Jaapani lehis (Larix kaempferi) on männiliste sugukonda lehise perekonda kuuluv puu.
Liik on teadusliku nime saanud Jaapanis Hollandi saatkonnas töötanud saksa arsti ja botaaniku Engelbert Kaempferi (1651–1716) järgi, kes mainis esimesena jaapani lehist 1712. aastal oma Jaapani taimestiku ülevaates.[3]
Puu kasvab tavaliselt kuni 30, harva kuni 40 m kõrguseks. Tüve läbimõõt on kuni 1,0 m. Võra on laimunajas ja võrdlemisi hõre. Oksad on pikad ja asetsevad peaaegu horisontaalselt. Tüvi on enamasti sirge, suhteliselt õhukese, hallikaspruuni ja peenrõmelise koorega.[4]
Võrseid on kahesuguseid. Pikkvõrse on tüüpiliselt 1–5 dm pikk ja sellel on mitu punga. Lühivõrse on kõigest 1–2 mm pikk ja sellel on üks pung.[5]
Talve alguses on sama aasta võrsed kahvatud kollakaspruunid ja hallika kirmega, hõredate karvadega või päris paljad, aga eelmise aasta võrsed on punakad või ruuged. Puukoor on võrdlemisi õhuke ja pikilõhedega.
Juurestik on väga hästi arenenud, sügavale tungivast peajuurest hargneb rohkesti külgjuuri.[4]
Pungad on tumepruunid ja läikivad. Noored võrsed on punakasvioletjad, kaetud õrna valkja või sinaka vahaga. Okkad on laiade õhulõheribade tõttu sinakasrohelised, sügisel kollased, 2–3 (4) cm pikad, pehmed, tömbi tipuga, pealmisel küljel on kaks 4–6-realist, allküljel 8–10-realist õhulõheriba, lühivõrsetel 40–75 kaupa kimbus.[4]
Isasõisikud on kollakaspruunid ja ellipsoidsed. Käbid on noorelt kollakasrohelised või roosakad, valminult helepruunid, tömbi tipuga, pikkus 2–2,7 (3,0), läbimõõt 1,7–2,4 cm. Seemnesoomused on nahkjad, võrdlemisi õhukesed, lusikakujulised ja purpurjate servadega. Kattesoomused on lillakaspruunid ja ulatuvad välja ainult käbi alusel. Seemned on helepruunid ja 4–5 mm pikad, tiivake on 8–9 mm pikk. Seeme kaalub 3,3–4,5 mg.[4]
Jaapani lehis on levinud Honshū saare keskosas, kus ta kasvab 500–2900 m kõrgusel merepinnast. Kaaspuuliikidest esinevad koos temaga madalamatel kõrgustel kalmumänd (Pinus densiflora), hondo kuusk (Picea jezoensis ssp. hondoensis), eriokkaline tsuuga (Tsuga diversifolia) ja nikko nulg (Abies homolepis). Suurematel kõrgustel kasvab ta tihti koos jaapani nuluga (Abies veitchii).[6]
Jaapani lehis on naturaliseeritud Sahhalinil.
Jaapani lehised kasvavad tihti pioneerliikidena õhukese mullakihiga vulkaanide nõlvadel, laviinide tekitatud rusunõlvadel ja veega küllastunud turvasmuldadel rabade ümbruses. Metsad on avatud ja valgusrohked. Metsade leviku ülemisel piiril kasvavad nad tihti põõsakujuliste kääbuspuudena, mille kõrgus 30 aasta vanuselt võib olla kõigest 2–4 dm. Kuna jaapani lehis armastab valgusküllast kasvukohta, siis segametsades tõrjuvad varjutaluvad puud ta järk-järgult välja.[7]
Aasta jooksul kasvab jaapani lehise võra kõrgusse 25 cm, aga laiusse 10–15 cm. Käbisid hakkab ta kandma 15.–20. eluaastal.
