Jahipistrik (Falco rusticolus) on pistriklaste sugukonda kuuluv röövlind.[2] See pistrikute seast suurim liik on levinud põhjapoolkera suurematel laiuskraadidel, Eestisse satub ta haruldase läbirändaja või talikülalisena.[2]
Jahipistrik on tüüpiline Arktika röövlind, kes on levinud kogu põhjapoolkera tundras ja mägitundras.[2] Väljaspool pesitsusaega liigub laialt ringi. Eestis on jahipistrik haruldane läbirändaja või talikülaline oktoobrist veebruarini.[3] Jahipistrikku on Eestis kohatud 19 korda. Esmaleid on aastast 1863, mil lasti maha vana isaslind, kelle topis on siiani säilinud Eesti Loodusmuuseumis.[4][5]
Liigi areaal on 37 100 000 km². Populatsiooni suuruseks peetakse 70 000 isendit.[6] Jahipistriku arvukus sõltub teataval määral tema peamiste saakloomade, rabapüüde ja lemmingute arvukusest. Seetõttu kõigub linnu arvukus tugevasti ja aperioodiliselt.[7]
Jahipistrik on pistriklaste seast suurim.[7] Tema üldpikkus on 55–60 cm, tiibade siruulatus 110–135 cm, tiiva pikkus 34–42 cm ja kaal 1–2 kg. Emaslind on isasest märksa suurem. Jahipistrik on kiirel lennul nõtke ja sihvakate tiibadega, võib väga sarnaneda rabapistrikuga, kuid erinevalt viimasest on ta suuremate mõõtmetega, ta saba ning tömbiotsalised ja suhteliselt pika küünraosaga tiivad on laiemad.[2][7] Tiivalöögid lennul on aeglasemad ja madalamad.[2]
Esineb mitmeid värvustüüpe, maakera eri paikades leidub heledat ja tumedat vormi. Olemas on ka vahelmine vorm. Hele variatsioon leidub suuremas osas Kõrg-Arktikas ja Kaug-Põhjas (Gröönimaal, Siberis).[2]
Heleda vormi puhul on üldine värvusetaust valge, keha ülapoolel on südajatest laikudest või põikvöötidest koosnev pruunikashall muster, pea on valge, mõnikord tumedate triipudega ja nõrgalt välja kujunenud haberibaga (mis mõnikord puudub üldse). Labahoosuled on valged tumepruunide tippudega, tüürsuled on valged, mõnikord tumedate vöötidega. Keha alapool on valge ja mõnikord kahkja hallikaspruuni triibustusega.[3]
Tumeda variatsioonitüübi korral on üldvärvus hallikaspruun, keha ülapool halli või valkja vööditusega, pea on tume, pruunikashall või tumepruunide vöötidega valgel taustal. Alapool on valge või ookerjasvalge hõredama või tihedama tumeda mustriga pugualal, rinnal ja kõhualusel, tumeda vööditusega külgedel „pükstel“ ja sabaalusel.[3]
Esimese aasta noorlinnu sulestiku ülapool on pruun, enam või vähem välja kujunenud valgete tähnidega, heleda variatsiooni puhul mõnikord aga valge pruunide pikitähnidega. Nende hoosuled on pruunid valgete vöötidega, mõnikord valged pruuni tipuga. Alapool on valge pruunide triipudega. Nokk tumedal vormil sinakaspruun musta tipuga, heledal vormil sageli ka kollakaspruun. Küünised on mustad, valgetel lindudel mõnikord kollakaspruunid. Vahanahk ja jalad on täiskasvanud linnul kollased, noorel sinakad. Üldiselt on noorlinnud märgatavalt tumedamad kui vanalinnud, eriti tumeda vormi korral.[3]
Jahipistriku elupaigad asuvad mägedes ja tundras, kaljustel mererannikutel ja rannaligidastel saartel.[8]
Hilissügisel liiguvad paljud juveniilid lõuna poole, talvitudes rannikutel ja lagedatel sisemaatasandikel.[2]
Häälitsus on räme „kkräe“, ärevuse korral „kärre-kärre-kärre..“.[2]
