Röövritsikalised (Mantodea, sünonüüm Mantoptera) on röövtoiduliste putukate selts[1] (mõne süsteemi järgi alamselts[2]), levinud peamiselt troopikas või teistes soojades piirkondades.
Röövritsikaliste morfoloogilised iseärasused on tingitud eelkõige nende putukate karnivoorsest eluviisist ja saagijahtimise omapärast.
Pea on enamasti kolmnurkse kujuga, selle külgedel paiknevad kaks suurt, hästiarenenud liitsilma. Liitsilmade vahel on kolm väiksemat, täpikujulist lihtsilma. Niitjad mitmelülilised tundlad kinnituvad pea külge enamasti liitsilmade ülemise serva kohal. Pea alaküljel asuvad haukamissuised. Pea on rindmiku suhtes väga hästi liigutatav (röövritsikalised on võimelised oma pead pöörama kuni 360 kraadi ulatuses). Rindmik on tavaliselt suhteliselt pikk ja kitsas ning jagunenud ees-, kesk ja tagarindmikuks. Enamikul röövritsikatel kinnitub rindmikule kaks paari tiibu.
Eestiivad on reeglina muundunud tugevamateks ja kitsamateks kattetiibadeks ning lennul aktiivselt ei osale. Tagatiivad on kilejad ja laiemad ning omandanud lennutiibade funktsiooni. Puhkeolekus on lennutiivad lehvikutaoliselt kattetiibade alla pakitud. On teada ka mõningaid tiivutuid röövritsika vorme.
Jalgu, nagu putukate puhul ikka, on kolm paari, neist kaks tagumist paari on jooksujalad, esimene paar on aga muundunud röövjalgadeks. Röövjalad kinnituvad eesrindmikule. Need koosnevad pikast puusast, veidi pikemast reiest, säärest ja viielülilisest käpast. Reie siseküljel paikneb kolm rida teravaid ogasid. Sääre servades paiknevad samuti ogad, kuid keskel asub vaokujuline lohk. Sääre ja reie kokkuviimisel paigutub reie keskmine ogaderida analoogselt taskunoale säärel paikneva vao sisse, kusjuures külgmised ogaderead puutuvad kokku. Saaki varitsedes on reied tõmmatud säärte sisse, saak haaratakse samuti reie ja sääre vahele ning lõigatakse ohver nii praktiliselt pooleks.
Isaste röövritsikate genitaalid on üheksanda lüli kohal kaetud subgenitaal- ja kümnenda lüli kohal supraanaalplaadiga ning on seetõttu tavaolukorras raskesti märgatavad. Emastel on subgenitaalplaat tekkinud tagakeha seitsmendast segmendist ning ümbritseb väikest, redutseerunud munetit.
Röövritsikalised elavad enamasti üksikult (solitaarne eluviis), mõnede liikide puhul on isenditel individuaalterritooriumid, mida sissetungijate eest kaitstakse. Röövritsikaliste elupaigaks on enamasti puud, põõsad ja teised taimed, kus loomad püsivad enamasti liikumatult paigal ning varitsevad saaki. Leidub ka liike, kes elutsevad maapinnal ning jälitavad saaki.
Saaki varitsedes on röövritsika rindmik koos kokkupandud esijalgadega üles tõstetud (selle tardunud ülestõstetud jalgadega varitsuspoosi tõttu – kokkupandud esijalad meenutavad kaudselt palveks kokkupandud käsi – on ka üks röövritsikaliste sugukond saanud nimeks "palvetajad"). Kogu keha on täiesti liikumatu, liigub ainult pea registreerimaks saaklooma asukohta. Saakloomadeks on enamasti teised putukad. Saagi haardeulatusse sattudes viskub röövritsikas järsult selle poole ning haarab ta säärel ja reiel paiknevate ogade vahele. Selleks, et saakloom varitsevat röövritsikat ei märkaks on röövritsikatel evolutsiooni käigus välja kujunenud varjevärvus ja kehakuju, mis nad keskkonnas märkamatuks teeb.
Röövritsikad võivad kujult ja värvuselt matkida puuoksa, õit, linnu väljaheidet või puul asetsevat kooretükki. Sageli varieeruvad värvus ja kehakuju mitte ainult liigiti, vaid ka liigisiseselt olenevalt elupaigast. Varjevärvusel ja -kujul on lisaks saakloomadele märkamatuks jäämise ka kaitsefunktsioon - see teeb kandja märkamatuks ka võimalikele vaenlastele.
Lisaks kaitsevärvusele ja kujule kasutavad mitmed liigid vaenlaste peletamiseks ka ähvarduspoosi, millega paljastuvad reeglina eredalt värvunud, muidu varjatud kehaosad, näiteks silmi meenutavad täpid eestiibade alaküljel, eredalt värvunud tagatiivad jne. Ähvarduspoosile võivad lisanduda ka jalgade või tiibadega tekitatavad ootamatud ja ehmatavad häälitsused.
Vanas maailmas on teada umbes 2000 liiki röövritsikalisi, neist 900 elab Aafrikas ja 530 Aasias. Põhja-Ameerikast on leitud 20 ja Austraaliast 150 liiki. Vanimad fossiilsete röövritsikaliste jäänused on leitud varase tertsiaari lademetest, mis arvatakse olevat umbes 60 miljonit aastat vanad.
Osa süstemaatikuid ühendab röövritsikad prussakatega ühte seltsi. Arvatakse, et neil kahel rühmal olid ühised eellased ning evolutsiooniline lahknemine toimus alam-karbonis.
Röövritsikalised jaotatakse paarikümnesse sugukonda, millest osa on väga väikese liikide arvuga ja väga kitsal alal levinud. Suurimad sugukonnad on Amorphoscelididae ja Mantidae[3].
Ainsana selle seltsi liikidest on Eestist leitud palvetaja (2019. aastal[6]).
Röövritsikalised (Mantodea, sünonüüm Mantoptera) on röövtoiduliste putukate selts (mõne süsteemi järgi alamselts), levinud peamiselt troopikas või teistes soojades piirkondades.