Tolmlemine toimub aprillis-mais. Seemned valmivad augustis-septembris. Noored seemikud vajavad kasvuks valgusküllast või poolvarjulist kohta. Täisvarjus ei suuda nad ellu jääda.[7]
Käbid on püstised. Käbil on seemnesoomuseid 30–50. Kui seemned on küpsed, siis käbid avanevad ja puistavad seemned tuulde. Ent vanad käbid võivad puule jääda veel aastateks. Ajapikku muutuvad nad tuhmiks hallikasmustaks.[5]
Talvel talub jaapani lehis külma kuni –29...–34 °C.[8]
Jaapani lehis on lehisevähile oluliselt vastupidavam kui teised lehiseliigid[9]. Kuid 2009 avastati jaapani lehistel Inglismaal, nimelt Cornwallis, Devonis ja Somersetis tamme-äkksurma.
Jaapani lehist on Euroopas ja Jaapanis laialdaselt kultiveeritud puidu saamiseks. Eriti häid tulemusi annab ta merelise kliimaga piirkondades, mandrilises kliimas jääb oluliselt väiksemaks. Tema puit on läikiv ja heade mehaaniliste omadustega: hea survetugevusega ja vastupidav välistingimustes. Maltspuit on kollakas, lülipuit punakaspruunikas. Puitu kasutatakse laialdaselt ehituskonstruktsioonides, laevaehituses, vesiehituses, postide ja mastide valmistamisel ning mujal. Samuti kasvatatakse jaapani lehist ilupuuna aedades ja parkides.[4] Kasvukohas eelistab jaapani lehis niisket merelist kliimat (soovitav sademete hulk aastas üle 1000 mm) ja kasvab kultiveerituna hästi Lääne-Euroopa rannikualadel. Puu kasvab mitut tüüpi muldadel, välja arvatud kuivas. Samuti talub ta halvasti põuda.[9]
Aedades kasvatatakse enamasti madalaid sorte.
Tüvele poogitud lehised vajavad kaua tugesid. Nende võra kasvab kiiresti, aga tüvi jämeneb hoopis aeglasemalt ega pea ilma toeta vastu.
1861. aastal Euroopasse toodud jaapani lehist kasvatatakse meil alates 19. sajandi lõpust. Ta puhkeb meil kasvatavatest lehiseliikidest kõige hiljem. Sügisel kolletuvad okkad hiljem kui vene lehisel, kuid varem kui euroopa lehisel. Käbid valmivad novembris-detsembris, misjärel peatselt varisevad. Seemned on väga hea kvaliteediga, idanevus on sageli kuni 80%. Puud on meie talvedel võrdlemisi külmakindlad, vaid noorte puude võrsed saavad hilise puitumise tõttu (puu juurdekasv vältab sageli kuni septembrini) aeg-ajalt kannatada sügiseste varakülmade ajal. Mullastiku suhtes pole jaapani lehis eriti nõudlik, kasvab hästi keskmise viljakusega saviliivmuldadel ning on eriti kiire kasvu ja suure tootlikkusega parasniisketel viljakatel liivsavimuldadel. Samuti parandavad puud rohke varisega (kuivanud oksad, käbid ja okkad) mulla viljakust.[4]
Suuri puid kasvab meil Mäksal, Sangastes (parkmetsas on 13 üle 100-aastast puud, kõrgeim 40 m[9]), Hummulis (puude kõrgused 27–33 m[9]), Järvseljal (kõrgeim 37 m[9]) ja mujal.
Ta annab sageli hübriide meil kasvavate teiste lehiseliikidega[4]. Eriti hästi kasvavad Eestis tema hübriidid euroopa lehisega ehk eurojaapani lehised (Larix × marschlinsii), mis on kõige kiirema juurdekasvuga okaspuud Eestis. 2006. aastal Söe arboreetumis mõõdetud 30-aastased eurojaapani lehised olid 21,3–23,3 m kõrged.[10]
Jaapani lehis (Larix kaempferi) on männiliste sugukonda lehise perekonda kuuluv puu.
Liik on teadusliku nime saanud Jaapanis Hollandi saatkonnas töötanud saksa arsti ja botaaniku Engelbert Kaempferi (1651–1716) järgi, kes mainis esimesena jaapani lehist 1712. aastal oma Jaapani taimestiku ülevaates.
