Lilla vöödik (Cortinarius violaceus) on vöödikuliste sugukonda vöödiku perekonda kuuluv seeneliik. Lilla vöödik on ülejäänud vöödiku perekonna liikide seas kergesti äratuntav tänu oma tumedale värvusele.
Esimesena kirjeldas seda liiki nime Agaricus violaceus all 1753. aastal Rootsi loodusteadlane Carl von Linné oma teoses "Species Plantarum". See oli üks vähestest seeneliikidest, mida tema selles teoses mainiti. Vöödiku perekonda paigutas liigi 1821. aastal briti mükoloog Samuel Frederick Gray.
Lilla vöödik on vöödiku perekonna tüüpliik.
Liigiepiteet violaceus osutab seene kübara tumelillale värvusele.
Seene viljakeha on hallika kiudlooriga, elegantse välimusega ja lihakas. Viljakeha on üleni ja läbinisti tumelilla.[1] Kübar on kuni 15 cm lai. Jalg on 6–12 cm pikk ja 1–2 cm jäme, tugevalt nuijas.[1] Eosed on ellipsoidsed kuni mandeljad, mõõtmega 12–15 × 7–8,5 mikromeetrit. Eosed on kaetud keskmise suurusega näsadega. Eospulber on roostekarva. Seeneliha on paks ja puuviljalõhnaga.[1]
Lillat vöödikut esineb Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias. Kuigi ta on laialt levinud, on ta Euroopas harv. Euroopas kasvab ta heitlehistes metsades, eriti tamme-, kase- ja pöögimetsades, kuid teda on leitud ka okasmetsadest. Vahetevahel võib esineda nõmmedel. Lilla vöödik eelistab happelist pinnast. Ta moodustab mükoriisat mitme puuliigiga, Põhjamaades näiteks sookase (Betula pubescens), arukase (Betula pendula), hariliku haava (Populus tremula) ja harva hariliku pöögiga (Fagus sylvatica). Kesk- ja Lõuna-Euroopas kasvab ta koos hariliku sarapuuga (Corylus avellana). Põhja-Ameerikas on ta levinud peamiselt okasmetsades.
Lilla vöödiku viljakehad esinevad üksikult või väikese rühmana, sageli kasvab mädaneva puidu lähedal, ja võib moodustada nõiaringe.
Lillat vöödikut on peetud söödavaks, kuid teda ei ole mõnikord korjata soovitatud. Seene maitse võib pärast kupatamist muutuda mõruks.
Lilla vöödik (Cortinarius violaceus) on vöödikuliste sugukonda vöödiku perekonda kuuluv seeneliik. Lilla vöödik on ülejäänud vöödiku perekonna liikide seas kergesti äratuntav tänu oma tumedale värvusele.
Esimesena kirjeldas seda liiki nime Agaricus violaceus all 1753. aastal Rootsi loodusteadlane Carl von Linné oma teoses "Species Plantarum". See oli üks vähestest seeneliikidest, mida tema selles teoses mainiti. Vöödiku perekonda paigutas liigi 1821. aastal briti mükoloog Samuel Frederick Gray.
Lilla vöödik on vöödiku perekonna tüüpliik.
Liigiepiteet violaceus osutab seene kübara tumelillale värvusele.
Seene viljakeha on hallika kiudlooriga, elegantse välimusega ja lihakas. Viljakeha on üleni ja läbinisti tumelilla. Kübar on kuni 15 cm lai. Jalg on 6–12 cm pikk ja 1–2 cm jäme, tugevalt nuijas. Eosed on ellipsoidsed kuni mandeljad, mõõtmega 12–15 × 7–8,5 mikromeetrit. Eosed on kaetud keskmise suurusega näsadega. Eospulber on roostekarva. Seeneliha on paks ja puuviljalõhnaga.
Lillat vöödikut esineb Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias. Kuigi ta on laialt levinud, on ta Euroopas harv. Euroopas kasvab ta heitlehistes metsades, eriti tamme-, kase- ja pöögimetsades, kuid teda on leitud ka okasmetsadest. Vahetevahel võib esineda nõmmedel. Lilla vöödik eelistab happelist pinnast. Ta moodustab mükoriisat mitme puuliigiga, Põhjamaades näiteks sookase (Betula pubescens), arukase (Betula pendula), hariliku haava (Populus tremula) ja harva hariliku pöögiga (Fagus sylvatica). Kesk- ja Lõuna-Euroopas kasvab ta koos hariliku sarapuuga (Corylus avellana). Põhja-Ameerikas on ta levinud peamiselt okasmetsades.
Lilla vöödiku viljakehad esinevad üksikult või väikese rühmana, sageli kasvab mädaneva puidu lähedal, ja võib moodustada nõiaringe.
Lillat vöödikut on peetud söödavaks, kuid teda ei ole mõnikord korjata soovitatud. Seene maitse võib pärast kupatamist muutuda mõruks.