Jahipistriku aastaringsest toidusedelist moodustavad suurema osa lume- ja rabapüüd, eriti talvel, mil muid saakloomi neil laiuskraadidel on vähe. Pesitsusajal on olulised saakloomad kurvitsalised, lemmingud ning erinevad pardid. Jahipistrik ründab ka linnulaatade asukaid ning imetajate seast moodustavad suurema osa küll lemmingud, aga täheldatakse ka valgejäneste ja oravate püüki. Lind toitub ka surnud loomadest, mis võimaldab tal elada polaarvöötmes aasta ringi.[3] Lemmingutel ja uruhiirtel esinevad arvukuses tsüklid. Kõrgseis ilmneb närilistel iga kolme või nelja aasta järel, tundrakanalistel on aga kümneaastane tsükkel. Seetõttu võib poegade toitmine osutuda keeruliseks.[7]
Saaki jahib jahipistrik maapinna lähedal, istudes madalais varitsuspaikades.[2] Saaki püütakse madalal üle tundra või mäeharja lennates ning katsudes saaklindu lendu heidutada, selle õnnestudes tõuseb pistrik kõrgele õhku, valmistub hoovõtuks ja sööstab ohvri poole. Eriti edukalt toimib see võte lume- ja rabapüüde jahil.[7]
Rõhuv hulk jahipistrikupaare pesitseb merelindude kolooniate lähedal, et toit oleks saadaval. Jahipistrik pesitseb kaljudel, vahel ka puude otsas. Ise ta pesa ei ehita, vaid hõivab teiste liikide, näiteks ronga ja karvasjalg-viu pesi. Jahipistriku kurn on varajane: lind muneb enamasti aprillis. Kurnas on tavaliselt 3–4 ookerjasroosat punakaspruunide tähnidega muna.[3] Saakloomade ja -lindude arvukuse kõrgseisul võib jahipistrik muneda ka kuni seitse muna. Tänu sellest tulenevale kõrgemale pistrike arvukusele võib neid näha tavapärasest erinevates paikades Põhja-Euroopas.[7]
Kuni 1994. aastani oli liik IUCN-i punases nimistus märgitud kui ohualdis. Paranenud keskkonnastandardid tõstsid liigi arvukust ja tänaseks kuulub jahipistrik soodsas seisundis liikide alla. Populatsioonitrend on stabiilne ja liigi areaal väga lai.[6]
Tänapäeval ohustab jahipistrikke munade ja noorte lindude püüdmine loodusest jahindusturu jaoks. On teada, et jahimeeste üles seatud lõksudesse satub Siberis iga aasta 1000–2000 lindu. Mõnes paigas, näiteks Norras ja Rootsis, tapetakse jahipistrikke illegaalselt jahitegevuse käigus. Jahipistrike arvukust mõjutab veel nende saakloomade, lume- ja rabapüüde jahtimine Fennoskandias.[6]
Jahipistrik on olnud pikka aega inimesega seotud, seda peamiselt läbi kullinduse ja jahinduse. Jahipistrik on Kanada Loodealade rahvuslind.[9] Jahipistriku hele vorm on USA õhujõudude akadeemia ametlik maskott.[10]
Vabas looduses elavad pistrikud ei ole haigustele eriti avatud ja selletõttu omavad immuunsüsteemi, mis ei kaitse inimkeskkonnas levinud linnupatogeenide eest. On tehtud katse stepi- ja jahipistriku hübriididega, kus linde, kellest pooled olid vaktsineeritud, nakatati linnugripi H5N1 tüvega. Kõik linnud, keda polnud vaktsineeritud, surid. Jahipistrike olulisuse seisukohalt inimesele on vaktsineerimine vajalik, sest kaitseb linde ja vähendab linnugripi levikut teistele liikidele.[11]
Kullinduseks peetakse metslooma jahti tema looduslikus elupaigas, kasutades selleks väljaõpetatud röövlindu.[12] Eestis pole röövlindudega jahipüük lubatud.[13]
Jahipistrik (Falco rusticolus) on pistriklaste sugukonda kuuluv röövlind. See pistrikute seast suurim liik on levinud põhjapoolkera suurematel laiuskraadidel, Eestisse satub ta haruldase läbirändaja või talikülalisena.
