi arvates põldmarjad meeldiva maitsega ning nende korjamine väärib sellega kaasnevaid kriimustusi ja plekke. Viljadest valmistatakse hoidiseid, näiteks moosi, keedist, mahla ja marmelaadi[1].
Põldmuraka preparaatidel on haavu parandav, röga lahtistav, põletiku– ja köhavastane, bakteritsiidne, higileajav, kuseeritust soodustav ja rahustav toime. Tarvitatakse klimakteeriumiperioodi neurooside, kõhulahtisuse, gastriidi, mao- ja kaksteistsõrmiku haavandtõve ja ülemiste hingamisteede raviks[3].
Põldmurakas on hea meetaim. Ta annab külluslikult nektarit, mis võimaldab mesilastel igalt hektarilt keskmiselt 20 kg mett korjata. Põldmurakamesi on hele ja läbipaistev, mõnikord kollaka varjundiga ning lõhnab meeldivalt.
Põldmurakas ehk põldmari (Rubus caesius) on roosõieliste sugukonda muraka perekonda kuuluv liik.
