Lamevirsik on lameda virsikupuu (Prunus persica f. compressa või Prunus persica var. platycarpa) vili, botaaniliselt luuvili.
Lame virsikupuu on hariliku virsikupuu vorm ning pärineb Hiinast, kus seda on kasvatatud vähemalt viimased 200 aastat.[1]
Küpsed lamevirsikud on tavaliselt väga mahlased, õrnad, valkja (harvem kollaka) viljalihaga ning magusamad ja vähem happelised kui tavalised virsikud. Lamedama kuju tõttu on neid mugavam süüa. Nad sisaldavad märkimisväärsel hulgal A- ja C-vitamiini.[1]
Vilja kest on õrn, kergelt sametja ning udeja karvkattega, värvuselt tavaliselt kollakaspunane. Vili sisaldab umbes pistaatsiapähkli suurust hõlpsasti eralduvat luuseemet.[2]
Lamevirsik on lameda virsikupuu (Prunus persica f. compressa või Prunus persica var. platycarpa) vili, botaaniliselt luuvili.
Lame virsikupuu on hariliku virsikupuu vorm ning pärineb Hiinast, kus seda on kasvatatud vähemalt viimased 200 aastat.
Küpsed lamevirsikud on tavaliselt väga mahlased, õrnad, valkja (harvem kollaka) viljalihaga ning magusamad ja vähem happelised kui tavalised virsikud. Lamedama kuju tõttu on neid mugavam süüa. Nad sisaldavad märkimisväärsel hulgal A- ja C-vitamiini.
Vilja kest on õrn, kergelt sametja ning udeja karvkattega, värvuselt tavaliselt kollakaspunane. Vili sisaldab umbes pistaatsiapähkli suurust hõlpsasti eralduvat luuseemet.
Virsik on virsikupuu vili. Ta on luuvili, mis sarnaneb aprikoosiga, kuid on palju suurem. Virsik on 5–10 cm pikk ja kaalub keskmiselt 70–75 g.
Virsikul on kaunis välimus ja mahlane meeldiva maitsega viljaliha. Virsiku pind on karvane, ühel küljel on madalam või sügavam vagu ja varrepoolses otsas süvend. Enamasti on koor rohekaskollane, erkkollane kuni punane, päikesepoolsel küljel on tavaliselt punane laik. Virsiku viljaliha on valge kuni kollane, mõnedel sortidel ka punane, mahlane, magus ja aromaatne. Luuseeme on 3–4 cm pikk, ovaalne, rõmeline, väga kõva kestaga ja sisaldab palju õlisid.
Virsikud sisaldavad palju A- ja C-vitamiini, samuti rauda, kaaliumi ja kiudaineid.
Oma mahlasuse ja õrnuse tõttu ei talu valminud virsikud pikka transporti ega säilitamist, seetõttu viljad koristatakse pooltoorelt.
Virsikust toodetakse mahla, kompotti, moosi, kasutatakse ka salatites, pannkookide katteks, jogurtites, pudingites jne.
Sileda pinnaga virsikuid nimetatakse nektariinideks.
2012. aastal toodeti maailmas 21,1 miljonit tonni virsikuid ja nektariine, istandike kogupindala oli 1,5 miljonit hektarit.[1] Aminohapetest sisaldavad virsikud kõige rohkem aspartaamhapet (100 g kohta 0,42 g).[2]
Suurimad tootjad 2012. aastal[1] Riik Toodang,
Hiina 12 000 000* 56,9 
Itaalia 1 331 621 6,3 
USA 1 058 830 5,0 
Kreeka 760 200 3,6 
Hispaania 747 200 3,5 
Türgi 575 730 2,7 
Iraan 500 000* 2,4 
Tšiili 325 000* 1,5 
Argentina 290 000* 1,4 
Egiptus 285 194 1,4 Maailm kokku 21 083 151 100 * – FAO hinnang Toitained[2] Toitaine Väärtus Virsik on virsikupuu vili. Ta on luuvili, mis sarnaneb aprikoosiga, kuid on palju suurem. Virsik on 5–10 cm pikk ja kaalub keskmiselt 70–75 g.
Virsikul on kaunis välimus ja mahlane meeldiva maitsega viljaliha. Virsiku pind on karvane, ühel küljel on madalam või sügavam vagu ja varrepoolses otsas süvend. Enamasti on koor rohekaskollane, erkkollane kuni punane, päikesepoolsel küljel on tavaliselt punane laik. Virsiku viljaliha on valge kuni kollane, mõnedel sortidel ka punane, mahlane, magus ja aromaatne. Luuseeme on 3–4 cm pikk, ovaalne, rõmeline, väga kõva kestaga ja sisaldab palju õlisid.
Virsikud sisaldavad palju A- ja C-vitamiini, samuti rauda, kaaliumi ja kiudaineid.
Oma mahlasuse ja õrnuse tõttu ei talu valminud virsikud pikka transporti ega säilitamist, seetõttu viljad koristatakse pooltoorelt.
Virsikust toodetakse mahla, kompotti, moosi, kasutatakse ka salatites, pannkookide katteks, jogurtites, pudingites jne.
Sileda pinnaga virsikuid nimetatakse nektariinideks.
