Harilik haab ehk haab (Populus tremula) on pajuliste sugukonna papli perekonda kuuluv lehtpuuliik.
Harilik haab on papli perekonna ainus Eestis looduslikult kasvav puu. Haava enamusega metsa nimetatakse haavikuks.
Harilik haab kasvab kõikjal Euroopas ja peaaegu kogu Aasias, ka Põhja-Aafrikas[1]. Eestis sage. Kasvab peamiselt salu- ja lodumetsades, aga ka teiste metsakoosluste servadel[1]. Kliima suhtes on vähenõudlik, täiesti külmakindel. Valgusnõudlik, mistõttu laasub kergesti. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab viljakaid huumusrikkaid muldi[1].
Eesti kõrgeim haab (40,8 m, diameeter 53 cm) kasvab Järvseljal[2].
Eesti kõrgeim lehtpuu[viide?]. Ta võib kasvada kuni 40 meetri kõrguseks. Noorelt on tüvi rohekas või hallikas, vanemalt tumehall. Tüvi sirge, silinderjas, läbimõõt kuni 1 m, oksi vähe, kuid need on tugevad ja palju harunenud. Tihedalt kasvades laasub kõrgelt. Koor kaua sile, pikkade pragudega korp tekib alles kõrges eas. Noored võrsed läikivpruunid, pungad vaigused, läikivad, terava tipuga.
Lehed on peaaegu ümmargused või veidi rombjad. 10 cm pikad ja peaaegu niisama laiad, tömbilt saagja või laineliselt täkilise servaga lihtlehed. Noortel võrsetel ja vesivõsudel on lehed suuremad, munajad, teravneva tipuga ja sirge või nõrgalt südaja alusega. Noored lehed on iseloomulikult kollakaspunased või pruunikad, suvel tuhmrohelised, sügisel sageli punased.
Haavapuu lehed värisevad ka vaikse ilmaga; see on tingitud pikast ja lapikust leherootsust. Lehe liikumine aitab puul paremini valgust püüda ning soodustab transpiratsiooni ehk taimauramist.
Õied on ühesugulised, koondunud ruljateks urbadeks. Vili on kaheks poolmeks lagunev kupar
Isasurvad
Emasurvad
Haava koor
Paljuneb seemnetega, kuid enamasti vegetatiivselt. Haab on kahekojaline puu, see tähendab, et ühel puul on ainult emasõied ja teisel ainult isasõied. Haab kasvab üksikult või väikeste saludena. Ühe salu puud on tavaliselt ühest soost, kuna on hakanud kasvama ühe ja sama algpuu juurevõsudest.
Haab on kiire kasvuga ja väga laia levilaga. Eriti kiiresti kasvavad roheka tüvega haavad, kuna nende tüvi osaleb koos lehtedega fotosünteesis.
Kiirest kasvust hoolimata ei ole haaba eriti hinnatud, sest enamik haabu hakkab juba keskeas südamikust mädanema. Haava südamemädaniku põhjustaja on haavataelik, seen, kelle viljakehasid võib näha vanade haabade tüvel.
Haavapuit on pehme, kerge ja valge, sellest saetakse laudu, tehakse tuletikke, katuselaaste ja puunõusid. Haab on perspektiivne paberipuu.
Jämedast haavast raiutakse välja ühepuulootsik ehk haabjas, mis meenutab indiaanlaste kanuud. Haabjas on olnud tähtis liiklusvahend Eestimaa jõgedel ja neid võib tänapäevalgi Soomaal näha.
Haava konsortsiumisse kuulub Eestis umbes kaks tuhat erinevat elusolendiliiki.[3]
Sedamööda, nagu on hakatud väärtustama looduslikku mitmekesisust, on senisest rohkem hakatud hindama ka haaba. Haavapuu õõnes pesitsevad mitmed linnud ja pisemad imetajad, haavakoorest toituvad põder ja kits, jänes ja kobras.
Haruldase ja kaitsealuse lendorava, samuti valgeselg-kirjurähni elu on seotud haavaga. Isegi ammu surnud haabade tüükad ja sammaldunud tüved peidavad endas rikkalikku ja mitmekesist elu.
Rahvapäraseid nimetusi: mädapuu, hundipuu, närvepuu.
Haava nimetus teistes keeltes:
Harilik haab ehk haab (Populus tremula) on pajuliste sugukonna papli perekonda kuuluv lehtpuuliik.
Harilik haab on papli perekonna ainus Eestis looduslikult kasvav puu. Haava enamusega metsa nimetatakse haavikuks.
